Üle pika aja käisin Eestit avastamas, võttes sedapuhku sihiks väikese Kihnu saare, kuhu ma viimati oma 15 aastat tagasi sattunud olin. Ja milline avastus, tõepoolest!

Oli meri ja rand, männid ja metsmaasikad, mille magusad lõhnapilved meid saarel kõikjal jälitasid. Oli üks tore muuseum ja õigeusu kirik ühe kihnutriibulises seelikus prouaga. Olid külapoed ja suitsutatud kala, rattad ja vanad vene autod ning tolmavad kruusateed, mida mööda ma ühel hommikul saarele joostes tiiru peale tegin.

9

Päeval sulandusid meri ja taevas kokku, loojangul käis silmapiiril roosa, lilla ja kollase värvide mäng ning päikesetõus mõjus nagu üks meeletu uus algus. Libistasin varbad liiva sisse, lasin tuulel puhuda, vaatasin taevasse ja kuulasin vaikust. Nii hea ja rahulik.

Ent kõige veidramal kombel olid just sellesse kaugesse Eestimaa nurka oma iga-aastasele retkele kogunenud ports rattamatkalisi ning terve nädalavahetuse käis saare kohvikus selline mürts ja pauk, mis andis silmad ette ka pealinna rajumatele pidudele.

Kahekorruseline puumaja vappus kannatlikult, kui paarkümmend inimest vene multifilmimuusika saatel ekstaasis tantsu vihtusid ning laudkonnad üksteist 30 kraadises kuumuses veepudelitega pritsisid. Päeva jooksul julgust kogunud Eesti meeste tavapärane reserveeritus oli asendunud salgamatu otsekohesuse ja vürtsika huumorimeelega, mille saatel ei olnud võimalik naeru tagasi hoida. Naised sedapuhku viirastusid mulle kui lühinägelikule pimedas lehmadena. See kõik oli liiga sürreaalne…

Pilvitu pidu, nagu keegi seda pühapäeva hommikul tabavalt kirjeldas. Kihnu on sama vinge nagu tema superstaar Virve. Elagu soe Eesti suvi!

3 replies on “Pilvitu pidu. Kihnu”

  1. I wrote about the contradictions that one might find on a small island in the far corner of Estonia, about how you might find everything and nothing you expect 🙂

Comments are closed.