Brasiilia oli üks neid riike, kuhu me jõudma ei pidanud. Plaan oli viimased paar nädalat Põhja-Argentiinas ringi vaadata, intensiivsest reisimisest välja puhata ning juuli lõpus Buenos Airesest koju tagasi lennata.
Paraku ei tahtnud ma sellega siiski leppida, et Eestis on juba suvi ja 10-20 kraadi soojem kui seal, kus me ringi reisisime, liiatigi et me olime juba paar kuud suurema osa ajast sügis-talvistes ilmaoludes veetnud. Kui Ecuadorist Boliiviani oli külm tingitud kõrgusest, siis Tšiilis ja Argentiinas (vt Reisid) oli lihtsalt vale aastaaeg.
Nii saigi plaanid spontaanselt ringi tehtud ja Boliivias, La Pazis endale Brasiilia viisa organiseeritud. 20 dollarit, paar päeva ootamist ja oligi niisama lihtsalt viisa käes. Ees ootas kolm nädalat päikest ja puhkust.
Kord ja progress
Brasiilia osas oli mul enne sinna jõudmist oma ettekujutus. Seda kujundasid filmid nagu City of God ja dokumentaalid Amazonase vihmametsadest, fotod paradiisirandadest sambakarnevalini ning muidugi see lõputult sulnis ja kaunikõlaline portugalikeelne muusika. Ütleme nii, et mul oli üsna “romantiline” nägemus sellest, milline on Brasiilia.
Ja eks mingis osas langes see tegelikkusega ka kokku. Nt selles osas, mis puudutas loodust, inimesi ja üldist meeleolu. Kuid selline, nagu ma ette kujutasin, oli Brasiilia ehk paarkümmend aastat tagasi. Rõõmsalt erksavärviline, rohe-sini-kollane lipp näib küll suurepäraselt sümboliseerivat Brasiilia sarmi ja eripära võrreldes ülejäänud Ladina-Ameerikaga, ent riigi tõeliseks mootoriks näivad tänapäeval olevat hoopis lipule kirjutatud sõnad – “kord” ja “progress”.
Brasiilia majandusareng viimaste aaste jooksul on olnud rohkem kui muljetavaldav, seda enam, et sealt alles hiljuti ka naftat leiti. Suurim majandus Ladina-Ameerikas ja üks suurematest kogu maailmas, viies suurim riik pindalalt ning rahvaarvult. Brasiilia on gigant!
Kuigi majandus õitseb, on Brasiilia paraku kallis ka omaenda elanikele. Sotsiaalne lõhe ühiskonnas tundub endiselt suur olevat. Seda enam, et Brasiilias ringi käies võib öelda, et hinnatase on kohati isegi kõrgem kui Lääne-Euroopas ja ligi 20 miljoni suuruse elanikkonnaga São Paulot peetakse üheks kallimaks linnaks terves maailmas. Ainuüksi Rios eksisteerivad luksuslikud elamurajoonid lähestikku kurikuulsate favelade ehk teisisõnu slummidega, kus elab sadu tuhandeid inimesi.
Niisiis madala eelarvega reisimiseks ei ole Brasiilia just kõige õigem sihtkoht ja see on ilmselt ka põhjus, miks pikemat aega Lõuna-Ameerikas reisivad inimesed Brasiiliast tavaliselt kauge kaarega eemale hoiavad. Peale toidu ei ole kokku hoida suurt kusagilt ning kellel ei teeks meelt mõruks, kui peaksid enne ikkagi põhjalikult kaaluma, kas on mõtet järgmisesse sihtpunkti edasi sõita või tasub samasse kohta redutama jäädagi.
Jaanuari jõgi
Kui jätta kõrvale tõsiasi, et Brasiilias peab paraku rahale mõtlema, siis minu arvates on sinna minnes “your best bet” Rio. Kui portugaallased 16. sajandil kohale ilmusid, pandi sellele kunagisele pealinnale nimeks Rio de Janeiro ehk meie keeli “jaanuari jõgi”.
Tegemist on suurlinnaga, ent ometi on Riol mingi spetsiifiline võlu. Omamoodi nauding on suruda varbad Copacabana heleda liiva sisse või jalutada õhtul Ipanemal, ümisedes tahes tahtmata seda tead-küll-millist kuulsat viisi ning jälgides kummalise kujuga mäenukke päikese viimases säras. Rannariba ääristavad küll kõrged ja mitte kõige ilusamad majad, aga linna kohta on Rios üllatavalt kena rand. Sealjuures on päikese kummardamine ühes minimalistlike bikiinide ja kenade kehadega Rios samuti omamoodi au sees.
Kes meist ei oleks kuulnud Jeesuse kujust Corcovado mäe otsas, mis on valitud ka üheks uueks maailmaimeks? Kuju kujuks, aga tervele linnale avanev vaade ülevalt mäe otsast oli seda väärt, et minna. Ma ei läheks seda vaatama põhjusel, et see on nimetatud imeks. Palju imelisem on nt korrapärase vormiga Pão de Açúcar ehk Suhkrupeamägi seal samas Rio südames.
Ja mis põhiline – Rio ei tundu küll eriti ühelgi päeval magavat, ent seda enam on nädalavahetused meelelahutusele reserveeritud. Käisime meiegi Lapas, kus oli terve pikk tänav inimesi ja baare-klubisid täis pikitud ning ühte neist sisse astudes oli õhtu täielikult samba ja brasiiliapäraselt öeldes “felicidade” päralt. Caipirinha, mida brasiillased hellitavalt caipiks kutsuvad, on küll rahvsulik kokteil, aga minu arvates oli see Brasiilias alati natukene liiga kange.
Üks, millega väljamineku puhul aga arvestada tuleb, on see, et kogu see lõbu ei ole tingimata teise hinnaga kui Londonis, Pariisis või New Yorgis. Karnevali paiku ja kõrghooajal on kõigel sellel veel kopsakas lisataks.
Teised kohad
Ükskõik, keda me São Paulos ka ei kohanud, kui üks inimene välja arvata, siis tundusid kõik oma linnast vaimustuses olevat. No ma ei tea. Võibolla oli süüdi hall, vihmane ja külm ilm, et see linn tundus olevat täielik vastand Riole. Minu jaoks jäi kulminatsiooniks vaade Santanderi panga tornist, kus oli ca 15 minutiks tasuta sissepääs. Sealt ülevalt alla linnale vaadates võib tunda end tõsiselt pisikesena.
Paraty on värviliste aknaraamide ja robustsete maakivitänavatega koloniaalajastust pärit linnake Rio ja São Paulo vahel. Õhtuses tuledesäras oli tegemist vastupandamatult armsa, kuigi väga turistirohke kohaga. Costa Verde rannikul, kus Paraty asub, on terve hulk ilusaid randu ja saarekesi. Pärast seda, kui Thomas juba koju oli lennanud, veetsin nädalakese Ilha Grandel, enne kui ma sammud Buenos Airese poole seadsin.
Ilha Grande on suur saar nagu nimigi ütleb ja väga lähedal Riole, ent sellest hoolimata vähe asustatud. Isegi nii vähe, et saarel leidub veel ürgset vihmametsa ja seal ei ole autosid ega suuri teid. Ainus põhjus, miks see nii on, on see, et saarel oli kunagi vangla, mis on tänaseks suletud.
Lisaks on Ilha Grandel ka Lopes Mendese rand, mida peetakse üheks kaunimaks Brasiilias. Riigi 7491 km pikkuse rannajoone kohta on tegemist päris muljetavaldava tiitliga, aga eks see sõltub jällegi, kelle jaoks. Oli kena, aga on nähtud kenamaidki randu.
Mina käisin Ilha Grandel väljaspool hooaega ja siis oli seal pärast nädalavahetuse “kultuurifestivali” üsna rahulik. Hommikuti paistis päike sinises taevas, mis pärastlõunaks alati kerge vinega kattus. Ma ei teinud Brasiilias eriti pilte. Kirjutasin, jalutasin, lugesin ja võtsin aega, et vaadata tagasi reisile, mis seljataha jäi.
Kauboimaa ja tangopealinn
Pärast Ilha Grandet olin laeva, auto, lennuki ja bussidega teel 60 tundi jutti, jõudmaks Uruguays Colonia del Sacramentosse. Pärast sellist piinarikast kogemust hakkasin mõtlema, et ehk oleks võinud 3 korda kallima lennupiletiga otse Buenos Airesesse siiski leppida. See jõupingutus ei olnud õiglane pärast puhkust, mis Brasiilias mulle osaks sai.
Kauboiriik Uruguay üllatas aga väga positiivselt. Kahju, et ei olnud õige aastaaeg, vastasel juhul oleksin tahtnud sinna kauemaks jääda. Ilm oli taas jahe ja sügisene, kuigi päike paistis. Inimesed jalutasid ringi mate tee tops pihus ja termos kaenla all. Yerba mate joomine näis Uruguays isegi rohkem iseloomulik olevat kui Argentiinas. Jalgpalli osas on raske öelda, kes on suurem fänn. Kui ma Uruguays olin, käis parajasti matš Argentiinaga, mille käigus jättis isegi kokk söögi valmistamise pooleli ja läks saali televiisorit vaatama.
Colonia oli iseäranis meeldiv koht, nii et pole ime, et argentiinlased siia nädalavahetuseks üle lahe laevaga kohale sõidavad. Colonias on pisut rohmakama koloniaalstiiliga vanalinn, mis asub otse punakaspruuni lahe ääres ja on täis tipitud käsitööpoode, kust võib leida ka väga hea kvaliteediga asju, eriti nahast ja puidust.
Buenos Airesesse jõudes sai kohe esimesel õhtul (taimetoitlased ei peaks edasi lugema) parrillasse kohale mindud ja end ühe korraliku Argentiina steigi ja punase veiniga premeeritud. Ma olin jõudnud oma reisi viimasesse sihtpunkti!
Buenos Aires lummas. Jalutuskäik boheemlaslikus La Boca linnaosas jäi BA-s minu sealseks haripunktiks. Metroo on paraku vanem ja mitte nii hea katvusega kui Tšiilis või Brasiilias. Ent Itaalia vaim, mis mulle kunagi nii südamelähedaseks sai, oli selles linnas tuntav. Eks see on ilmselt nii tänu nendele arvukatele itaalia immigrantidele, kes sinna kolinud on. Parim pizza linnas pidavat olema Güerrinis (Av.Corrientes 1368, Uruguay tänava nurgal), mis on küll paksupõhjaline “americana”, aga tõeliselt maitsev sellegipoolest.
Veel mõned tähelepanekud seoses Brasiiliaga
- Nagu öeldud, ei ole Brasiilias lihtne reisides kokku hoida. Küll aga on Brasiilias tegutsemas paar odavlennufirmat (GOL, Webjet), mille kaudu võib hea õnne korral leida siselennu, mis on isegi soodsam kui buss, rääkimata sellest, et see on ka 10 korda kiirem. Soodsama hinnaga saavad riigis mitte elavad inimesed lende broneerida aga vaid reisibüroodest.
- Nagu Lõuna-Ameerika riikidele omane on Brasiilias öömajades tavaliselt ka köök, kus saab ise süüa teha ja seeläbi soodsamalt reisida. Alternatiiviks on Brasiiliale iseloomulikud kilorestoranid, kus grammkaal on fikseeritud ja maksad nii palju, kui sööd. See on hea diil nendele, kes väga suuri portsjone ei armasta.
- Kuna Brasiilias (nagu ka Tšiilis ja Argentiinas) on tohutult sisserännanud inimesi, siis peavad kohalikud elanikud sind pigem potentsiaalseks kaasmaalaseks kui turistiks. Ühest küljest on see hea, ent teisest küljest eeldavad brasiillased ka, et sa portugali keelt oskaksid. Brasiillased ise ei räägi eriti inglise keelt ja samuti ei armasta nad ka hispaania keelt. Viimasest saavad nad küll suures osas aru, aga vastavad ikka oma keeles. Kes hispaania keelt oskab, see üldjuhul siiski hätta ei jää.
- Brasiillased on vahetud ja abivalmid nagu kolumbialased. Brasiilia võib ju olla samba ja capoeira maa, aga üle kõige armastavad nad ikkagi oma muusikat ja jalgpalli. Ja võibolla ka caipisid ja valgeid Volkswageni busse.
