Muistsete maiade templite radadel

Džungliküla niiskest rohelusest umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Palenque, üks tuntumaid muistseid maiade linnu Mehhikos, mille kuldajastu jääb 7. sajandisse. Püramiidjas Templo de las Inscripciones oli lähemaks inspekteerimiseks küll suletud, ent enamus kohtadesse sai üles ronida, vaadet nautida ja teistest turistidest pisut eemalduda. Oleksin bareljeefe ja skulptuure rohkem koha peal mitte muuseumieksponaatidena näha soovinud, aga võimas eksemplar maiade kultuurist on see sellegipoolest.

Indiaani päritolu maiadel oli hämmastav kirjakeel, mis koosnes pehmete nurkadega ruudukujulistest glüüfidest, mille tähendust näib olevat võimatu niisama ära arvata. Lisaks arhitektuurile ja kunstile on maiad tuntud oma astronoomiaalaste teadmiste poolest. Maiade kalendris, mida väidetavalt mõnel pool veel tänaseni kasutatakse, on 260 päeva, mis jagunevad omakorda 13. ja 20. tsükliks. Populaarse versiooni kohaselt ennustavat maiad meile järgmiseks aastaks maailma lõppu, ent tegelikult tähistavat 21.12.2012 viimsepäeva asemel hoopis uue perioodi algust ja pigem positiivse tähendusega suursündmust.

Palenquest sõitsime linna nimega Ocosingo ja lõpuks ometi oli mul tunne, et olen jõudnud tõelisesse Mehhikosse. Ma ei oska öelda, miks see koht mulle meeldis. Võibolla sellepärast, et seal linnas ei olnud ühtegi välismaalast, et kogu elu keerles mehhiklaste endi igapäevatoimetuste ümber, et iga teine asutus oli kingapood, et meie õhtut sisustas karnevalirongkäik lassot viskavatest kauboidest auto katusel tantsivate koolitüdrukuteni, või et seal oli põnev hommikune turg, kus värvikirevates rahvariietes tänapäeva maiad vilkalt ringi askeldasid.

Võtsin turult collectivo ja sõitsin lähedalasuvasse 6.-9. sajandist pärit Toniná templisse, mis kujunes mu lemmikuks sellest osast maiade arhitektuurist, mida ma tänaseks näinud olen. Keset karjamaid ja metsatukkadega kaetud künkaid laius umbes 70 meetri kõrgune tohutu tempel ja uskumatul moel olin ma seal peaaegu üksi. Ilmselt oleks see Palenquele suurt rivaali pakkunud kunagine maiade linn ka minul vahele jäänud, kui Tom, kes Toninás enne käinud oli, mulle seda soovitanud ei oleks.

Üles ronides kohtasin templi valvurit – kauboimütsiga vanahärrat, kellega rääkides selgus, et nooremas eas oli ta arheoloog, kes osales paarkümmend aastat nende samade varemete väljakaevamises. Eriti lahe tundus see, et säärane tohutu kompleks avastati alles 30 aastat tagasi. Istusin templi otsas ja kujutasin ette, kuidas maiad seal kunagi ümberkaudsel piirkonnal silma peal hoidsid. Ümberringi oli hästi vaikne. Ainult kotkad lendasid paarikümne meetri kauguselt mööda.

San Cristóbal de las Casas on üks neid kohti, kuhu paljud kodumaa jalge alt tolmu pühkinud välismaalased end mõnusalt sisse on seadnud, et teiste gringode pealt raha teenida. Värviliste majadega palistatud maakivitänavad peidavad endas toredaid kohvikuid-baare, pagariärisid ja käsitööpoekesi. Kuigi läbi ja lõhki turistimaiguline, on see siiski meeldiv koht aja maha võtmiseks ja ümberkaudse piirkonna külastamiseks. Ainus asi, mis mulle üldse ei istunud oli temperatuur – kuna San Cristóbal asub ca 2 km kõrgusel mere pinnast, läheb seal õhtuti räigelt külmaks. Mul oli peas suusamüts ja peaaegu kõik soojad riided ning ikka oli jahe.

Ühel päeval rentisime mootorratta ja sõitsime ümberkaudseid maiade külasid vaatama. Tundus, et väga paljud seda ette ei võta, sest enamasti jäid nii inimesed kui ka tee ääres einestanud mustad koheva villaga lambad meile üllatunult järele vaatama. Hea, et võtsime mootorratta, kuna rolleriga oleks seda kurvilist, üles-alla kulgevat maanteed väga keeruline läbida olnud. Kohati olid tulvaveed osa teest minema pühkinud ja märgistamata “lamavad politseinikud” ei teinud sõitu just palju lihtsamaks, ent vaated, mis meile sõites avanesid olid hunnitud.

Mäe nõlvadel kasvatati puuvilju ja kohvi ning äsja korjatud rohelised oad olid pea iga maja ees päikese kätte kuivama laotatud. Mehed jalutasid kõplad üle õla põllult koju ja naised lastega tassisid küttepuid, kandes kotti sarnaselt hõimudele Aasias lauba peal. Inimesed tundusid pisut häbelikud, aga sõbralikumad kui linnas. Pidasime mäe otsas piknikku, kui seal lähedal elav farmer meid endale külla kutsus ning oma aiast pärit kohvi juua pakkus.

Külanaised, laps salliga kaelas rippumas, kannavad avaraid värviliste tikanditega pluuse ning tumedaid seelikuid, mis on vööga piha ümbert tihedalt kokku tõmmatud. Mõne piirkonna seelikud nägid välja nii paksud nagu oleks nende tegemiseks terve lammas kulunud. Isegi mehi võis rahvariietes ringi liikumas näha. Nt lühikeses valges hõlstis, mida täiendasid kõik kauboile kohased aksessuaarid. Naiste pikad läikivad mustad juuksed olid värvilise paelaga kahte patsi punutud nagu meil omal ajal algkooli esimestes klassides. Kahju ainult, et kogu seda ilu jäädvustada ei saanud. Nimelt olid Chiapase maiad kategooriliselt pildistamise vastu, kuna nad usuvad, et kaamera võtab neilt hinge. Mul ei jäänud muud üle, kui seda austada.

Arvestades selle vähemusrahva ajalugu, siis on ka mõistetav, miks maiad võõraste suhtes pisut skeptilised on. Chiapas on üks vaesemaid piirkondi Mehhikos ja kohalikel ei ole olnud väga palju sõnaõigust selle edendamisel. Umbes 17 aastat tagasi kulmineerus pahameel valitsuse ükskõiksuse vastu relvastatud konfliktiks. Subcomandante Marcose juhtimisel tekkis revolutsiooniline zapatistide liikumine, mis võitles vähemusrahvaste õiguste eest. San Cristóbalis ja selle ümbruskonnas ringi käies võib kõikjal maja seintel liikumise initsiaale EZLN, temaatilist grafitit ja mõne küla ees isegi maskides inimesi näha. Käisime ka Actealis, kus toimus üks Mehhiko valitsuse ja zapatistide verisemaid kokkupõrkeid, mille käigus said surma põhiliselt naised ja lapsed.

Praegu on zapatistidel oma autonoomsed piirkonnad ja olukord on näiliselt rahulik. Ometi võib Chiapasesse sisenedes koheselt tajuda sõjaväe kohaolekut ja valmisolekut võimalikke rahutusi maha suruda. Tee peal on kontrollpunktid, kus peetakse busse kinni ja korraldatakse läbiotsimisi. Mõnikord seisavad sõdurid püssid õlal tänavanurgal või mööduvad autod meestega laskevalmis tulirelvade taga.

San Cristóbalist liikusime edasi Comitáni, mis oli ühe keskmise Mehhiko linna kohta kuidagi harjumatult puhas ja tundus, et millegipärast olid kõik seal elavad kohalikud oluliselt parema järje peal. Sealt sõitsime külakesse nimega Tziscao eesmärgiga ületada piir Frontera Corozalis ja liikuda Floresesse Guatemalas. Tziscao asub Lagunas de Montebello järvede piirkonnas. Turiste praktiliselt ei olnud ja loodus oli peaaegu äravahetamiseni sarnane Euroopale.

Jalutasime ringi ja mingil hetkel olime ümbritsetud kamba külapoiste poolt, kes tahtsid meid kangesti mäe otsas asuva valge „monumendini“ viia. Pärast 20 minutit jalutamist jõudsimegi kohale ja selgus, et tegemist on riigipiiriga. Astusime edasi ja olimegi Guatemalas. Kohe, kui see juhtunud oli, ilmusid ei tea kust välja koerad ja paar meest, kellest üks, kes kandis päevinäinud nokatsit, millele oli Guatemala kirjutatud, ning püssi üle õla, asus meile küsimusi esitama. Aimasime, et tegemist on piirivalvuritega ning õnneks arvasid nad, et oleme ainult rumalad turistid, kes ei tea, kuhu nad sattunud on ning meie kohtumine möödus üllatavalt rahumeelselt. Ööbisime majakeses järve ääres ja tegime õhtul lõket.

Frontera Corozalist rentisime paadi ja sõitsime mööda ilusat Usumacinta jõge ühte vähem tuntud maiade linna nimega Yaxchilan. See kujunes samaväärseks elamuseks nagu Toniná. Mulle meeldis see, et templid asusid džunglis, ja et hommikul ei olnud seal peale möiraahvide ja mõne turisti suurt kedagi kuulda-näha. Muuhulgas oli seal lahe labürint, kus võis taskulambiga suuri ämblikke ja nahkhiiri näha.

Piiri ületasime samuti paadiga. Ma ei kujuta ette, millised teised Mehhiko piiripunktid on, aga Frontera Corozal oli küll väga pingevaba. Teisel pool jõge, Guatemala kaldal saime pisikese valge bussi peale. Peale lühidat vaidlust maksime 40 quetzali ja asusime Florese poole teele. Vahepeal tegi buss külas peatuse ja majas, mis meenutas õige ähmaselt piirikontrolli, saime 10 quetzali eest templi passi. Mehhiko pesod vahetasime piiril, saades ühe peso eest 0,64 quetzali ja tagantjärele võib öelda, et see oli õige otsus, kuna mujal Guatemalas teistest valuutadest peale dollarite suurt ei hoolita ja ametlik kurss oli oluliselt madalam.

—

Pärast paari tundi tolmusel kruusateel kihutamist jõudsime Floresesse, kuhu kõik tulevad peaasjalikult ühel eesmärgil, milleks on Kesk-Ameerika üks kuulsamaid ja võimsamaid maiade linnu – Tikal. Flores asub saarel Petén Itzá järves ja on Guatemala kohta üllatavalt arenenud koht. Tundus, et kõik turistid ööbivad ühes hipilikus võõrastemajas nimega Los Amigos ja pärast esimest päeva ei olnud see saar meile millegipärast enam eriti meele järgi.

Jõudsime Tikali varahommikul. Sarnaselt Yaxchilanile asub Tikal keset džunglit (täpsemalt Tikali rahvuspargis) ja lisaks suurele hulgale templitele võib seal märgata ka omajagu linde ja loomi. Võrreldes Mehhikos nähtuga on Tikal natukene erinev. Templid on palju järsemad, kõrgemate astangutega ja nende otsast puuduvad maiade arhitektuurile iseloomulikud ruudustikku meenutavad ornamendid. Kuigi Tikali õitsenguaeg oli umbes 2.-9. sajand, pärinevad osad varemed ka mitu sajandit meie ajale eelnevast perioodist. Tikali sümbol, tempel 1 ehk Suure Jaaguari tempel oli küll võimas, aga ausalt öeldes tundusid Acrópolis del Sur ja vaade 4. templi otsast mulle muljetavaldavamad.

Pärast neljatunnist ringi kõmpimist jõudsime aga äratundmisele, et nüüd meile templitest mõneks ajaks aitab ja nii otsustasime sõita nädalakeseks Belize’i.