Un week-end

Näpistasin töönädalast paar päeva, et veeta un week-end à Paris. Pariis on mu käimata kohtade reisinimekirjas juba pikemat aega esikolmikus figureerinud, aga kuigi ma mujal Prantsusmaal mitmeid kordi reisinud olin, ei olnud ma Pariisi millegipärast veel sattunud. Kuuldes, et paar head sõpra sinna sõita plaanivad, ei mõelnud ma pikemalt, kas minna ka või mitte.

Pariis oli umbes selline nagu ma ette kujutasin – võluv, armas ja stiilipuhas. Meenuvad kreemised hommikukohvid ja croissantid tänavakohvikutes, pärastlõunane roosa vein Marais’s, jalutuskäigud Montmartre’is ja ladinakvartalis, piknikud, éclairid, crêpe’id ja crème bruléed, muuseumid, metroosõidud, pühapäevahommikune kirbuturg ja vintage, mida seal leida võis, jazzkontsert personaalselt meile… ja poed, poed, poed ning lõpuks ühed väga väsinud jalad.

Ainus asi, mille osas mu ettekujutus tegelikkusest lahku läks oli see, et Pariis ei ole ei Eiffel ega triumfikaar, Moulin Rouge ega Champs-Élysée. Ei tea, miks see nii on, et kui jõuda mingitesse märgilise tähendusega kohtadesse, kaob ehedus sageli tagaplaanile ja esiplaanile trügib pealiskaudsus turistide, mõttetute suveniiride ja ulmeliste hindade näol. Kui me ühel ööl vihma kätte jäime ja parema alternatiivi puudumisel end Champs-Élysée’l ühes kohvikus üles soojendasime, saime teada, et kohvi ja viilu tarte tatini eest saab maksta ka 17 eurot (!).

Omaette elamus oli minu jaoks Pompidou moodsa kunsti muuseum. Paar feministliku alatooniga väljapanekut tekitasid lausa külmavärinaid. Ent need olid head, “jah, ma ei ole kunagi selle peale tulnud, aga tõesti nii on” külmavärinad. Louvre see-eest oli pisut nagu pettumus. See meeletu hulk kunsti on muidugi muljetavaldav, aga kogu kogemus sai osalt nagu rikutud sellest botastes ja seljakottidega ringi marssivate inimeste voost. Jõudsin järeldusele, et moodne kunst on mulle südamelähedasem ja piirdusin Louvre’is kahe korrusega.

Nädalavahetusereisid on värskendavad. Paari päeva sisse mahub nii palju hetki, mõtteid, tundeid ja tegevusi ning ometi tundub aeg lausa käes sulavat. Mis seal salata, oma intensiivsuses on selline ärakäimine mõnikord ka päris väsitav. Unevõlg andis pärast naasmist endast ikka igal võimalusel märku.

Tegin ka mõned pildid. Testisin oma uut Hongkongist kaasa tulnud Nikkor AF-S DX 10-24mm F3.5-4.5G ED. Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mulle lainurk meeldib. Aga veendusin üsna kiiresti, et selline objektiiv seab suht suured piirangud inimeste pildistamisele, mistõttu miski 18-200 mm zoomi kaasa tirimisest ma paraku ei pääse, kui moonutused just taotluslikud ei ole.