Mulle tundub, et inimene, kes fotograafiat enda jaoks alles avastab, on kogenud pildistajatega võrreldes teatud mõttes eelisseisundis. Ta ei oska ega soovigi kaamerat kontrollida ja fotot viimseni lihvida, vaid keskendub lihtsalt hetke jäädvustamisele.
Püüdmata vältida praaki ja rõhumata liialt foto teravusele või õigele särile võivad sündida küll tehniliselt ebatäiuslikud, ent samas ootamatult värskelt mõjuvad, hea energiaga fotod. Kõlab paradoksaalselt, ent näib, et mõnikord võib loobudes kontrollist ja vabanedes soovist tulemust mingis oma suunas kallutada, jõuda veelgi paremate tulemusteni.
Umbes sellistel kaalutlustel ja kannustatuna tahtest uuesti katsetada jõudsin Holgani. Selle Hiinas meisterdatud tahumatu mängukaamerat meenutava plastikaparaadi ühtaegu halvimaks ja parimaks omaduseks on ettearvamatus. Suutmatus tulemust lõpuni kontrollida, teadmatus, milline foto välja tuleb.
Iga Holga on isemoodi ja iga sellega pildistatud laifilmi kaader sisuliselt kordumatu. Kaamera otstest imbub valgust sisse ja nii on film sageli suvalistest kohtades üle valgustatud. Valida saab ainult kahe ava ja fikseeritud säri või aegvõtte vahel ning fokusseerida primitiivselt. Fotodele on iseloomulik hägusus, teralisus, tumedad nurgad ja värvilised laigud.
Kõik, mis tavamõistes tähendab ebaõnnestumist, mõjub Holga piltide puhul lahedalt. Ainus häda on selles, et ka “praaki” ei ole lihtne teha. Loovuse arendamise seisukohalt on kaamera väärt järele proovimist ja kindlasti saab sellest hea vaheldus kõrgekvaliteedilistele, teravatele digipiltidele. Liialt üle mõelda ei ole mõtet, lihtsalt pildista.