Siin reisides peab paratamatult tõdema, kui suur ja lai on Indoneesia. Vahemaad on tohutud ja isegi, kui reisisiht asub ainult 20km kaugusel, võib sõit sinna vabalt 5h aega võtta. Nii et pikemad distantsid on mõistlikum lennukiga sõita, võidab ajas ja oluliselt kallim see ei ole. Meie otsustasime Floresele millegipärast maad ja merd pidi minna.
Esimesed päevad tutvusime Yogyakartaga, mis asub umbes saare keskel. Olgu öeldud, et riigi 255 mln elanikust elavad Javal umbes pooled. Seal asub ka pealinn Jakarta ja koos Baliga on nad majanduslikult paremal järjel võrreldes ülejäänud ca 17 000 saarega.
Yogyakarta ise mingit väga suurt sümpaatiat minus ei äratanud. Tolmune, inimesi puupüsti täis ja muudkui batik siin ja batik seal (batik on sellekandi käsitöö tõmbenumber). Põhiturg oli ka igav. Kulminatsiooniks oli sealt paarkümmend km eemal asuv massiivne budistlik Borobuduri tempel, mis pärineb 9. sajandist. Mitmetasapinnaline ehitis, kus on sadu väikseid stupasid, buddha kujukesi ja barreljeefe.
Omamoodi märkimisväärne on see, kuidas seda templit (nagu ka Ankgori) restaureeritud on, sest aegade jooksul on see pidanud küll lavat, maavärinat kui pomme üle elama. Jõudsime hommikul 7ks kohale ja inimesi praktiliselt ei olnud. 8 paiku enam pildistada ei saanud, päike oli seniidis ja tekkisid tugevad varjud.
Yogyakartalt sõitsime ööbussiga Balile ja sealt kohe Lomboki poole edasi. Lombokini jõudmiseks busside ja praamidega kulus vähemalt üle 24 tunni, sellest 5h oli praam Balilt Lombokile. Lombokil ööbisime Senggigi nimelises linnas. Balile vaheldust otsivaid turiste ja hangeldajaid oma rollerite-bemodega leidus küllaga. Viimane on suht levinud transpordivahend kogu riigis.
Bemo on väiksemat sorti mikrobuss, mis uhab rõõmsa kohaliku diskomuusika saatel ühest linna otsast teise ja korjab inimesi peale. Reisijatele on 2 pinki. Tavaliselt on bemo ehitud suurte kleepekatega akendel ja kummalise pehmete mänguasjade altariga rooli korval. Bemo võib ka pikemaks sõiduks kasutada, aga siis peab valmis olema hinna üle pikemalt kauplema. Bemovennad võivad olla hullemad nöörijad kui India rikšajuhid.
Nagu Jaaval ja pärast ka Sumbawal nägime, kasutatakse siin päris palju “takso” teenuse pakkumist ka hobukaarikutes. Senggigil viitas üks hoburakendi juht oma küüdile ja ütles hellitavalt “Lombok Ferrari”.
Järgmisel päeval sõitsime Mataramist kohaliku bussiga Sumbawale Taliwangi. Muuhulgas täidab buss ka veoauto funktsiooni ja laotakse nii sees kui katusel korralikult inimesi ja asju täis. Tühjana bussid lihtsalt ei liigu ja kui kogu ruumi maksimaalselt ära kasutada ei saa, siis oodatakse.
Niisiis algasid seiklused Sumbawal. Tagantjärele tarkusena oleks ehk mõistlikum olnud otsida Mataramist mingi turistibuss otse Florese poole. Hiljem saime teada, et selliseid liigub küll sinna suunas. Aga sellest juba järgmine kord.