Ma olen viimasel ajal mõelnud, miks inimesed reisivad. Miks nad haaravad seljakoti ja lähevad. Nad ei tea enamasti, mis kohtadesse nad satuvad või kust nad süüa või öömaja leiavad. Nad rebivad end lahti kõikidest mugavustest, mida kodune elu neile pakub ja sageli ka armsatest inimestest, trotsivad teadmatust ja lihtsalt lähevad.
Ja neid, kes nii lähevad, ei ole vähe. Suurem osa inimestest, kellega ma kahe kuu jooksul kohtunud olen, on kas aastasel, paariaastasel või tähtajatul reisil. „Until the money runs out,“ on neil tavaks öelda. On ka neid, kes vahepeal paaris kohas töötavad või vabatahtlikuna toidu ja toa eest abi pakuvad ja siis edasi reisivad. Ja on neid, kes juba 10 aastat teel olnud, tudengeid, kes ei tea, mida nad elult ootavad, lastega reisivaid hipiperekondi ja 70 aastaseid vanahärrasid, kes on otsustanud maailmale tiiru peale teha.
Sageli on need inimesed, keda on koondatud või kes omal soovil senisest töökohast lahkunud, et viia ellu midagi, millest nad seni vaid unistanud on – teha tasa kõik need aastad, mil nad mingil põhjusel puhkust välja ei võtnud ja millegi nimel ületunde tegid. Mõnikord on nad kogu oma maise vara ainuüksi selle elamuse nimel maha müünud, nii et naastes tuleks alustada otsast peale.
Ometi on teadmatus tuleviku osas ja risk ebaõnnestuda nende jaoks seda väärt. Paljud nende sõbrad ja tuttavad ei saa neist lõpuni aru. Nende hinnangul on taoline pikemat aega reisimine midagi irratsionaalset, kui mitte midagi vastutustundetut. Milleks on vaja minna ära mitmeks kuuks, kui võib ka minna kaheks nädalaks? Milleks on vaja näha kümmet riiki ühe aasta jooksul, kui need võib läbi käia ka kümne aasta jooksul?
Kindlasti ei mõista ka kohalik külamees, kelle kogu „töö“ keerleb selle ümber, et ellu jääda, miks inimesed reisivad. Ilmselt võtavad nad seda kui veidrat fakti, et inimesed läänest käivad neil mingil põhjusel külas ja nende pealt on võimalik raha teenida. Kohalik elanik reisib üldiselt ainult selleks, et arsti juurde minna, pere toita või sugulasi väisata, mitte selleks, et teisi kohti vaadata.
Ometi inimesed reisivad ja need, kes on kord juba „läinud“ saavad üksteisest väga hästi aru. Piisab sellest, kui näed kedagi seljakotiga mööda tänavat kõndimas, kui mõne hetke pärast võivad teist saada head tuttavad, kes päevi või nädalaid koos reisivad. Backpackerite vahel on väga selge ja tugev ühtekuuluvustunne.
Särasilmil räägivad nad üksteisele kohtadest, kuhu nad sattunud on, kogemustest ja läbielamistest, seiklustest ja paljudest väikestest imedest. Sest iga päev on erinev, uus ja ootamatu. Ja mida rohkem nad näevad ja kuulevad, seda rohkematesse paikadesse tahaksid nad jõuda ja seda rohkem kogeda. Selles mõttes on reisimine nagu haigus, üks äärmiselt nakkav haigus. Ja sellest võib aru saada ainult see, kes on ka ise „läinud“. Sa ei märkagi, kui hakkad koguma riike, kus sa käinud oled, nagu trofeesid riiulile ja õhkad koos teistega, et maailm on imeline.
Ma arvan, et üks põhjus, miks inimesed niimoodi reisivad on vabaduse tunne, mida võib kogeda rutiini puudumisest, endale aja võtmisest, edasi liikumisest ja minna laskmisest. Reisimine tekitab tunde justkui elaksid palju intensiivsemalt ja võtaksid aktiivsema rolli oma elu suunamisel, sest reisides tuleb iga päev teha valikuid. Olgu see kasvõi valik, kas ma jään või lähen edasi. Ja kõige selle juures märkad sa väikeseid asju, lood nende vahel seoseid ja, mis peamine, oskad neid hinnata.
Väikesed imed ümbritsevad meid ka kodus, aga kodus oled harjunud käima käidud rada. Kodus oled sa teine inimene. Mitmed inimesed on öelnud, et reisides on nad rohkem „mina ise“. Nad on kannatlikumad, lepivad vähemaga, eelistavad odavamat võimalikku öömaja, tunnevad rõõmu tühistest asjadest ja muretsevad ainult selle üle, mis neile eluliselt vajalik on nagu toit, tervis või koht, kus öö veeta.
Samas tundub mulle, et teine põhjus, miks inimesed reisivad, on põgenemine. Pea kõik need reisijad on ühel või teisel moel millegi eest põgenemas. Olgu see kasvõi igav ja kiretu argipäev, untsuläinud suhted või rahulolematus oma senise elustiiliga. Paljud on öelnud, et nad ei tahaks jätkata sealt, kus nad pooleli jätsid ja sellepärast kujutavad nad end ette hoopis teises riigis elamas. Mida pikemalt reisida, seda raskem on tagasi minna. Sa oled liiga teistsugune inimene võrreldes sellega, kes sa enne olid.
Hea asi reisimise juures on see, et maailm muutub ajapikku üha väiksemaks ja võimalusi tundub üha rohkem juurde tekkivat. Reisimine on sisemiselt avardav. Sa võid elada ja töötada kus iganes ja teha mida iganes.
Põhiküsimus seisneb ehk selles, kuidas kanda reisides läbielatu ja need äratundmised edukalt oma igapäevaellu kodus, et mitte jäädagi põgenema. Ma loodan, et leian sellele vastuse enne, kui tagasi tulen.
Mille eest sina põgened? 🙂
Eks ilmselt samade samade eest nagu teisedki. Aga loodan, et minu puhul on see ainult ajutine 🙂
Mõtlen Su peale. Endiselt suure kadedusega:)) Ilmselt kõige ihaldusväärsem sellise reisimise juures on AEG. Võimalus olla oma aja peremees. Põgenemise vastu võitlemise retsept on ehk lootuses, et ühel hetkel tekib läbielatust küllastus. Et uusi elamusi ei jaksa enam vastu võtta, kuna “kanalid on umbes”. Omapärane “Point of Return” – ja Igapäev muutub ahvatlevaks. Mis Sa arvad?
Tiina EKAst
Väga võimalik. Ilmselt on see hästi individuaalne, millal küllastumus tekib, aga ma usun, et mingil hetkel tekib kindlasti rutiinivajadus.
Muide, ma olen viimasel ajal ka sellele mõelnud, kui eriline on Eesti. Et kuidas me samas kohas elades võibolla ei mõtle sellele, et rabajärv, kadakad või lumehanged võivad paljude inimeste jaoks tõeline elamus olla. Või siis noh, vähemalt mina ei mõelnud 🙂
väga armas mõtisklus 🙂
Lõpetasin täna just William Sutcliffe'i “Are you experienced?”. Irooniline ja naljakas käsitlus reisimisest ja backpackeritest Indias. Nii mõnedki situatsioonid ja mõtted reisimisest tundusid kuidagi tuttavad 🙂
Maris, natukene depressiivne oli see blogi postitus. Kas sul on koduigatsus peal? 🙂
Mina arvan, et reisimine on suuremale osale ikkagi torfeede taga ajamine ja see, et on millest rääkida ja mida meenutada (ca 90%-le). Miks ma peaks reisima kaugele, et tunda enda “mina ise”-t? Miks see ei võiks olla 24/7? See on sama, et miks reede õhtud on lahedamad kui pühapäeva õhtud? Mis vahet seal on , et mida kalender näitab :D:D:D:D
PS. too mulle lagritsa sigarette BKK-st või mõnest teisest suurlinnast 🙂
HM, mõtlik oli see postitus küll, aga depressiivne ehk mitte? Koduigatsust ei ole ka kusjuures tulnud veel, kuigi loodan oma kaasmaalasi juba peatselt näha 🙂 Kodus on ka omamoodi hea ju.
P.S. Mis asi on lagritsa sigarett?