Kas Myanmari tasub reisida?

Kui ma Myanmari teele asusin ei teadnud ma väga palju sellest, kui lihtne või keeruline selles riigis reisida on. Kuulsin erinevaid hinnanguid ega teadnud, mida oodata. Järgneb lühikokkuvõte kuuldust-nähtust. Ehk on see abiks, kui keegi Myanmari oma reisisihtkohaks peaks valima. Loomulikult soovitan soojalt oma silmaga ära näha.

Giidiga või omapäi?

Mitmed inimesed soovitasid mul eelnevalt mõni kohalik giid leida, kes minuga käe kõrval läbi riigi reisiks. Ausalt öeldes ei viitsinud selle peale väga mõelda ja kui kohale jõudsin, veendusin, et selleks puudub ka igasugune vajadus.

Tõsi, Myanmaris on rohkem üle keskea “paketituriste” kui seljakotireisijaid, aga kui just riigi raskemini ligipääsetavatesse äärealadesse ei lähe, saab iga natukenegi reisinud inimene vast hakkama. Võõrastemaju on piisavalt ja üldjuhul aitavad nad meelsasti ka pileteid organiseerida. Giid on küll kahtlemata abiks matkamisel või küladesse reisimisel.

Raha

Ametlikuks rahaks on kyat (hääldatakse “tšat”) ja 1 dollar = ca 1000 kyati. Hotellitoa või giiditeenuse eest arveldatakse aga nt dollarites, nii et reisides peaksid mõlemad valuutad käepärast olema.

Parima kursi saab 100 dollariliste eest Yangonis. Ära vaheta raha lennujaamas, sest tulud lähevad otse valitsuse taskusse. Maksa takso eest linna dollarites ja vaheta raha turul või tänaval. Mõned reisijad rääkisid, et neid tõmmati tänaval ninapidi ja see ei ole tõesti kuigi raske, kui pead 100 000 kokku lugema 🙂 Ei tasu enne raha üle anda, kui oled paki tuhandelisi üle lugenud.

Muide, dollarid peavad olema uued, sirged ja puhtad. Kui nad seda ei ole, siis tee või tina, aga mitte keegi ei ole nõus su raha vahetama. Ja see oleks päris suur probleem, sest ATM ju ei ole. Mina kortsutasin oma uued dollarilised küll ära, aga leidsin, et ei ole sugugi võimatu neid vee ja kerge pressimisega jälle sirgeks siluda.

Võrreldes oma väljaminekuid nt Tais ja Malaisias, võib öelda, et Myanmaris kulus mul päevas keskmiselt kolmandiku võrra väiksem summa ehk natukene üle 20 dollari. Öömaja oli 4-10 dollarit, transport sõltuvalt distantsist 1000 kuni 15 000 kyati ja toidukord 500-3000 kyati.

Toit

Kahjuks ei ole toit säärane nauding nagu Tais või Malaisias ja, mis peamine, siin tasub olla tõesti ettevaatlik jää ja veega, mida kohalikud ilma igasuguse probleemita rüüpavad. Turisti kõht on selles osas kapriissem ja tõenäoliselt vaevab mingit sorti salapärane kõhu juhtum suuremat osa Myanmari reisijaid.

Minu suureks lemmikuks kujunes Myanmari tee (birma keeles “la pei”, rõhk “i’l) ehk tee kondenspiimaga. See meenutab natukene India chaid, ainult ilma vürtsideta. Roheline tee ehk kohalike keeli Hiina tee on termosega igal pool tasuta laual ja seda võib juua nii palju, kui süda lustib. Ühtlasi oskavad nad teha väga head laimi-ingveri mahla ja tänavatel pressitakse kõikjal suhkruroost magusat kosutavat vedelikku.

Parim toit, mida sõin oli nuudlisupp Yangoni tänavatel. Samuti nautisin siin-seal riigis head Hiina ja India toitu. Birmalased ise söövad aga peamiselt riisi erinevate rasvaste juurviljasoustidega. Huvitav leid mägedes oli “märg tee” ehk roheline tee, mis segatakse pähklite ja maitseainetega kokku ja maitseb täitsa hästi.

Hommikusöögiks tehakse mitmel pool suuri kurepesakesi meenutavaid pontsikuid ja tänaval pakutakse India samosa laadseid asju. Üldse meeldib birmalastele asju palju friteerida, mis pärast mõnda päeva tõenäoliselt vastu hakkab. Võõrastemajades on hommikusöök (pannkook, sai moosiga või omlett) tavaliselt hinna sees.

Kommunikatsioon

Keel oli üks keerulisemaid asju, kuigi õppisin oma 10 väljendit ikka selgeks. Inglise keelt kohalikud väga ei mõista ja ei tea, kas olen rooste läinud, aga ka kehakeel ei aidanud kohati sihile. Birma keeles on asjade inglisekeelne kirjapilt ja hääldus kapitaalselt erinevad ja ka siis, kui oled end õige häälduse osas eelnevalt kurssi viinud, ei saa keegi suure tõenäosega aru, mida sa ütled.

Eriti valmistas see probleeme transpordi osas. Niisiis kasutasin taktikat, et palusin mõnel kohalikul, kes inglise keelt rohkem valdas, mulle bussijaama, kohanimed, “palun kiiresti!” jms birma keeles paberile kirjutada ja näitasin seda siis juhile. See oli päris tõhus.

Muu kommunikatsiooniga on samuti nigel lugu. Mobiililevi ei ole ja paraku ei saanud sellepärast ka ühtegi Myanmaris oleku ajal saadetud sõnumit kätte. Küll aga leidub igal tänavanurgal varjualusega kirjutuslaud, mille peale on sätitud 2-3 lauatelefoni. See on siis telefoniputka. Helistad ja siis maksad laua taga igavlevale tütarlapsele.

Olin kuulnud, et turiste ei lasta riiki telefoni, suuremat sorti kaamera või laptopiga. See ei ole tõsi. Keegi ei tundnud mu asjade vastu huvi ega keelanud mul ka pildistada, kuigi valitsusasutusi ja mundris mehi ei tohiks jäädvustada. Internetti leidus ja pea igal pool osati ka kuidagi gmail tööle saada, aga üldjuhul oli see nii aeglane, et tasub kannatust varuda.

Transport

Pikemad otsad reisisin busside või pick-upiga, mis on selline tagant ja külgedelt avatud suuremat sorti “tordikarp”. Bussid on mõned mugavamad ja teised vähem mugavad, aga ajavad asja ära. Üldjuhul on kõik päeval lämbed ja öösel jääkülmad ja teed on mõnel pool päris kehvad.

Rongi-, laeva- ja osalt ka lennuliiklus on valitsuse organiseeritud, nii et kui ei soovi huntat toetada, tasub bussi eelistada. Samas ei ole seda alati võimalik vältida, sest igale poole bussiga ei saa. Need, kes rongi kasutasid, ütlesid üldjuhul, et see oli väga ebamugav. Alates sellest, et rong on aeglasem ja lõpetades lugudega hiirtest jm loomadest vagunis.

Aeg

Kohati oleksin oodanud, et Myanmar on isegi rohkem ajast maas, kui ta seda on. Suuremates linnades olid asfalteeritud tänavad, inglise ajast säilinud kõrgemad majad ning poodides leidus ka Hiina ja Tai importkaupa. Elu väljaspool Bagani ja Inle järve on muidugi hoopis teine tera, kuigi moodsaid mõjutusi leidub ka seal.

Selles mõttes on hea minna pigem nüüd kui hiljem, mõne aasta pärast. Kui Myanmarist saaks kunagi demokraatlik riik, siis võib ta inimeste heaolu kasvamise ja arenguga ilmselt paratamatult kaotada ka osa sellest, mille poolest ta praegu nii ehe ja eriline on.

Kuigi turiste on kokkuvõttes väga vähe, eriti märtsis (suurem osa turiste külastavad riiki detsembrist veebruarini), on mõnel pool näha juba seda, kuidas turistid kohta rikkuma on hakanud. Kui mujal tuntakse sinu vastu siirast huvi, siis Baganis on juba levinud mõtteviis, et turist on “kõndiv rahakott”.

Turvalisus

Kuigi riigis on võimul hunta ja elanikel ei ole vabadust mingeid asju öelda või teha, siis kummalisel kombel on Myanmar turisti jaoks väga turvaline riik. Olen kuulnud, et kui kohalik elanik midagi turistile teeks, tuleks talle sellest väga palju pahandust, kuna võim soovib riigist võimalikult head muljet jääta. Olgu öeldud, et seljakotireisijad huntale nii väga ei meeldi, kuna nad ei too endaga nii palju raha kaasa.

Birmalased on nii uskumatult lahked ja abivalmid, et on raske ette kujutada, et keegi sulle üldse midagi halba teha võiks soovida. Kui siis ainult piirkondades, kus hunta ei ole saanud etnilisi vähemusi oma kontrolli alla ja kuhu turist ilma eriloata minna ei saa.

Birmalased on läbi ja lõhki budistid, rahumeelsed ja pigem tagasihoidlikud. Suurem osa ajast vaatavad nad suu ammuli, kui neist möödud ja kasutavad võimalust sind peast jalatallani läbi uurida, kuna valgeid, eriti blonde, kohtab ju harva.

Seejärel taipavad nad järele hüüda vana hea “hällõu” ja “väärjukammfrom” ning oma armsal moel lause lõppu lisada “sister”. Maapiirkondades jooksid lapsed mul järel, ulatasid väikese õie ja pöördusid siis kilgatas oma kambajõmmide juurde tagasi. See iseloomustab omamoodi kogu sealset rahvast tegelikult.

Viimasel päeval Yangonis jalutasin mööda tänavaid. Mulle meeldis see linn millegipärast väga. Birma naised ja lapsed näod pulbrikrohvi all, hindud ja moslemid, mehed valgeks muundunud beetliputkade eest, särisevad pannid, turud, kogu see melu… Myanmarist jäi palju häid mälestusi. Olen kolmandat päeva Bangkokis ja siinne elu tundub lausa hullumeelselt kaootiline selle kõrval, mis vaid umbes tunni aja lennureisi kaugusel.