Olin valmistunud kõige hullemaks. Kaasa sai võetud ema vanad kummikud, pott sushi ingverit ja igasuguseid medikamente. Tormise mere asemel ootasid meid aga ees imeilusad soojad ja päikesepaistelised ilmad. Tuleb tõdeda, et purjetamiseks oli ilm isegi liiga hea, sest sellevõrra oli ka tuult vähem.

Umbes keskpäeval Gdańskist väljudes sõitsime kiirusega 8-9 sõlme. Mida tugevam oli tuul, seda rohkem oli purjekas tuule suunas kaldu. Mõne tunni pärast oli pidev kreenis olek juba täiesti normaalne ja iga natukese aja tagant kolisime purjeka kõrgemale küljele, et tasakaalu hoida.

Pärast esimese päeva õhtut vaibus tuul aga sedavõrd, et kuni järgmise päeva pärastlõunani seisime praktiliselt ühe koha peal ja mul avanes täiesti harukordne võimalus keset jääkülma Läänemerd purjeka kõrval ujuda. See oli ka põhjus, miks me prognoositud 24 tunni asemel kaks korda kauem sõitsime. Mootorit ei tohtinud tööle panna, sest siis oleksime võistlusest välja langenud.

Purjetamise kõige kriitilisemaks tegevuseks oli purje viimine ühelt küljelt teisele vastavalt tuule suunale, sest selleks pidi samaaegselt purje kinnitusnööri ühelt poolt lõdvemaks laskma ja teiselt poolt pingule tõmbama ning seda võimalikult kiiresti, et puri laperdama ei hakkaks. Põhimõtteliselt saab kõigega hakkama ka kapten üksi, aga praktiliselt kogenematul meeskonnal võttis see päris palju auru. Suure ähmiga õnnestus meil ka puri ühest äärest katki teha.

Kuna pardal oli 7 meest ja mina kui ainuke naine, siis oli teotahtelisi ja aktiivseid meeskonnaliikmeid, kes olid valmis kapteni käriseva märguande peale nööre tõmbama ja seda-teist ja kolmandat kruvima või sättima, sedavõrd palju, et ega ma väga löögile ei saanud (mitte, et ma oleks seda ka otseselt nõudnud). Vahepeal juhtisin küll laeva ja tegin meestele võileibu, kuid suurema osa ajast jälgisin tegevust ja tegin fotosid.

Võiks muidugi ka mainida, et sattusin meeskonda, kus kapten oli norrakas, kolm liiget taanlased, üks soomlane ja kaks lätlast. Ja arva ära… kapten rääkis norra keeles, taanlased temaga kes taani kes rootsi keeles ja soomlane rootsi keeles. Isegi üks lätlane mõistis rootsi keelt. Ja kõik said üksteisest aru. Ainsad, kes seda norra-taani-rootsi kompotti väga jälgida ei suutnud oli üks vaene lätlane ja mina 😉

Kaks päeva ja kolm ööd purjekal on omamoodi huvitav kogemus. Ma ei tahaks seda aga eriti ette kujutada tormisel merel. See nõuab hoopis iselaadi vastupidavust. Meie kaptenile oli säärane karmus ja uskumatu sisemine tugevus justkui näkku kirjutatud.

Kokkuvõttes on lausa piinlik, kui meeldiv see reis oli. Tore hoolitsev meeskond, kes säästab su käsi villidest veendes sind, et nööride tõmbamine on “meeste töö”. Ei mingit merehäda; hoopis vastupidi – sa harjud ära purjus inimese moodi kajutis maapinda tunnetama. Päike, mis paitab su nahka ja pehme tuul, mis ei sunni sind end pealaest jalatallani riidesse toppima (v.a õhtuti, kui merel läheb ikka väga jahedaks, isegi nii sooja ilmaga nagu meil oli). Ja lained, mis kõigutavad su vaikselt unele ja äratavad sama vaikselt hommikul üles…

2 replies on “50 tundi merel”

  1. Vahva! Ja oleks veel lainurk kaasas olnud…

    Muide, piltidelt tundub, et Gdansk on üsna inimtühi linn 😉

Comments are closed.