Iga värviline digifoto koosneb tegelikult mitmest must-valgest pildist. Nimelt salvestab digikaamera foto tegemisel korraga kolm halltoonis pilti läbi punase (R), rohelise (G) ja sinise (B) filtri, mis on kaamera sensorile integreeritud. Neid must-valgeid kujutisi nimetatakse kanaliteks ja nende üheks liitmisel näeme fotot arvuti ekraanil värvilisena.
Eeltoodud näidisel on paremal pool näha digipildi kanalid, mis kannavad infot selle kohta, kui palju on lõppvärvitoonis punast, rohelist ja sinist. Must-valgel fotol oleks ainult üks kanal.
Digipilt (nagu ka analoogpilt, mis on skanneeritud ja elektrooniliselt salvestatud) koosneb punktidest ehk pikslitest, millest igaüks tähistab mingit värvitooni. Igas kanalis on iga piksli kohta info, kui hele või tume see olema peaks ning nende kolme eri heledusega valguse segunedes tekibki värviline piksel.
Pikslil, mis üldjuhul on ruudukujuline, ei ole kindlat suurust. Pikslite arvust sõltub nii pildi suurus kui ka see, kui palju on võimalik pilti suurendada. Pildi suurendamisel mõeldakse piksleid juurde ja pildi vähendamisel võetakse piksleid ära.
Seda, mitut erinevat halltooni igas digifoto kanalis on, näitab bitisügavus. Mida rohkem halltoone, seda rohkem ka võimalikke värvitoone. 1 bit = 2 halltooni (must 1 ja valge 0). 8 bitisel fotol on 256 erinevat halltooni ning iga pikslit iseloomustab väärtus vahemikus 0 (täiesti must) kuni 255 (täiesti valge). Kuna värvilisel fotol on 3 kanalit, on erinevaid värvikombinatsioone kokku 256 x 256 x 256. 16 bitisel fotol on ühes kanalis topelt rohkem halltoone, ehk 3 kanalis 65536 x 65536 x 65536 värvikombinatsiooni.
Tüüpilise digipeegelkaamera RAW fail on 12-14 bitti piksli kohta. Jpeg jt pildifailid on automaatselt 8 bitised. Photoshopis saab lisaks 8 bitistele fotodele hallata ka 16 bitiseid fotosid. Teatud fototöötlussituatsioonides võib suuremast bitisügavusest kasu olla, aga kuna enamik väljundseadmeid on 8 bitised, tuleks printimiseks foto bitisügavust vähendada.
Erinevalt digipildist on analoogpildil pikslite asemel terad. Filmi emulsioonikihil on soolakristallid, mis mõjutavad filmi teralisust. Mida suurema ISOga on film, seda rohkem on tera näha. Värvifilm koosneb mitmest valgustundlikust värvilisest kihist, mis ilmutamisel moodustavad filmile läbipaistvad kollase, magenta ja tsüaani kihid.
Kui digipildi suurendamine sõltub piklsitest, siis negatiivi või slaidifilmi kaadri suurendamisel ei ole sisuliselt piiranguid, eeldusel et foto on piisavalt terav, õigesti säritatud ja film madalama tundlikkusega, aga see on juba eraldi teema.