Nagu eelmises postituses lubasin, siis siin on pildid 4 aasta tagusest Kesk-Ameerikast. Täpsemalt Nicaraguast, Panamast ja Costa Ricast. Tagantjärele neid fotosid vaadates tuleb tunnistada, et mu stiil on tänaseks pisut muutunud. Kui varem armastasin pildistada telezoomiga, siis nüüd tundub laiem nurk hoopis omasem. Aga see ei ole ainus, mis muutunud on. Ka kohad, kuhu ma eelmisel aastal Kesk-Ameerikas teist korda sattusin, olid vahepeal muutunud.
Meeldejäävamateks kohtadeks tollest esimesest korrast kujunesid San Blasi ja Bocas del Toro saared Panamas ning Corni saared Nicaraguas. Kuigi olen helesinist sillerdavat merd juba omajagu kordi siin ja sealpool näinud, siis Kariibimeri on ikkagi omaette tase. Osad saared Panamas vastavad 100% sinu ettekujutusele ühest tüüpilisest paradiisisaarest, kus on paar palmi, paarkümmend meetrit liivast randa ja mitte midagi teha ning mitte midagi süüa.
Lisaks meenuvad veel paar seika. Nagu nt see, kui ma paadiga keset tuulist avamerd sattusin. Kui ma tol korral paadile tõmmatud musta kile alt oma väljavaateid hindasin, ei tundunud olukord just kõige optimistlikum. Kuidas saaks ma unusutada ka seda pikka ja vaevalist bussisõitu ümber Nicaragua järve mudaseid külavaheteid…
Naljakas mõelda, et see tõeline hirmutunne, mida ma need paar korda tookord kogesin, ei takistanud mind uuesti seal pool maakera analoogsetesse situatsioonidesse tormamast. Ja tõsi, ei takistaks ka praegu. Aga nüüd, mõneks ajaks, on see Ladina-Ameerika viimane peatükk.
