Elevandisaar

5 päeva on möödunud justkui mõne hetkega. Paljud tulevad Andamani meres asuvale Koh Changile ehk “elevandisaarele” mõttega jääda paariks ööks, aga jäävad pikemaks. Mõned mitte ainult nädalateks, vaid kuudeks ja nii igal aastal. Sellel väikesel saarel on mingi müstiline mõju, mis tõmbab sind vooluga kaasa ja millest on raske lahkuda. Siin on vaikne, rahulik ja omal lihtsal moel väga ilus.

Koh Changil on mõned rannad, mõned bungalow’d ja ainult käputäis turiste. Tundub, et need, kes siia jõuavad, tulevad kellegi soovituse peale. Rannaliiv ei ole nii hele ja vesi nii erksinine, kui mujal Andamani rannikul, nii et snorgeldada siin eriti põnev ei ole. Autosid ja mootorrattaid on mõned üksikud ja elektrit jagub ainult õhtuks. Ja see kõik on hea, sest ilmselt on see põhjus, miks siin on täislaks seda ehedust, mida mujal Lõuna-Tais nii naljalt enam ei kohta.

Saare keskel laiub džungel ja lindude ning liblikate kõrval elavad siin muuhulgas skorpionid ja maod. Üht viimast rohelist, punase mustriga isendit õnnestus ka mul üsna lähedalt kohata. Esimest korda maitsesin punaseid ja kollaseid india pähkli puuvilju, mille otsas pähkel valmib. Neid puid ja nende viljade magusat lõhna on kummipuude kõrval terve saar täis.

Hommikuti käisin rannal jooksmas. Päevad möödusid jalutades, ujudes ja võõrastemaja verandal pikutades. Õhtud rannal krabide teekonda jälgides, tähti vaadates ja teiste reisijatega pika laua ümber juttu puhudes. Võõrastemaja perenaine valmistas jumalikke tai toite ja keset saart elas pagar, kelle juurest kanget värsket kohvi ning mõne muffini osta sai. Proovisin mittemidagitegemist ja see oli tõeline puhkus.

Minu uberikku võis ilma mingi vaevata lihtsalt sisse jalutada ja ometi tundsin ma end siin turvalisemalt, kui kusagil mujal sellel reisil. Lained mühisesid, palmilehed sahisesid. Ma ei ole varem päikeseloojanguid niimoodi nautinud kui siin. Roosa kera maandus aeglaselt merre ja peitis end Myanmari mägede taha. Mõne hetke pärast oli taevas mägede silueti taustal punane.

Vahepeal võtsime vastu Hiina uue aasta ja käisime valentinipäeva koolipeol, kus kohalikud koolipõnnid esitasid tai traditsiooniliste tantsude kõrval mingeid hiphop kavasid, mis selles keskkonnas täieliku paroodiana mõjusid. Õhtul tagasi jalutades läksime pimedas ujuma. See, mis edasi juhtus, kangastus justkui stseenina Avatarist.

Kõik oli pime. Põhjatus taevas oli lõputu arv säravaid tähti ja tumedas vees ujudes tekkisid mu ümber helendavad kerakesed. Mida rohkem ma liigutasin, seda rohkem vesi mu ümber ja mu peal helendas. Naerdes suurest imestusest selle maagilise nähtuse üle, mida planktonid vees põhjustavad, vaatasin üles, kui üks täht just pika lennuga üle taevalaotuse vihises.