Vahetult enne Mandalay bussi peale minekut tuli välja, et vahepeal oli mu seljakott võõrastemaja pakiruumist kaduma läinud. Selgus, et mingil arusaamatult kombel oli teine reisija või tema rikšajuht minu koti kaasa haaranud, ning et planeeritud põhjapoolse sihi asemel liikus mu armas punane kaaslane hoopis lõuna suunas.
Võõrastemaja perekond oli äärmiselt abivalmis. Kohe võeti ette telefonid ja asuti kontakte läbi helistama. Juba 10 minuti pärast suutis keegi kusagil tuvastada mu eksinud seljakoti ja selle bussi pealt maha tõsta. Seejärel avanes võimalus rolleriga sellele mööda auklikku teed teise linna järele loksuda. Hea on, et nii läks, sest kui kott oleks kaduma läinud, oleksin pidanud politseid teavitama ja sellest oleks kohalikele ilmselt rohkem jama tulnud kui mulle asjade kadumisest.
Mandalay. Kuidagi iseloomutu linn. Ka paljukiidetud vaade mäelt ja Mahamuni Paya ei jätnud mulle isiklikult väga suurt muljet. Mandalays peatutakse eesmärgiga sõita välja ümberkaudsetesse linnadesse ja seda tegin ka mina oma reisikaaslastega ühes neist Mazda nime kandvatest sinistest retrotaksodest, mida kogu linn täis on.
Ronisime treppi mööda Sagaingi mäe otsa, et laisalt mööda pagodat ringi jalutada, vaadet nautida ja anda munkadele võimalus inglise keelt harjutada. Põrutasime hobukaarikuga mööda Inwat, et näha 19. sajandist pärinevat tiigipuust kloostrit ja lõpetasime päeva jalutuskäiguga U Beini sillal Amarapuras, mida peetakse maailma pikimaks tiigipuust sillaks. Teiste pildistamise asemel osutusin hoopis ise tõmbenumbriks ja kohalikud mammid sättisid järjekorras mind oma lastega pildile.
Eile oli ilmselt üks kentsakamaid sünnipäevaõhtuid, mis mul eales olnud on. Lootuses leida Mandalayst ööelu, astusime sisse ühte inimtühja kohalikku „baari“. Tundus, et külmkappi ei ole aastaid avatud ja väikese 80ndate stiilis sinihelerohe jm vilkuva valgustusega meeleolukaks kujundatud lava peale paigutatud süntesaator oli seal rohkem moe kui asja pärast.
Sellegipoolest oli teenindajatest asjapulki, kes iga meie liigutust jälgisid umbes 6 ringis. Kuna muusikat ei olnud, panime soojenduseks mängima süntesaatori hüpnotiseerivalt mõjuva monotoonse taustaheli kuniks lavale toodi tõeline Myanmari disko.
Tellisime pudeli kohalikku rummi ja pidu võis alata. Noor pikajuukseline Myanmari daam ja tema veelgi noorem kolleeg tõid meieni oma kurbkaebliku repertuaari ja õhtu kulminatsiooniks oli südantsoojendavalt tümpsuv „happy birthday“. Keskööl anti märku, et me peaks lahkuma, kuna alanud on öörahu. Nii lõpetati pudel rummi pimeda linna hotelli katusel kitarrihelide ja täiskuu saatel.
Kõlab väga mõnusa sünnipäevana!
Saatsin sulle laupäeval sms-i, aga taipasin hiljem, et võibolla sul pole levi seal.
Igatahes tore näha, et sünnipäev oli mõnus ja ägedat reisi jätku!
Aitäh! Siin ei ole jah levi, aga loodan, et saan sõnumid Bangkokis kätte 🙂