Kiiksuga pildid

Esimesed katsetused said tehtud küll juba Eestis, aga sisuliselt kujunes Indoneesia mulle Holga kaamera avastamise ja tundma õppimise retkeks. Kuna see tundus nii huvitav, siis tegin oma digipeegliga oluliselt vähem pilte kui tavaliselt.

Uurisin Youtube’ist järele, mismoodi oleks õigem Holgat käsitseda ja teipisin kaamera kõikvõimalikest kohtadest kinni. Pildistasin oma 6 laifilmi (400/ 800 ISOga), igaüks 12 kaadrit. Allpool on siis pildid, mis välja tulid. Holgalikult kiiksuga, kohati ära valgustatud äärtega “vanaaegsed” fotod.

Kõige olulisem õppetund oli see, et kaamera tasub küll korralikult kinni teipida, aga sama oluline on film pärast pildistamist kas pimedas tihkemalt kokku kerida või rull üle kleepida, kuna vastasel juhul saavad fotode ääred liiga palju valgust. Kuigi värvilised laigud kuuluvadki Holga fotode juurde, oli mõnest pildist ikka päris kahju, kuna film oli liiga tugevalt valgust saanud.

Põhjus, miks osad filmid ei olnud piisavalt hästi rulli keeratud, oli selles, et kaameras paiknenud pehmendused, mis filmi paigal hoidsid, sulasid kuumusega liimist lahti ja kerisid end esimese filmi vahele. Tegin küll tekist pimiku ja sain need filmi küljest lahti, aga pehmenduste tagasi liimimiseks oleks vaja läinud super attacki, mida mul kusagilt võtta ei olnud.

Kokkuvõttes oli pildistada põnev ja fotod ilmutusest kätte saada veelgi põnevam. Ka inimesed, keda pildistasin reageerisid Holgale rahulikumalt ja positiivsemalt, kuna see ei näe välja niivõrd kaamera kuivõrd mänguasi. Lapsed olid ainult pettunud, et kaamera tagaküljel puudus ekraan, kust oma fotot näha. Neile ei mahtunud lihtsalt pähe, mismoodi see kaamera pilti ei näita.

Teine asi, millega Holga puhul arvestada on see, et kui kujutada ette musta teibiga üle käidud kaamerat, mida on vaja filmi välja võtmiseks ja uuesti laadimiseks lahti võtta ja tagasi kinni kleepida, siis on kaamera kokkuvõttes sama kleepuv nagu karamellikomm.