Üks selle sügise-talve fotograafiaõpingute olulisemaid väärtusi minu jaoks on olnud võimalus omaette stuudios pildistamas käia. Mitte paar korda koos terve kursusega, vaid ikka tundide viisi ja üksi, koos modelliga.

Varem olin ma stuudios pildistanud väga vähe. Aastaid tagasi olin käinud stuudiofoto kursusel, aga ega ma väga palju enam tehnikast ja valgustamisest ei mäletanud. Tollest kursusest meenub rohkem see, et teemad võeti läbi kiiruga, praktiline pildistamise võimalus oli peaaegu olematu ning pigem soovitati olla ettevaatlik, kuna stuudiotehnika on kallis ja seda on lihtne ära lõhkuda.

Nende kordadega, mil ma Kunstiakadeemia stuudios pildistamas käisin, jõudis tekkida teatav hea tunne, kui sa juba tead, kuidas välgud, statiivid, soft boxid ja peegeldid paika seada ning pildistada nii, et tulemus sind rahuldaks. Õppisime põhilisi valgusskeeme nagu nt high key ja low key, contra ehk tagantvalgustus, paramount ja nn beauty skeem.

Vasakult paremale: high key (valge taust, kerge ülesäri, helge tulemus), low key (tume tumedal taustal, tugevad varjud, kontrastsus), beauty skeem (hele taust, pehme valgus, varje ei ole) ja mõned kaadrid täispikkuses.

Kooli raames seati ülesandeks eelkõige portreede pildistamine. Kui proovisin oma lõbuks sammukese edasi liikuda ja pildistada modelli täispikkuses ning liikumises, oli ülesanne juba tunduvalt raskem kui klassikaliste portreede puhul. Seda eelkõige sellepärast, et modelli nägu ja silmad jääksid teravad, aga keerulisem oli ka parajat hetke tabada.

Hoopis omaette teema on oskus modelli juhendada ja saavutada mõnus, usaldav õhkkond. Valgus võib olla perfektselt paigas, modell ilus ja vahetu, aga ikkagi on palju võimalusi selleks, et fotosessioon pehmelt öeldes metsa läheks. Ma usun, et see on paljuski fotograafi teha, kui vabalt modell end tunneb ja kui hästi ta selle “miski” kätte saab, kuigi ilmselgelt üht inimest võib olla oluliselt lihtsam pildistada kui teist.

Minu jaoks oli huvitav “avastus” aga see, et kui varem oli ma mõelnud, et parimad fotod kajastavad modelli (ise)loomulikkust ja seda ka stuudio tehiskeskkonnas, siis nüüd ei ole ma selles enam nii kindel. Nimelt sageli võib modelli seisukohalt täiesti ebamugav, ebaloomulik ja ebatemalik poos foto peal mingil põhjusel hästi mõjuda.

Selles mõttes on stuudiofotograafia “pool tõde”. Valguse ja varjuga mängides ja seda täelikult kontrollides loome me justkui ise mingit reaalsust ja fookus on pigem sellel, mis mulje tekib ja mis näha jääb, mitte sellel, mis on. Lisame natukene Photoshoppi ja tulemus on hoopis teine dimensioon. Kuigi jah, võib minna veel kaugemale ja mõelda, et kogu fotograafia on üks suur manipulatsioon.

2 replies on “Stuudios pildistamisest”

Comments are closed.