Myanmari piiri ääres

Bussijaamas otsustasin sõita Myanmari piiriäärsesse linna nimega Mae Sot. Otsustavaks sai soov liikuda lõuna poole ja ühtlasi soov näha hõime oma tegelikes külades kaugemal turisti teeradadest.

Kokku 7h bussi ja puupüsti täis minibussiga ning kohal ma olingi. Hiljem linna peal ringi jalutades selgus aga, et turiste siinkandis praktiliselt ei ole ja mingeid organiseeritud matku keegi enam ei korralda.

Mae Sotis liikus ringi igasuguse päritoluga inimesi, aga midagi-kedagi väga huvitavat pildistada ma leida ei suutnud. Ainsaks erandiks oli ehk toiduturg, kus lisaks tavapärasele stuffile müüdi ka väikseid rohelisi kilpkonni, kes rõõmsalt pesukausis sulistasid, ja suuri konni.

Üldse oli see linn kuidagi kauge ja ebasõbralik. Seal esineb pidevalt rahutusi Myanmari ja hõimude vahel ning eks seda ebastabiilsust oli ka linna aurast tunda. Siia sõites pidi politseile oma 5 korda passi näitama. Linnas tegutseb hulk mittetulundusühingute inimesi, kes põgenike olukorda parandada püüavad.

Magasin pikalt ja sügavalt. Guesthouse’is olid roosad mõmmide ja südametega linad, see tõi hea une. Järgmisel hommikul otsustasin lahkuda tagasi põhja poole. Hüppasin päevinäinud oranžile sawngthaew’le (mis on sisuliselt nagu suur lahtine rikša, kus on 2 kivikõva pinki) ja järgmised 6h rappusin koos tosina kohaliku ja ühe reisija mootorrattaga Mae Sariangi. Tee lookles üles ja alla, möödudes hõimuküladest ja suitsevatest mägedest (siinkandis põletatakse praegusel aastajal maad, et seda vihmade tulekuga viljakamaks muuta).

Mae Sariang on väiksem ja armsam, sellel linnal on juba karakterit. Kuigi turistid on praeguseks juba ka siit haihtunud ja juba tühipaljas bussipileti ost oli oma tunni aja töö, kuna inglise keelt keegi siin eriti ei räägi.

Homme ootab mind ees retk kareni ja lawa hõimuküladesse ja seejärel juba elupikk bussisõit Bangkokki, kust ma otsejoones lõunasse lähen. Arvestades ilmateadet, mis lubab järgmiseks nädalaks Andamani rannikule äikest, siis ida poole.