Mehhikosse Cancúni jõudes põrutasime otsejoones edasi. Lähim koht, kus natukene hinge tõmmata ja akusid laadida näis olevat ca tunni aja tee kaugusel olev Playa del Carmen. Rannal ei olnud ju iseenesest väga viga, ent Kuubalt sinna saabudes tekkis tunne nagu oleksime jõudnud omamoodi Disneylandi. Lääne brändid, hämmastav valikuvõimalus, kallid hinnad, tohutu hulk USA turiste, tümpsuv peomuusika hommikutundideni… aargh! Pärast kergekujulist kultuurišokki kehitasin õlgu ja asusin ka ise sääraseid hüvesid nagu wifi, Starbucks ja Häagen-Dazs ära kasutama.
Kuna me jõudsime kohale täpselt nädalavahetuseks ja hädatarvilikke asjatoimetusi sai teha alles esmaspäeval, pidime sinna paraku paariks päevaks püsima jääma. Ainus suurepärane asi Playa del Carmenis oli minu jaoks toit. Piisas sellest, kui peatänavast sada meetrit kõrvale keerata ja juba võis süüa tacosid, burritosid, quesadillasid, empanadasid, tortasid, grillitud kala ja kõike muud head, mida hing ihaldas nende õige hinna eest. Järgisime vana õpitud tarkust – söö seal, kus kohalikud söövad (isegi, kui koht tundub tiba räpasem).
Mul oli nii hea meel, et lõpuks ometi sai uuesti hästi maitsestatud toitu, et proovisin esimeste päevadega ära kõik Mehhiko köögi tuntumad palad. Ma ei oska öelda, kui lihtne taimetoitlasel Mehhikos (või mujal Kesk-Ameerikas) on, sest üldiselt käib siin kõik liha ümber. Ainuüksi sealihal on sõltuvalt valmistamise meetodist või piirkonnast tulenevalt mitu erinevat nimetust. Teisel nädalal maksis liigne uljus kõiksuguste söökide katsetamisel mulle küll paaripäevase kõhuhaigusega kätte ja pärast seda ei suutnud ma Mehhiko toitu paraku enam samaväärselt hinnata.
Paljudel kohalikel toidukohtadel on muide komme serveerida söök taldrikul, mis on eelnevalt kaetud läbipaistva kilekotiga. Eino ma saan aru, et nii ei tule taldrikut pesta, aga… Mõelda vaid, kui palju kilekotte üks keskmine söögikoht Yucatánis niimoodi päevas prügiks produtseerib! Kuigi kohati tundub, et probleemiga tegeletakse ja toetatakse ka loodussõbralikumat mõtlemist, siis võib Mehhikos ringi reisides kahjuks nii looduses kui ka tee ääres kohata spontaanselt tekkinud prügimägesid.
Otsides rahu ja vaikust põgenesime mööda rannikut alla Tulumi kanti. Ja vau, see on tõepoolest üks ilus koht! Helesinine Kariibimeri ja avar, heleda liivaga ning üllatavalt tühi rand. Ilmselt ei ole praeguseks Mehhikos enam turismi tipphooaeg. Leidsime öömajaks onnikese rannal (siinmail kutsutakse seda cabañaks), käisime jooksmas ja ujumas, lugesime ja kulgesime niisama, nautides mitte millegi erilise tegemist. Muuhulgas on Tulumis mere ääres ka 13.-15. sajandist pärit maiade tempel. Ausalt öeldes ei olnud varemed just eriti muljetavaldavad, aga templi asukoht kaljunukil otse mere ääres tegi sellest siiski meeldiva hommikuse jalutuskäigu.
Paraku on ka kõige elementaarsem valatud põrandaga cabaña rannal sealkandis üle kahe korra kallim tavapärastest öömaja hindadest Mehhiko võõrastemajades ja pikemaks rannaidülliks oleks see reisieelarvele juba liialt kõva põnts. Niisiis suundusime pärast paaripäevast rannapuhkust edasi Chiapase osariiki. Esmalt tuli läbi teha 10 tunnine bussisõit Palenquesse. Mõtlesime, et toimime kavalasti, kui me teise klassi bussile poole soodsama pileti võtsime, ent kokkuvõttes pani see öine marsruut proovile nii minu kui ka Tomi seljad.
Pärast kosutavat uinakut Palenque lähedal asuvas džunglikülas olin järgmisel päeval valmis alustama rännakut muistsete maiade templite radadel.