Reedel osalesin oma esimesel rahvajooksul Viljandis. Inimesi oli nii palju, et stardijoone ületamiseks pidin peaaegu minut aega kõndima. Alguses oli hea joosta, kui välja arvata see, et mingit üht kindlat rada ei olnud. Inimesed lippasid üsna suvaliselt läbi pargi, majade vahelt, üle heinamaa jne. See oli minu jaoks kuidagi segadusttekitav. Kuigi vähemalt suund oli sama.

Umbes paar kilomeetrit pärast starti tekkis mul tohutu vajadus juua. Lõpuks tuli joogipunkt. Janused jooksjad olid suure jooginõu sisse piiranud nagu maiad herilased. Sirutasin käe välja ja mõne hetke pärast õnnestus saada tops heleroosat vedelikku, mille ma endale kohe kurku tõmbasin. Läkastasin ja üritasin edasi joosta.

Alles siis märkasin 6km silti. Jeerum, mõtlesin, veel pool maad. Seni polnud mul õrna aimugi, kui kiiresti ma jooksnud olin, sest hajameelne nagu ma olen, eelnevalt ma silte küll ei märganud. Mis ei tähenda, et neid ei olnud.

Teine 6km oli päris raske. Tee oli kitsas, inimesi oli palju. Kaalusin pidevalt, kas teha haak kõrvale ja joosta kellestki mööda või mitte. Mõnikord otsustasin, et lähen, ent varsti joosti uuesti minust mööda ja siis mõnikord mina uuesti teistest.

Vahepeal tuli hüpata üle oja ja jooksusammu jäljendades paarist järsust künkast üles ronida. Võtsin jõu taastamiseks taskust mandleid, aga olles ilmselgelt dehüdreerunud, kleepusid nad ebameeldivalt kurgu lae külge kinni ja tekitasid veelgi suurema janutunde. Järgmises joogipunktis tõmbasin taas endale joogi kurku.

Kui järele oli jäänud veel 3km, võtsin kogu jõu kokku ja tegin kiiremat jooksu. Pulss oli ebanormaalselt kõrge. Kordasin jooksusammu rütmis – jõuan, jõuan, jõuan… Kui mantrale lisada veel päris kõva hingeldamine, siis pole ime, et nii mõnigi pea keeras ja vaatas, kes tagant tulemas on.

Kõige raskem oli viimane kilomeeter. Ei mingit kerget, enesekindlat sammu, millega oli alustanud. Loivasin ennastohverdavalt finišisse. Lõpuks kohale jõudnud, sain parameedikutelt vett. Pisteti kätte medal ja Adidase kott. Olles isukalt banaani kallale asunud, märkasin Lembitu Kuuset, kes naeratas kavalalt ja soovis mulle head isu.

Lootsin joosta nii, et km aeg tuleks alla 6min ja selle ma ka saavutasin. Aeg tuli ca 1h ja 7min, kuigi seda ma nüüd ei teagi, kui pikk see distants tegelikult oli. Jooksul öeldi, et Viljandi järve jooks on ligi 12km, aga spordiportaal on raja pikkuseks ikkagi varasema 11,4km märkinud.

Sellegipoolest olen kahtlemata kogemuse võrra rikkam ja alles nüüd saan ma aru, miks rahvajooksud jm massispordiüritused nii populaarsed on. Tõesti hoopis omamoodi tunne on joosta koos suure grupiga, mitte üksi. Varasemad paar jooksu, kus ma osalenud olen, on inimeste arvult vähemalt kümme korda väiksemad olnud.

Järgmisel pühapäeval ootab mind ees Tartu jooksu”maraton”, 23km.