Hiljuti sattusin seltskonda, kus tekkis tuline arutelu teemal, miks inimesed panevad koju pilte iseendast. Ja veelgi enam, miks nad peaksid sinna panema alasti pilte iseendast?
Seltskond jagunes kahte leeri. Ühed, kes ütlesid, et aktid võivad olla toredad, aga milleks neid ikkagi koju riputada. Ja teised, kes arvasid, et pilt iseendast on midagi, mis näitab inimest isiklikust küljest nagu ka kõik ülejäänud asjad tema kodus, ja et seda ei tohiks üldse eraldi esile tõsta. Et sama hästi võiks ju küsida, miks kellegi kodus on eksponeeritud seni võidetud auhinnad või erinevad nipsasjakesed eksootilistest reisidest.
Millest üldse tekib selline tabu tunne? Kui tegemist on kena, pilku naelutava maali või graafika aktiga, siis paneksid selle oma koju ilmselt väga paljud meist. Miks siis tundub võõrastav panna fotoakt? Kas sellepärast, et me oleme harjunud fotoakti nägema näitustel ja albumites, aga mitte koduseintel? Või on asi lihtsalt selles, et ei peeta heaks tavaks enda isikule suure fotoga nii palju tähelepanu tõmmata, liiatigi kui tegemist on aktiga?
Kui ka nii on, siis olen veendunud, et tegemist on suunaga, mis järjest populaarsust võidab. Tundub, et paljud Eesti naised oleksid valmis oma ilu fotoaktis jäädvustama. Juba puhtalt selle tunde ja kogemuse pärast, sest eks see on ju ikkagi omamoodi eneseületus.
Kas perenaise akt seinal on siis egosüst või hoopis julgus erineda? Kui see on ikkagi enese esile tõstmine mingil kujul, siis jumala eest, mille pärast ei võiks oma ilul lasta täiel rinnal särada? Tavaliselt ei ole sedalaadi aktid ka nii paljastavad, et keegi end kehvasti võiks tunda.
Julgus erineda on see aga kindlasti, kuna selleks on valmis üksnes julged naised. Ja mis saab teistel selle vastu olla, kui sellega kaasneb pildistatavatele ka väike egosüst?
Kunst on kunst ja see on hea kunst. Brava!