Selle aasta esimesed 7 kuud veetsin Ladina-Ameerikas. Läbisin mööda maismaad Kesk-Ameerika ning suure osa Lõuna-Ameerikast. Enne, kui detailid ununema hakkavad, mõtlesin teha paar kokkuvõtvat postitust, et jagada oma mõtteid kuuldust-nähtust, parimatest kohtadest, suurimatest elamustest, hindadest ning kõigest muust, mida sinna kanti reisides teada tasub. Alustan Kesk-Ameerikast, ja et asju lühidalt kokku võtta ei olegi nii lihtne, siis teen seda kahes osas.
Parajalt suur, piisavalt väike
Kesk-Ameerika sekka arvestatakse sellised riigid nagu Guatemala, Belize, El Salvador, Honduras, Nicaragua, Costa Rica ja Panama. Kuna minu teekond läbi Kesk-Ameerika sai sedapuhku alguse aga Kuubalt ja viis mind Guatemalani läbi Yucatáni ja Chiapase piirkondade Mehhikos, otsustasin siin ka neid kaht eelnimetatud riiki õige pisut käsitleda.
Eks see vist nii kipub olema, et kõik omandab mingisuguse perspektiivi alles võrdluses millegi muuga. Ligi poole miljoni ruut-kilomeetrine ala 42 miljoni elanikuga võib ju suur tunduda, ent ainuüksi Kolumbia on nii pindalalt kui rahvaarvult suurem kogu Kesk-Ameerikast. Teatud uhkustundega ei saa ka mainimata jätta, et maailmakaardil tilluke Eesti on pea kaks korda suurem kui Belize või El Salvador. Ent rahvaarvult teeb viimane mingis mõttes ära mitte ainult Eestile vaid ka kõigile naabritele, olles ühe ruutkilomeetri kohta kõige tihedama asustusega riik Kesk-Ameerikas.
Reisimine selles maailma nurgas on oluliselt kiirem ja paindlikum kui Lõuna-Ameerikas, kus sihtpunkti jõudmine ilma lennutransporti kasutamata ka ühe riigi piires mitte tunde, vaid päevi aega võib võtta. Vaikse ookeani rannikult Kariibimereni või naaberriiki minekut ei ole vahemaade tõttu ette planeerida vaja. Küll aga võivad teekonna pikale venitada kehvemad teeolud ühes väljakutseid esitavate transpordivahenditega, eriti vähem asustatud piirkondades.
Millegipärast on end pikemal reisil Ladina-Ameerikas väga lihtne planeeritust kauemaks aga just Kesk-Ameerikasse “unustada”. Olen seda täheldanud nii teiste reisijate puhul kui omal nahal. Osalt on põhjuseks see, et hoolimata paljudest sarnasustest on sealsed riigid ikkagi ka üllatavalt erinevad ja pakuvad veel mitmel pool vägagi ehedaid kultuurilisi elamusi, millesarnast mujal maailmas ei kohta. Ühtlasi on kõik võrdlemisi lähedal ning kergesti hoomatav, mis tekitabki kiusatuse edasi mitte reisida ja pigem Kesk-Ameerika põhjalikumalt ette võtta.
Ent mitte vähem oluliseks põhjuseks ei ole ka äratundmine, milleni jõudsin alles reisi lõpus – kui Lõuna-Ameerika on hea matkamiseks, seiklemiseks ja looduse nautimiseks, siis Kesk-Ameerika ühes oma randade, helesinise Kariibimere ja “Robinsoni saartega” on kokkuvõttes õige koht just puhkamiseks ja aja “peatamiseks”.
Agressioon, mis muutis mõndagi
Muistsete maiade tsivilisatsiooni mõju võib märgata Mehhiko lõunaosas, Guatemalas, Belize’is kui ka El Salvadoris ja Hondurases. Maiade kultuuri tipp jäi aastatesse 250-900 AD ja sellest perioodist pärinevad kuulsad linnad nagu Tikal Guatemalas, Palenque Mehhikos ja Copán Hondurases. Hoolimata hispaanlaste pealetungist ei kadunud maiad aga kuhugi ja täna võib neid kohata eelkõige Mehhikos ja Guatemalas, kus nende järeltulijad ikka veel oma uskumusi ja traditsioone üleval hoiavad.
Kolonialismi mõjudest ei saa tänases Kesk-Ameerikas aga paraku üle ega ümber. Hispaanlased jõudsid kohale 16. sajandi alguses ja tegutsesid seal oma tahtmist mööda 1821. aastani, mil suurem osa kolooniatest (v.a. nt Kuuba) Hispaania võimu alt vabanes. Lisaks tohutule hävitustööle jätsid hispaanlased endast muuhulgas maha nii oma keele, arhitektuuri kui ka katoliku usu, rääkimata põlvkondadest ja põlvkondadest mestiitsidest. Ning möödunud olid vaid mõned sajandid!
Koloniaalperioodile järgnes pikk ja konaralik tee demokraatiani. Koha peal asus kanda kinnitama põhjanaaber USA, toetades oma puuviljaettevõtete huve Kesk-Ameerika “banaanivabariikides” ja sekkudes üsnagi omakasupüüdlikel eesmärkidel poliitikasse nii Guatemalas, Nicaraguas kui El Salvadoris. Aidates Panamal Kolumbia võimu alt vabaneda, sai USA vastutasuks ka võimaluse lõpetada kanali ehitus Panama maakitsuses. Kuulus kanal valmis 20. sajandi alguses ja jäi (nii uskumatu kui see ka ei tundu) USA valdusesse kuni 1999. aasta viimase päevani.
Erinevalt teistest Kesk-Ameerika riikidest kuulus Belize pärast eurooplaste kohale saabumist hoopis brittidele ja saavutas täieliku iseseisvuse alles 1980ndate alguses. Seetõttu on Belize ülejäänud Kesk-Ameerikast kultuuriliselt ka väga erinev, seda juba sellegi poolest, et seal räägitakse inglise keelt. Briti kolooniaks olid lühikeseks ajaks ka Hondurase Bay saared ning sealgi on erinevus võrreldes mandri-Hondurasega kergesti märgatav.
Mis puudutab Kuuba revolutsiooni ja kätte võidetud vabadusse 1959. aastal, siis üks selle peamiseid eestvedajaid, Che Guevara, on ilmselt kõige tuntum “bränd” mitte ainult nimetatud saareriigis, vaid üle kogu Kesk-Ameerika. Alberto Korda ikooniline foto baretiga märtrist, mis on riigist-riiki läbivalt esindatud kõikjal T-särkidest mootorrattalampideni, on paradoksaalsel kombel sageli teenimas aga just nimelt kapitalistlikke eesmärke.
Kaabud, vuntsid ja pikad mustad patsid
Minevikule mõeldes ei tundu loogiline, et keskameeriklastele gringosid matkida meeldib. Millegipärast see nii aga on, et kõik vähegi läänelik, toitumisharjumustest riietumisstiilini, on võetud eeskujuks, mille poole püüelda. Eriti kummastav on see nt Kuuba kontekstis.
Teisest küljest tundus mulle, et enamasti on keskameeriklased välismaalaste suhtes üsnagi kinnised. Eriti puudutab see nt põliselanikest maiasid ja kunasid, kes hoiavad rohkem omaette. Neile ei meeldi ka, kui neid pildistatakse, millest on iseenesest tõsiselt kahju, kuna piirkonniti kannavad nad ikka veel omatehtud värvilisi rahvariideid ja pikas perspektiivis see mood tõenäoliselt muutub. Austusest nende uskumuste vastu ei jää enamasti aga muud üle, kui seda kõike elusuuruses kogeda ja kaamera ära panna.
Kohalike elanikega suheldes tuleb Kesk-Ameerikas paljuski hispaania keel abiks ja seda mitte ainult sellepärast, et inglise keelt räägitakse vähe. Hispaania keelt purssiv turist saab kahtlemata suurema austuse ja sõbralikuma kohtlemise (nagu ka paremate hindade) osaliseks lihtsalt sellepärast, et ta proovib. Kuigi hakkama saab kuidagi ka ilma españolita (eriti turistirohkemates kohtades), oled keelt mitte rääkides väärtuslikust osast infost paraku eemal. Tasub õppida kasvõi kümme kõige hädavajalikumat lauset.
Keskameeriklased elavad erinevalt ja nagu ikka sõltub nähtu-kogetu sellest, kuhu reisida. Kõige kõrgem on elatustase Costa Ricas ja Panamas ning kõige madalam Hondurases ja Nicaraguas. Kuigi elustandard on seal kokkuvõttes siiski märgatavalt parem kui paljudes teistes arengupiirkondades, elab hinnanguliselt ca 30% keskameeriklastest nö äärmuslikus vaesuses. Ladina-Ameerikat tervikuna peetakse muide kõige ebavõrdsemaks kohaks maailmas, kus suur osa rikkustest on koondunud väikese hulga inimeste peale.
Kehvemal järjel on eelkõige põliselanikud ja maapiirkonades elavad inimesed. See omakorda on andnud põhjuse kasvavaks linnastumise ning emigreerumise trendiks. Tüüpiliselt on sugulased (kes suuremasse linna, kes naaberriikidesse, kes mujale) hea töö peale saanud ja saadavad omastele raha koju. Nii võib läbivalt riigist riiki mõne panga või Western Unioni ees pikki järjekordi märgata, kus omaksed oma sissetulekutele lisa ootavad.
Perekond on Kesk-Ameerikas au sees. Valitsevad traditsioonilsed arusaamad soorollidest. Kaabude ja vuntsidega senjoorid teenivad leiba ja pikkade mustade patsidega senjoorad kasvatavad lapsi ning tegelevad majapidamistöödega. Euroopast pärit naisterahvale võib tunduda üllatav, kui kohalikud härrad peaasjalikult tema meessoost kaaslasega vestlevad, ent matšokultuuris üles kasvanud inimesele on see puhas viisakus.
Vanematesse inimestesse suhtutakse samuti austusega. Lisaks hellitussõnadele, mis Ladina-Ameerika hispaania keele vastupandamatult armsaks muudavad, kasutatakse palju “Teie” vormi.
Ent ilmselt keegi ei teeni Kesk-Ameerikas sellist lugupidamist nagu jumal, kes saadab sealseid elanikke mitte ainult mõtetes ja loendamatus arvus kirikutes, vaid kujukese, kleepeka või sõnumina ka kõikjal mujal, kus vähegi võimalik. Kuigi suurem osa inimestest on katoliiklased, harrastavad mõned etnilised vähemused ühes kristlusega ka oma traditsioonilisi hõimu-usundeid.
