Vaimustavad Alpid

Vahetult pärast Lõuna-Ameerikast naasmist, võtsin ette paarinädalase reisi otse Euroopa südamesse. Esimese hooga lendasin Austriasse, et võtta osa kahe kirjeldamatult õnneliku inimese kooselu registreerimisest ja seejärel kunagisele keisririigile tiir peale teha.

Sattusin Austriasse keset augustikuist leitsakut. Särisesime 36 kraadises kuumuses, loivates ringi nagu päikesest uimased kärbsed. Õige jahutus oleks olnud end täies ulatuses mõnda purskkaevu kasta, ent parema alternatiivi puudumisel leppisime paari jaheda joogiga mõnes varjulises gastgartenis. Siinkohal väärivad mainimist kohalike lemmikjahutajad õlle kõrval – spritzter (vein gaseeritud veega) ja radler (õlu limonaadiga).

Ma ei olnud Austriasse varem jõudnud, kui välja arvata kunagine põgus töövisiit Viini, mille jooksul ma suurema osa ajast konverentsisaalis viibisin ja linna nagu õieti ei märganudki. Eriliselt ilus piirkond on nt mägine ja järvederohke Salzkammergut, mille kulminatsiooniks võiks pidada Gosau liustikuga Dachsteini mäge. Ent loodusele ei jää alla ka paljud külad ja linnad, kust võib leida nii keskaegset arhitektuuri, lillevanikutega ehitud Alpi stiilis majakesi kui ka uhkeid losse kunagistest hiigelaegadest.

Austria puhul üllatas mind see, et toit on poes ja restoranides sama hinnaga nagu Eestis, kui mitte odavam. Ja kui rääkida toidust üldiselt, siis on see enamalt jaolt väga hea. Kes ei oleks kuulnud apfelstrudelist, kaiserschmarrnist või wiener schnitzelist? Tutvust sai tehtud ka Austria veinidega ja tuleb tunnistada, et nii mõnigi Grüner Veltliner ja Zweigelt on tänaseks mu uuteks eelistusteks saanud.

Omamoodi huvitav on ka see, et austerlased räägivad oma dialekti, mis sõltuvalt piirkonnast just väga palju saksa keelt ei meenuta, küll aga kirjutavad ja loevad nad saksa keeles. Austria saksa keel on aeglasem ja kujundlikult öeldes kuidagi pehmem ja “ümaram”. Ühtlasi on neil palju omi sõnu, mille tähendusest saksa keelt kõnelevatel inimestel õrna aimugi ei pruugi olla. Välismaalasena noorte austerlaste seltskonda sattudes panevad nad sind tõenäoliselt oma lõbuks järgemööda “oachkatzalschwoaf” ütlema.

Austria mäed on muljetavaldavad, ent Šveitsi kõrval on paraku tegemist vaid pelgalt sissejuhatusega. Äsja Andidest saabununa olid mäed meile kuidagi südamelähedaseks saanud ja nii leidsimegi end paariks päevaks koos armsate inimestega Šveitsi Alpides Valais piirkonnas matkamas. Alpi loodus ei ole ilus vaid talvel. Seda tasub kindlasti näha ka südasuvel või sügisel, kui maastik on kirkavärviline. Ühelgi aastaajal ei ole see üks ja sama.

Esimesel päeval asusime Saint-Lucist Weisshorni hotelli poole teele. Selle kohaga on seotud mälestus ühest teisest pulmapeost täna 7 aastat tagasi ja millegipärast on see koht, kuhu läheks ikka millalgi tagasi. Järgmisel päeval vallutasime 3017 meetri kõrguse Tounot tipu. Minu jaoks oli see teine kord sinna jõuda. Kui eelmisel korral avanes mul võimalus kogeda mägede heitlikku ilma, siis sel korral säras päike taevas ja kaugel taamal oli lisaks mitmele liustikule näha nii Weisshorni tipp kui ka tõenäoliselt üks kaunimaid mägesid maailmas, Matterhorn.

Ega ei olegi vaja kaugele minna, et mägede võlu nautida. Kel rahakott puuga seljas ei ole, saab seda kõike kogeda ka nt telkides. Miljoni dollari vaade, puhas õhk ja kuldne vaikus puhta tasuta.