Andamani rannikul suundusin Krabisse ja seejärel Ao Nangi. Sealt sain paadiga Railay’sse Hat Ton Sai randa. Merest välja ulatuvad ja rannikut ääristavad teravad metsaga kaetud kaljunukid, erksinise veega rannad lahesoppides, tohutud koopad, mis meenutavad seestpoolt suuri katedraale. Imeilus koht.
Hat Ton Sai kaljud meelitavad sinna peaasjalikult mägironijaid ja seljakotimatkajaid. Rahulik seltskond, mõnus atmosfäär, mitte liiga paljude turistide poolt rikutud (veel). Hommikul käivad nad ronimas, päeval ujumas, õhtupoolikult lesivad ranna ääres mõnes “välikohvikus” ning öösel jooksevad paduvihma eest oma hurtsikusse varjule. See on üks nendest kohtadest maailmas, kuhu tahaksin tagasi minna.
Ühel päeval matkasin kahe teise reisijaga, kellega olin idarannikul juba kokku põrganud, läbi ümberkaudsed koopad ja rannad. Üks nendest oli Horacio – noormees Tšiilist, kes otsustas aasta vabaks võtta ja reisida, hetkel on ta 9 kuud juba reisinud. Teine oli Ryan, karatekas-mägironija Kanadast, kes on valinud elustiili natukene aega kodus töötada ja seejärel mitu kuud reisida.
Õhtul veetsime tunde rannal ja puhusime juttu. Veider, kui hea on mõnikord rääkida oma elust võhivõõrastele inimestele ja kui hea on nendega aus olla. Mõlemad neist olid viimasel reisil kümme päeva mediteerinud ja justkui leidnud oma tasakaalu. Ma usun, et pidingi nendega kokku sattuma.
Railays proovisin ka kaljuronimist. Ma olen sellega küll kunagi ammu tegelenud, aga siledast kaljust üles saada on ikka hoopis teine tera kui Tallinna sisehallide seintest. Railay ronimiskohad ei ole vist kõige lihtsamate killast ka. Igatahes on tänaseni käelihased omadega täitsa otsas. Lõpuks tasus see turnimine end ära, sest vaade ülevalt oli suurepärane.
Railayst võtsin ööbussi Bangkokki. Tuttav kõhuhäda iga reisi lõpus ei jäänud ka seekord tulemata. Ei tea, mida halba ma seekord sõin, aga nii bussisõit kui ka Bangkokis esimesse ettejuhtunud guesthouse’i loivamine oli ikka suht halb. Järgmine päev kulges valdavalt oma toas.
Praeguseks olen juba taastunud ja paari tunni pärast asun tagasi koduteele.
Käisime ise jaanuaris ka Railays ja mäletamist mööda busse seal küll ringi ei liikunud või olime päikesest nii tuimastatud, et ei näinud neid:) Bussi võtsid ikka Ao Nangist Bangkokki?
Jah, täpselt. Railayst sõitsin long tail boatiga Ao Nangi ja sealt sain free pick upiga Krabisse ning sealt siis bussiga Bangkokki. Railaysse saab ainult paadiga. Olin ise veits uimane, kui seda kirjutasin 🙂
Ok. Railay oli väga ilus ning Krabigi ümbruses on tegelt avastamisväärseid kohti nädalateks, kui ainult kliimaga ära harjuda:)