Kui ma järjega oma Peruu fotodeni jõudsin, võisin tõdeda, et suurema osa seal oldud 2-3 nädalast olin ma pildistanud kõrbe ja mägesid. Tagantjärele mõeldes ei ole see ka üllatav, kuna just loodus oli Machu Picchu kõrval olnud see, mis mulle Peruus kõige meeldejäävamaid hetki pakkus.

Sõitsime sadu kilomeetreid mööda sirge triibuna kulgevat Panamericana maanteed, mis palistab Peruu ookeaniranniku kõrbemaastikku. Suur oli mu rõõm, kui olime lõpuks kohale jõudnud. Esimest korda kõrbes.

Kõndisime tunde. Vaatasin, kuidas teised düünidelt alla sõidavad, ent mul ei olnud vähimatki soovi nendega liituda. Ma olin liiga lummatud kõrbe mustritest, värvidest ja kõikidest neist peidetud nüanssidest.

Salkantay lumine tipp kõrgus silmapiiril aga suurema osa matkast teel Machu Picchuni. Möödusime sellest 4600 meetri kõrgusel, mis oli selleks hetkeks kõrgeim koht, kuhu ma jõudnud olin. Mäletan öist tähistaevast Salkantay ääres, seda, kui külm tol ööl telkida oli, kokateed ja hommikusi pannkooke.