Namaste, Nepal

Pärast terve ööpäeva väldanud lennureise ning üht unetut ööd Delhi lennujaama magamiskõlbmatutel metalltoolidel, jõudsin viimaks oma kauaoodatud sihtpunkti, Nepali. Kümnest maailma kõrgeimast mäest, asuvad kaheksa just nimelt siin, sealhulgas tippude tipp Sagarmatha ehk Mt Everest. Kuuldused endise kuningriigi looduse imest olid mu uudishimu juba ammu võitnud, kui eelmisel aastal tärganud huvi ja aukartus kõrgmägede vastu seda ainult võimendas. Nüüd olin ma siis kohal. Namaste!

Võideldes unega ületasin ootamatult libedalt kõik Kathmandu tagasihoidliku lennujaama viisajärjekorrad ja kontrollpunktid, samaaegselt paari teise reisijaga tutvudes ja infot vahetades. Järgmisel hetkel olin eneselegi märkamatult ühele neist juba raha laenanud ja mõni aeg hiljem nendega ühes taksos linna poole sõitmas. Mul ei tulnud seda kahetseda. Kathmandu kujunes heaks mälestuseks paljuski just ühe malbe, meelerahu kiirgava šveitslannast hipi ja ajutiselt Indias resideeruva iisraellasest DJ meeldiva seltskonna tõttu.

Hoolimata tolmust, saastatud õhust, jõe ääres vedelevatest prahihunnikutest ja mootorsõidukitest, mis pealinna kitsastel tänavatel jalakäijaid alla ajada ähvardavad, läks Kathmandu mulle südamesse. Kõndisin ringi, lubades oma meeltel taasavastada Aasia lõhnu, maitseid ja helisid. Uurisin tänavamelu väljaspool turistide poolt hõivatud Thameli ja heitsin pilgu Durbar Square’i kuulsatele templitele. Õhtul peletasime viirukitega hotellitoast kopituse haisu ja trotsisime küünla paistel juttu puhudes pidevaid elektrikatkestusi. Kuulates teiste lugusid, võib mõndagi enda kohta õppida.

Edasi viis tee mind ca 6 tunni bussisõidu kaugusele Pokharasse. Tegemist on linnaga, mis on ilmselt üks turistisõbralikumaid Nepalis ja omamoodi hea lõõgastumiskoht enne või pärast karmimaid ilmastiku- ning elutingimusi mägedes. Head toidukohad igale maitsele, baarid, massaažiärid ning poekesed, mis pakuvad käsitööd, liba North Face’i matkatarbeid ja muud nänni, seisavad rivis piki järve äärt ja ootavad pikisilmi, millal sa neisse vaid sisse astud. Kuigi linnana on Pokhara palju rahulikum ja meeldivam ka väljaspool turistipiirkonda, tundsin millegipärast Kathmandust puudust.

Kahjuks jäi mul Pokhara muljetavaldav vaade mägedele järve taustal nägemata, kuna sellel aastaajal on madalamatel kõrgustel taevas hägune ja lumiste tippude nagu ka sinise taeva ja päikesepaiste nautimiseks ei jää muud üle, kui ise kõrgemale ronida. Kuna Annapurna piirkonda peetakse üheks ilusamaks matkamiskohaks maailmas, siis olin selle mõttega Pokharasse juba tulnudki, et oma silmaga näha elu Nepali mägedes. Aeg seadis aga omad piirangud ja nii otsustasin pikema matka asemel ca 10 päevase Annapurna baaslaagri (ABC) raja kasuks, mis viib otse mägede südamesse ca 4130 meetri kõrgusele.

Kuna ma plaanisin matka ette võtta ilma giidi ja pakikandjata, ent päris üksipäini mägedesse minna ei tahtnud, kulutasin mõned tunnid, et leida endale reisikaaslased, kel sama trajektoor. Juhuslikult kohtusingi kahe saksa tüdrukuga, kes soovisid minu väljavalitud raja pisut suurema ringiga ette võtta, et näha ka Annapurna mägede 6-8 km lumiste tippude panoraami. Nii asusimegi kolmekesi koos nende pakikandjast jalkafänni Bishnuga teele.

Kuigi rada oli minu jaoks algusest lõpuni raske ja seda eriti tänu oma suurele selga soonivale kotile ja kaamerale, jõudsin pärast neljandat päeva siiski arusaamisele, et hoolimata toredatest kaaslastest suudan pisut kiiremini kõndida ja päevas pikemaid vahemaid läbida. Nii haakisin end kahe taanlase ja nende suurepärase giidi sappa. Paar päeva hiljem läksin omapäi edasi ning lõpetasin matka oodatust sootuks kaks päeva varem. Teel oli piisavalt palju külasid, teisi reisijaid ning kohalikke inimesi, et mitte ära eksida või üksi olemise ees hirmu tunda.

Seda 8 päeva Himaalajates lühidalt kokku võtta ei ole lihtne. Kui, siis ainult mõne ülivõrdelise kõikehõlmava omadussõnaga, ent selgelt jääks sellestki katsest liiga väheseks, et anda edasi, mida nägin ja kogesin seal kaugel Nepali mägedes. Nii jääb see lugu mõneks järgmiseks korraks. Seda enam, et elekter on taaskord läinud ja väljas möllava äikese ning naabermaja generaatori mürina taustal ei ole siin taskulambi valgusel omi mõtteidki kuulda.