Peale üht magamata ööd bussis ning sellele järgnenud hektilist päeva ja poolikut ööd Bangkokis olin lõpuks teel Yangoni. Kuna Myanmar on üks neid riike, mida sinna reisinud inimesed üksmeelselt “elamuseks” nimetavad, hakkasin kahtlema, kas kahest nädalast ikka piisab ja lükkasin oma lennupileti tagasi Bangkoki naistepäevani edasi.

Kontrast teiste Aasia riikidega on märkimisväärne juba Myanmari endises pealinnas Yangonis. Mehed jalgade ümber mässitud pikkades rätikutes beetlipähklit närimas, naised omanäoliste thanakhapuu pulbri maalingutega, robustsed bussid, taksod, mille põhi on nii kulunud, et võid jalgade all teed märgata, koloniaalstiilis majad, kuldsed stuupad eesotsas võimsa Shwedagon Payaga, mungad oma punastes rüüdes…

Myanmar on huvitav segu Indiast ja ülejäänud Kagu-Aasia riikidest. Kui ma Yangoni kõrvaltänavatele ja turgudele sattusin, oleksin võinud vanduda, et olen tagasi Indias, kuigi Myanmar on siiski oluliselt puhtam ja vähem lärmakas. Sarnasused Indiaga ei ole aga üllatavad, sest olles osa Briti Impeeriumist toodi siia omal ajal suur hulk inimesi Indiast ja nendega ilmselt ka terve rida harjumusi.

Siin reisides ei saa mööda sellest, et riiki valitseb hunta, ja et siin kehtivad omad reeglid. Alla surutud rahvas, diktaatorlus ja propaganda, kõrged maksud, korruptsioon, piiratud info levik. Riigist välja reisimiseks või mobiiltelefoni kasutamiseks peaks olema väga rikas ka lääne standardite järgi. Riigi rikkalikest maavaradest (nagu kuld, muud vääriskivid või nafta) saadud tulud lähevad valitsuse taskusse ja inimesed maapiirkondades elavad edasi nagu sadu aastaid tagasi.

0M4_MRS0150

Suure venna pilku on tegelikult tunda ka turistina reisides. Riigi äärealades, kus ei ole saavutatud kontrolli etniliste vähemuste üle, on reisimine piiratud ja sinna saab vaid eriloa, kalli raha ja sisuliselt  hunta eskordiga. Levi ei ole. Internetti leidub, aga sageli ei saa kasutada nt gmaili või hotmaili või külastada teatud veebilehti, rääkimata sellest, et enamasti on see väga, väga aeglane ja pidevate elektrikatkestuste tõttu üsna ebastabiilne. Võõrastemajad panevad väga täpselt su andmed kirja ja kust sa tuled, kuhu lähed. Lihtsalt mingis külas kellegi juures ööbimine on keelatud.

Nii et turistina peaks mõistagi võimalikult vähe raha investeerima valitsusse ja rohkem toetama kohalikke elanikke. Seda tuleks arvestada nii transpordi, öömaja kui ka söögikoha valikul. Nt rongi ja laevaliiklust ning teatud siselende kontrollib hunta. Samal põhusel ei soovitata ka lennujaamas raha vahetada. Mina vahetasin raha turul, mis on omamoodi ettevõtmine, kuna 1 dollar on umbes 1000 kyati ja kuna üldjuhul antakse raha tuhandelistes kupüürides, siis võib ette kujutada, mitme sentimeetrise paki moodustab nt paarsada dollarit 🙂 ATM ei ole, nii et siia reisides tuleks kaasa võtta puhtaid ja voltimata 100 dollarililisi rahatähti.

0M3_MRS0056

Yangonist sõitsin bussiga Kalawi. Erinevalt lubatud 15-17 tunnist võttis sõit aga üllataval kombel ainult 10 tundi aega. Ilmselt oli vahepeale uut teed tehtud. Kalaw on väike linnake, kuhu valdavalt tullakse selleks, et ümberkaudsetes külades matkata. Linna eredaim elamus oli minu jaoks hommikune turg. Ma jumaldan seda melu, mida sellistel turgudel kohtab. Teel tagasi oma võõrastemajja suutsin oma hajameelsuses aga kuuma tuha sisse astuda. Jalalaba tõmbus ähvardavalt punaseks ja naha pinnale tekkis paar villi, aga kohalikud olid äärmiselt abivalmid ja sel korral ei määritud mu jalale mitte hambapastat, vaid soolvett ja munavalget.

Ma ei tea, kas see oli muna või apteegist leitud kreemi teene, aga hommikuks oli jalg imekombel paranenud ja nii alustasin 3 päeva ning 58 km pikkust jalgsimatka üle Myanmari kuivetunud savitolmuste mägiradade umbes 1,5 km kõrgusel merepinnast. Retk ise oli ootamatult väsitav. Ilmselt oli see osalt ka jõudu koguva külmetuse teene, nii et kolmanda päeva pärastlõunaks Inle järve ääres asuvasse Nyaungshwe linna jõudsin juba üsna kõrge palavikuga.

Maastik, mida mööda me matkasime oli valdavalt kidur ja üskluine. Teel kohtasime naisi värvilistes pearättides bambusest rehad ja küla sepa poolt valmistatud kõplad õlal põllule suundumas ning lapsi ja vanainimesi suured korvid seljas meist naeratades möödumas. Mõnikord sõitsid mööda vankrid etteotsa rakendatud vesipühvlitega. Tegime peatusi mõnedes külades ning ühes neist veetsime ka esimese öö. Teisel ööl magasime mungakloostris. Päeval on palav, aga õhtuti läheb mägipiirkonnas väga külmaks ja kui tahta end tolmust puhtaks loputada, tuleb leppida kopsiku ja külma allikaveega.

0M4_MRS01250M4_MRS0241

Matka muutis huvitavaks meie giid Harri, kes rääkis palju huvitavat inimeste elust Myanmaris ja loodusest, mis meid ümbritses. Esimest korda nägin nt, et suur kollane kõrvits suudab kasvades puu otsa ronida nagu oleks keegi selle sinna nalja viluks riputanud. Samuti ei teadnud ma nt seda, et avokaadod kasvavad puu otsas. Aga infot jätkus veel tšillide, ingveri, sinepi jm maitsetaimede nagu ka agaavide ja lubjakivi teemal.

Ka Myanmari mägedes kasvatakse palju teed. Et valdavalt tehakse siin rohelist teed, siis lehed lihtsalt korjatakse, aurutatakse, purustatakse, et kibe maitse välja saada ning seejärel kuivatatakse. Tee on tavaliselt alati tasuta termosega laual, ükskõik, kuhu istud. Toidu osas ei ole paraku midagi väga positiivset öelda. Head toitu ei ole kuigi lihtne leida, küll on aga väga lihtne endale mõni kõhuhäda külge saada. Ka mina ei olnud erand, aga eks see käib reisimise juurde. Nii et kui ma Nyaungshwesse jõudsin otsustasin natukene rahulikumalt võtta ja enda terveks ravida. Tänaseks on antibiootikum mõjuma hakanud.

Eile sõitsin paadiga Inle järvel ringi. See on vist kõige turistirohkem piirkond kogu riigis, kuigi ometi on see midagi, mida ei tasu vahele jätta. Järv ise asub umbes 1 km kõrgusel merepinnast. Külad vaiadel meenutasid seda, mida nägin Kambodžas Tonlé Sapil. Kalurid oma paatidega hommikusel järvel ja mullamätaste abil vee peale konstrueeritud „ujuvad aiad“ on omamoodi maaliline vaatepilt. Siin tehakse ka lootoslilledest kangast, mis on umbes 7 korda hinnalisem kui siid ja näeb välja nagu kotiriie.

0M4_MRS0361

Märkamatult olen juba nädalakese koos ühe Soome tüdruku ja Hiina poisiga reisinud. Üsna juhuslikult sattus meil olema sarnane reisitrajektoor. Mõne tunni pärast suundub meie kolmik ööbussiga Mandalaysse (12 tundi), et paar päeva seal ümbruskonnas ringi vaadata. Vabariigi aastapäeva võtsin vastu rahvusvahelises seltskonnas paari kannu kuuma ja magusa Myanmari teega. Meie kõigi terviseks!