1. aasta sünnipäev

Teatava vanemliku uhkustundega avastasin mõned päevad tagasi, et seesama blogi sai juuli algusega 1. aastaseks. Tervelt aasta aega olen teinud midagi, mida ma varem teha suutnud ei ole – pidada päevikut. Ausalt öeldes ei ole ma selle järele ka kunagi otsest vajadust tundnud. Kuid see, mis sai taaskord alguse juhusest ja asjade kokkulangevusest, on teinud …

Nüüd on see siis käes

Aeg, kus tuleks hakata ostma kallimaid näokreeme, millel on väidetavalt kortsudevastane toime. Aeg, kus võib vaja minna liigesekreemi, eriti, kui otsustad selles vanuses maratoni joosta. Aeg, kus vanuse pakkumisega kümme aastat eksimine on kompliment ja aeg, kus oma vanust nii naljalt enam ei avaldata. Aeg, mil mälu hakkab petma. Aeg, mil iga aasta edasi on lähemal …

Mida teha uue aasta esimestel päevadel?

Eks ikka anda uue aasta lubadusi. Avastasin, et palju toredam on endale lubadusi anda kujundlikult. Nt luues oma karakteri South Parki ainetel. Vt siit. Niisiis, esimesel pildil olen mina reisil. Suure tõenäosusega kusagil Indoneesias või Aafrikas. Ja teisel pildil olen parajasti lõpetanud Kopenhaageni maratoni.    Tervist ja armastust kõigile selleks aastaks, siis peaks õnne jaguma!