Flores olevat oma nime saanud portugaallaste käest, kes Indoneesias kunagi vürtsiäri domineerida soovisid. Ja tõepoolest, Florese loodus on ääretult mitmekesine ja sama lilleline nagu ka nimi reedab.
Oleme Floresel olnud umbes nädal aega ja jõudnud selle aja jooksul veendumusele, et reis siia oli end igati väärt. Floresel tundub elu rahulikum (kui mitte lausa uimane), inimesed sõbralikumad, toit parem ning siia jõuab ainult käputäis välismaalasi.
Saart läbib umbes 700km pikkune kitsas ja käänuline mägitee, kust avaneb vaade imeilusale maastikule. Kui rannikuala võib kohati olla Sumbawalikult kidur, siis sisemaad iseloomustab lopsakas mets, sügavad orud jõgede ja koskedega, vulkaanitipud pilvetupsude sees ja helerohelised riisipõllud mäe külgedel.
Mõned päevad puhkasime Labuanbajol. Florese rannikul on palju väikseid saarekesi, kus on ilusad liivarannad, helesinine vesi ja väga heas seisus korallrahud. Labuanbajolt saab nt paadiga mitmele saarele minna ja paaril neist isegi ööbida. Linnas on ka paar kohta, mis organiseerivad sukeldumisi ümberkaudsetesse kohtadesse. Mina käisin lihtsalt snorgeldamas ja õnnestus ka nii väga palju erinevaid värvilisi koralle naha. Vau, see oli ilus.
Teed on Floresel suht järsu kaldega. Ühel päeval istusime ühe rollerinaga pakiraamile ja kuna kogenematu juht üritas U-pööret keset mäge ning sõitis tagatipuks liivale, hakkasime rolleriga pikali libisema. Manööver tipnes sellega, et ma põletasin oma jala summuti vastu ära. Kohalikud tundsid kaasa ja määrisid haige koha hambapastaga kokku.
Edasi liikusime Bajawale, et sealt küladesse minna. Seal piirkonnas elavad ngadad, kes on pooleldi kristlased, pooleldi animistid. Nad elavad iseloomulikes kõrge katusega bambusmajades. Külas on mehele ja naisele viitavad esivanematele pühendatud ehitised, mille loomisega kaasneb loomade ohverdamine. Ühtlasi on seal kirik ja surnud maetakse kristlikult küla territooriumile.
Märkimisväärne on see, et järgmises põlvkonnas saab maja ja maalapi endale tütar, mitte poeg, ja kui abielluvad mees ja naine eri küladest, peab mees tulema naise katuse alla elama, mitte vastupidi. Kusjuures nende laps kuulub emapoolsessse, mitte isapoolsesse hõimu.
Bajawa kandis on tore ja põnev ning väikse linna kohta saab seal väga hästi süüa. Samuti on armas Moni linnake, kust saab külastada vulkaan Kelimutut, mis on kuulus oma kolme kraatrijärve poolest, mis mingite mineraalide tõttu värvi vahetavad. Meie nägime järvi, millest üks oli süsimust, teine helesinine ja kolmas rohekassinine, ent millalgi oli üks järv olnud punane.
Ronisime päikesetõusuks mäkke ja jälgisime värvide mängu. Sealne maastik on kaunis. Pole ime, et Florese inimeste jaoks mägi püha on.
Teadmiseks teistele, kes siiakanti reisimas on, lendude organiseerimine tagasi lääne poole ei ole lihtne (vähemalt Ramadani ajal). Nii et kõige targem oleks tagasilend endale Denpasarist soetada. Merpati lennukid lendavad küll iga päev Balile, aga pileteid saab alles paar päeva hilisemaks lennuks ja internetist saab piletit osta ainult kohaliku kaardiga.
Meie ostsime lennupileti Labuanbajost Denpasari, aga kuna Florese käänuline mägitee ei kutsunud sama teekonda tagasi tegema, siis mõtlesime piletid tühistada ja minna tagasi Maumerest. Pärast ca 5h asjaajamist sebisime tänaseks Merpati piletid Maumerest Floresel Kupangi Lääne-Timoris. Sealt lendame homme Trans Nusaga Balile. Hind tuli umbes sama, kui oleksime läinud Maumerest otse Denpasari.
vähemalt ei olnud te maavärinasaar Javal valel ajal.