Täna jooksin Tallinnas oma kolmanda poolmaratoni. Kuna jooksmisele jäi seoses reisimisega üle 8 kuuline paus, siis andis see end ka tulemustes märku. 21,1 km aeg tuli seekord ca 14 minutit kehvem kui eelmisel aastal – 2:12:34.
Kui ma enne võistlust oma pelgalt kuu aja pikkuse treeningu tulemusi vaatasin, oli selge, et ega seal mingit ime oodata ei ole. Lühidalt kokkuvõttes oli näha, et jooksen märgatavalt aeglasemalt ja oluliselt kõrgema pulsiga kui eelmisel aastal, kui selja taha jäi ligi 4 kuud trenni.
Niisiis mõtlesin, et vaatan, kuidas enesetunne on, nii jooksen, aga püstitasin eesmärgiks vähemalt 2 tunni ja 15 minutiga lõpetada. Alustasin hea aeglase tempoga, kusagil 10ndal kilomeetril lisasin kiirust juurde ja nii pidasin vastu 17nda kilomeetrini, siis hakkas pulsisagedus juba jooksu takistama. Ja nii rauges ka mu jõud. Loivasin aeglaselt finišisse.
Aga kokkuvõttes oli lõpetades ikkagi hea tunne. Ilm oli ilus, medal oli veel uhkem kui eelmisel aastal ja üldine mulje võistlusest oli igati positiivne. Tänane õppetund? Kui soovid kiiremini joosta, tuleb trenni teha 🙂
mu runningmaus, I’m very proud of you. I always knew you can make it. next year we are running together. together we are fast and strong. kalli!
I think you have won the “my biggest fan” medal now 🙂