India niidab jalust

Ainuüksi paar meetrit pärast India pinnale astumist oli maailm mu ümber tundmatuseni muutunud. Halli tolmupilve sisse mähkunud tänavad, maas vedelev praht ja muu läga, mootorsõidukite katkematu lärm ja varjamatu uudishimuga mind kui lähikonna ainsat valget inimest ainiti vahtivad näod… Hetkeks tekkis küsimus, kas ma siia olingi tahtnud tulla. Tõdesin, et olin juba unustanud, milline India olla võib.

Gangese kallastele

Paarile hingetõmbepäevale Pokharas järgnes võrdlemisi pikk ja väsitav teekond lõuna poole Gangese kallastele. Pärast pool ööpäeva kestnud bussis loksumist ületasin Nepali piiri ilma eriliste vahejuhtumiteta Sonauli nimelises asulas ja jõudsin üha kõrgemale ronivate soojakraadidega higise ja hingetuna India läbisõidulinna Gorakhpur.

Loivasin esimesse ettejuhtuvasse hotelli ja olles vaevu oma kotid hallitavate seinte ja pudeneva krohvi sekka visanud, viskusin pikemalt mõtlemata voodisse. Tollel hetkel oli mul sügavalt ükskõik nii vannitoas toimuvast elutegevusest kui ka tänavalt kaikuvatest helidest. Hommikul ärgates tuli aga tõdeda, et pimeduse laskudes olid kohalikud vampiirsääsed endale minu arvelt korraliku õhtusöögi saanud.

Kuuldes, et 5 minuti pärast läheb valitud sihtkoha suunas rong, tormasin üle tee asuvasse raudteejaama. Sarnaselt tänavatele oli seegi kõikvõimaliku läbuga kaetud. Nii hoone sees kui vahetus läheduses vedelesid maas rongi ootavate inimeste hordid ja siin-seal levis nende loomulike vajaduste rahuldamisest tulenev kirbe hais. Hinge kinni hoides jõudsin mingi ime läbi oma kottidega rongile ja 7 tundi hiljem juba hindude, budistide ja džainistide püha linna Varanasisse.

See koht jääb mulle ilmselt eluks ajaks meelde ja seda mitte ainult linna enda pärast, vaid ka sellepärast, mis seal aset leidis. Olles jõudnud päevakese kohaneda ja Gangese kuulsatel ghattidel ringi vaadata, tabas mind keset ööd see, millest Indias vähesed puutumata jäävad. Kahtlustan, et sel korral oli põhjuseks kohalik jogurtijook lassi, mida ma suurema söögiisu puudumisel endale sel päeval mitu klaasi sisse olin kallanud.

Haigla

Ärkasin üles, tundes kummalist iiveldust. Järgmised hetked möödusid katkendlikult. Ühtäkki olin toast väljunud ja seejärel võõrastemaja squat toileti põrandal pikali. Hetk pärast seda avastasin end aga trepimade allpool kivipõrandal maas lamamas. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas ma sinna sattunud olin või kui kaua ma seal lebasin. Tean vaid seda, et olin vähemalt kaks korda minestanud ja sealjuures ka trepist alla kukkunud. Võttes kokku kogu oma tahtejõu komberdasin tuppa tagasi, ent märgates, et olen oma pead vigastanud, ei jäänud enam muud üle, kui kedagi appi kutsuda.

Mõne aja pärast saabus terve kaadrivägi teisi reisijaid, kes vedasid mu jõuetu ja krampides vaevleva keha hotelliomaniku tillukese valge Suzukiga haiglasse, mis pidi olema Varanasi parim (kellelgi oli raamat, mis seda väitis). Seal pandi mind tilguti külge, tehti peast CT ja rindkerest röntgen. Kummalisel kombel olin pääsenud vaid paari kriimu, välja väänatud kaela ja peahaavaga, mis oli hindude arvates nii tühine, et ei väärinud muud kui pisut joodi. Mul oli vedanud. Nii õnnetuse enda kui ka nende võõraste inimestega, kes mind mõtlematagi aitasid.

Varanasi haigla oli aga mälestus omaette. Nii vastuoluline kui see India kui ajurveda maale ning sealsete inimeste läbivale läheduse vajadusele ka ei ole, siis haiglas ei soovinud mind puudutada ükski meesarst. Autost kanderaamile, sealt uuringute lauale, sealt tagasi kanderaamile ja lifti, mis nägi välja nii kurjakuulutav, et hetkeks ununes ka kõhuvalu, ning sealt edasi voodisse pidid mind tõstma teised reisijad, kes olid muide naissoost. Lisaks anti neile veel teisigi ülesandeid, mis oli kõik seda veidram, et Indiale kohaselt seal abitööjõust puudus ju ei olnud.

Varanasi ja püha jõgi

Järgmise päeva õhtul naasesin oma võõrastemajja, et ärgata varahommikul ja minna Gangesele päikesetõusu vaatama. See Põhja-India kultuuriline ja usuline keskus ning palverännakute peamine sihtpunkt on üks vanemaid linnu mitte ainult Indias, vaid kogu maailmas. Ent mogulite kunagise hävitustöö tõttu ei ole varasematest perioodidest väga palju säilinud. Ghattide lähedusse jääv vanalinna osa hõlmab endas aga põnevat kitsaste ja käänuliste tänavate labürinti, mis on hea keskpäevases kuumuses jalutamiseks ja kohalike elanikega suhtlemiseks.

Hindude jaoks ei ole Ganges mitte ainult kõige püham jõgi, vaid ka kõige ema. Nad usuvad, et jõe vesi puhastab nad kõigist pattudest, ja et Varanasis suremine vabastab nende hinge rändamise tsüklist. Nii on jõe astangud igal hommikul ja õhtul täidetud inimestega, kes end püha veega üle kallavad, seal ennast ja oma riideid pesevad või ujuvad. Usk on sealjuures tugevam, kui igasugune tõestus selle kohta, et Ganges on tegelikkuses üks reostatumaid jõgesid maailmas.

Varanasi on ilmselt kõige vängem osa Indiast, mida mul on seni olnud võimalus näha, kuid samas ka tohutult fotogeeniline, elust pulbitsev ja seletamatult eriline koht. Prahi ja mustuse aste, tolmu osakaal õhus ning lehmade, inimeste ja jalgrattarikšade kontsentratsioon tänavatel näib seal olevat tavapärasest märkimisväärselt kõrgem. Plätudes ringi jalutamine, ilma et keegi su varvastest kas mootorratta või muu liiklusvahendiga üle sõidaks, või et sa lihtsalt ühte neisse lugematutesse hunnikutesse sisse ei astuks, on eraldi ettevõtmine.

Kui lisada juurde lugematu hulk templeid ja oranžidesse linadesse mähkunud pühad mehed India lõppematu kakofoonia, lämmatavate lõhnade ja rõõmsa värvikirevuse taustal ning seal samas jõe ääres kõigi silme all toimuvad kremeerimistseremooniad, võib ehk kokku saada mingisuguse ettekujutuse sellest, millise linnaga tegemist on. Väidetavalt põletatakse seal vastavalt inimese staatusele erinevatel astangutel sadu inimesi päevas. Tuhk puistatakse Gangesesse nagu ka põlemata kehaosad, milleks omastel puid ei jätkunud.

Rongidest ei ole pääsu

Kahjuks ei olnud mul aega Varanasit liiga pikalt avastada, kuna mõni päev varem olin endale pileti Agrasse organiseerinud ja reisi lõpuni oli jäänud veel vaid paar päeva. Siinkohal olgu öeldud, et rongipileti ostmine ei ole Indias mingi käkitegu, see on eraldi ettevõtmine, milleks võib erinevate seikade mittekokkulangemisel kuluda tunde. Seda enam, kui tegemist on populaarsete marsruutide või pikkade otsadega. Kohalikud reisivad palju ja tavaliselt koos terve perekonnaga, nii et enamasti tuleks piletid paar päeva ette osta.

Samas on paljudes suuremates rongijaamades eraldi turistiputkad, kust on võimalik pilet justkui lihtsama vaevaga soetada, kuigi hindude bürokraatlikust mõttemallist ei ole ka seal keegi säästetud. India on raudteedega päris hästi kaetud ja rongiliiklus suhteliselt kiire, hästi organiseeritud ja selle kohta ka küllaltki soodne. Mina kasutasin ilma konditsioneerita sleeper klassi, mis on täiesti talutava mugavusastmega. Öösel on soovitav oma kott aga pingi alla lukustada ja tolmu ning tuule kaitseks midagi peale visata. Kuigi ülemistelt naridelt on justkui raskem kelleltki midagi ära tõmmata, siis öösiti on seal tunduvalt jahedam.

Öörongidele pannakse turistid sageli ka ühtekokku, et vähendada võimalust, et neilt midagi pihta pannakse. Mina sattusin ühte vahesse Kanadas elava ja parajasti ümbermaailmareisil oleva Taiwani tüdrukuga ning leides end kuidagi ühelt lainelt, veetsime paar väga lõbusat päeva koos Agrat ja selle lähiümbrust avastades. Arvestades, et olin enne kahelnud, kas Taj Mahal üldse külastamist väärib, ei olnud mul tõtt-öelda suuri ootusi. Selline suhtumine mul nendesse kuulsatesse “maailmaimedesse” kord juba on.

Kustumatu armastuse sümbol

Ent pean tunnistama, et see 17. sajandil mogul Shah Jahani poolt paarkümmend aastat ehitada lastud mausoleum oma armastatud naise Mumtaz Mahali auks, kes suri nende 14 last ilmale tuues, oli siiski seda väärt, et kohale minna. Mis mind kõige rohkem hämmastas ei olnud niivõrd selle vaieldmatult kauni, sümmeetrilise, valgest marmorist ehitise kuju või peegeldus varahommikuse päikese säras, vaid selle sisemusse jäävad eri värvi kividega meisterdatud detailirohked lillemotiivid (nn pietra dura). Hommikul vara oli seal vaid käputäis inimesi, kes Taj Mahali ümbritseva ala peale sujuvalt laiali hajusid. Delhist saabuvad massid ei olnud veel kohale jõudnud.

Agra isegi oli piisavalt meeldiv koht, et seal öö veeta. Väga positiivseks üllatuseks kujunes ka Agrast umbes tunni aja bussisõidu kaugusel olev 16. sajandi algusest pärinev Fatehpur Sikri nimeline linn, mis jäeti veepuuduse tõttu maha peaaegu kohe pärast selle valmimist. Koht on välismaalastele üsna vähe teada ja peale mõne suure turistibussi sinna paljud ei reisi. Linna kõrval asuv Jama Masjid (mošee) oli postkaardibisnessi väikemeestest ja isehakanud giididest küll sisse piiratud, aga muus osas oli seal suht rahulik ringi lonkida ja ligi 40 kraadise kuumuse eest võlvide alt varju otsida.

Ajaloolist linna ümbritses ka väga mõnus tänapäevane toiduturg. Sõime tänaval samosasid ja jõime sellele piirkonnale omaselt miniatuursetest savikausikestest magusat masala teed, millest olin kogu Indias oleku vältel totaalses sõltuvuses. Tore uus avastus oli veel ka gulab jamuni nimeline magustoit, mis meenutab siirupi sisse uputatud kohupiimapalli. Toitude osas veendusin mõne erandiga aga taaskord, et lääne restoranide India toit on valdavalt parem, kui see Indias on, jättes sellest üldistusest kõrvale ehk mõned turistikesksed rannapiirkonnad lõunas. Vaieldamatult kõige maitsvam toit Indias näib olevat tehtud tänavatel. Millegipärast on isu selle vastu mul aga mõneks ajaks nüüd kadunud.

Delhi belly

Viimased paar päeva veetsin Delhis ja kuna ma mingil põhjusel eeldasin, et pigem mulle see linn ei meeldi, olin kokkuvõttes positiivselt üllatunud. Esiteks sai väga suure osa linnast ära näha lihtsalt ringi jalutades ja peamine turisti majutuskohti hõlmav piirkond Paharganj on ainult 5 minuti tee kaugusel rongijaamast, mis on reisijale väga mugav. Ühtlasi asub Delhi uhiuus ja moodne metroo samuti seal samas ning lisaks saab sellega kiiresti, lihtsalt ja väga soodsalt ka lennujaama sõita.

Mulle meeldis Delhis söögikohtade rohkus ja valikuvõimalus. Ent väikese pettumuse valmistasid mulle sealsed turud, mida ma ühe päeva jooksul üsna põhjalikult läbi kammisin. Esines üksikuid vanakraamikohti, kus leidus tõelisi pärle, millest suurt osa oleks isegi koju tassida tahtnud, ent käsitöö ja ehted tundusid kallimad kui Nepaalis ja mitte sugugi parema kvaliteediga. Nt siidisalle ma Delhist ei ostaks, pigem jätaksin selle nendesse India piirkondadesse, kus seda koha peal kootakse (nagu nt Varanasi).

Ka Old Delhi ei olnud sellega võrreldes, mida ma juba näinud olin, nii räpane ja raskesti talutav. Olin paari varem kuuldud kirjelduse põhjal valmistunud “millekski kohutavaks”. Kuigi nagu paljudes teistest India suurlinnades, torkab just sellistest kohtades silma see drastiline lõhe ühiskonna eri kihtide vahel. Delhis oli lihtne märgata väga heal järjel elavaid hindusid nagu ka väga vähesega leppima pidavaid inimesi. Selline on lihtsalt sealne reaalsus.

Kuigi kurikuulus Delhi belly jäi mul saamata, olin viimasel päeval siiski kusagilt suutnud üles korjata kõhuviiruse, mis kogus üha võimsamaid tuure ning saatis mind truult Delhi lennujaamast Tallinnani ja sealt taaskord haiglasse. Paar päeva hiljem olin sellestki haigusest taastunud, olles 4 kilo kergem ja oluliselt õnnelikum, kui reisile minnes. Seda ainuüksi sellepärast, et terve olemine on tõeline privileeg ja mõnikord vajab keha sellist drastilist restarti, et seda piisavalt väärtustada. Ja lõpuks, mis ei tapa, teeb vist tõesti ainult tugevamaks.

Ei jäta ükskõikseks

India lajatab vastu vahtimist ja niidab kas otseses või kaudses mõttes igaühe jalust, ent ometi ei oska ma olla muud, kui lummatud. Misiganes tundeid India kelleski tekitab, üksõikseks ei jäta ta kindlasti kedagi. See riik on kohati nii intensiivne, nii pööraselt väsitav, nii tüütu, nii uskumatu, must, haige, kurb ja julm, ent mingil kummalisel kombel aitab see kaos mõtteid korrastada. Ehk sellepärast, et ainult läbi nii äärmusliku kontrasti nägemise ja läbielamise saab tekkida uus selgus ja uus algus.

Nii et midagi selles ütluses, et Indiasse minnakse ennast otsima, on tõesti õige. Ma arvan, et kui suuta seal vastu pidada, rahulikuks jääda, ennast kehtestada ja seda kõike sealjuures suisa nautida, ei ole enam palju kohti maailmas, kus hakkama ei saaks. Küll aga võib juhtuda, et kusagil mujal ei ole siiski nii põnev.

One reply on “India niidab jalust”

  1. “Nii et midagi selles ütluses, et Indiasse minnakse ennast otsima, on tõesti õige. Ma arvan, et kui suuta seal vastu pidada, rahulikuks jääda, ennast kehtestada ja seda kõike sealjuures suisa nautida, ei ole enam palju kohti maailmas, kus hakkama ei saaks. Küll aga võib juhtuda, et kusagil mujal ei ole ka nii põnev.”

    Tõsi ta on 🙂

Comments are closed.