Kuivimast kõrbest veeküllaste koskedeni

Ma arvasin, et kõrbes on soe, ent ma eksisin. Desierto de Atacama, kuhu me Boliivia piiri ületades sattusime, on talvel võrdlemisi jahe, ent meie kohalesaabumise hetkel oli seal lausa erakordselt külm. Kõrbe, mis hõlmab ca 1000 km pikkuse ala Tšiili Vaikse ookeani rannikul ja mõnede hinnangul ka osa Peruust, Boliiviast ning Argentiinast, peetakse kõige kuivemaks maailmas. Tänu Humboldti hoovusele ei saja seal peaaegu kunagi. Meil õnnestus San Pedro de Atacamas paariks minutiks aga isegi vihm välja võluda.

Atacama

Kuulsaim ja ilmselt ka ilusaim koht Atacamas on Valle de la Luna ehk Kuuorg, mis on oma nime saanud näilisest sarnasusest kuu pinnaga. Lähemalt vaadates koosneb Atacama punakas-pruunikas pinnas mitte ainult savist ja liivast, vaid ka soolast, mis on andnud põhjust kuivade soolaväljade tekkeks nagu ka liitiumi tootmiseks seal piirkonnas. Tuhandeid aastaid on tuul siia suuri düüne loonud ning vesi kilomeetriteviisi koopaid uuristanud. Läänest itta võib kõrbe taustal märgata kõrgeid mägesid ja vulkaane, mille seas ligi 6 km kõrgune Licancabur eriti esile tükib.

San Pedro de Atacama väike savilinnake nägi selle halli ja jaheda ilmaga välja sama trööstitu nagu mõni suurlinna agul. Kui päike end viimasel sealoldud päeval lõpuks ilmutas, lõid kõrbeoaasi madalad majad ja valgeks võõbatud peaväljak ühtäkki särama ning väljavaade sinna kauemaks jääda ei tundunudki enam nii kehv, hoolimata turismimagneti mitmekordsest hinnavahest Boliivia ja Peruuga. Meie plaan nägi ette paari päeva veetmist Atacamas ja seejärel piiriületust Argentiina põhjapoolsematesse piirkondadesse.

Ent kui Tšiili oma piiri Argentiinaga lume ettekäändel sisuliselt tähtajatult sulges, ei jäänud meil muud üle, kui sõita pealinna ning leida lend riigist välja. Tšiili lõunaosa ühes Patagooniaga on kindlasti põhjus Lõuna-Ameerikasse naasmiseks, ent paraku ei ole selleks hetkel õige aastaaeg. Niisiis võtsime ette 22 tunni pikkuse sõidu Santiago de Chilesse, mis kulges suures osas mööda kõrbemaastikku nagu Peruus. Olgu öeldud, et bussid on siin sama mugavad kui lennukid, nii et eriline üleelamine see ei ole. Lõplik kinnitus sellele, et olime saabunud heaoluühiskonda, ilmnes, kui pidime bussi istudes turvavöö kinnitama.

Kord ja kaos Santiagos

Sügiseselt päikeseline Sanitago oli puhas, korralik, kena arhitektuuri ja hea metroosüsteemiga pealinn. Tšiillased tunduvad olevat väga organiseeritud (kui mitte lausa bürokraatlikud), ent sealjuures ka südamlikud ja avatud. Ehk on korraarmastuse mõttes tegemist immigrantide mõjuga, sest maailmasõja paiku pages siia poole maakera palju sakslasi ja teisi eurooplasi. Nii on siin saksakeelsed koolid ning paljud Tšiili elanikud räägivad täiesti puhast saksa keelt. Esimest korda üle pikkade kuude võisin sulanduda massi ja mitte liiga ilmselgelt turist olla.

Eelnevat arvestades on seda raskem uskuda, mis Santiagos meiega peaaegu juhtunud oleks. Nimelt olid kümned tuhanded tudengid meie sealoleku ajal kõrgete õppetasude vastu protestimas. Esimestel päevadel tundus meeleolu sõbralik. Võis täheldada sarkastilisi plakateid hariduspoliitika suunal ja üleskutseid paremateks õppetingimusteks. Ent äkitselt muutus protest agressiivseks. Ühel hetkel oli ülikoolilinnaku tänavatel, kus meie öömaja oli, suur rahvamass, mille julgemad esindajad pildusid politseid kividega ning kelle pihta turvasõidukites korravalvurid siis omakorda vee ja hiljem ka pisargaasi avasid. Olime parajasti teel metroopeatusesse, kui see suur põgenev mass meie poole suundus.

Ühel hetkel oli meie ümber kaos. Olime keset kiljuvaid inimesi, edasi minna ei saanud, tagasiminek oleks täheldanud tudengitega ühinemist. Viimane väljavaade tundus antud olukorras kõige mõistlikum. Paar tänavavahet hiljem saime taanduma sunnitud massist eralduda. Tänavatel võis märgata nutvaid, gaasist punaseks moondunud silmadega tudengeid. Raske uskuda, et tudengite vastuhakk politseile nii röögatu võis olla, et see gaasi õigustanud oleks. See oli šokeeriv, eriti arvestades, et ainuüksi paar minutit varem valel ajal valesse kohta sattudes, oleks selline vägivald ka meiesuguseid kõrvalseisjaid võinud tabada. Hiljem sain uudistest teada, et ligi 30 politseinikku said haavata, sealhulgas üks neist Molotovi kokteiliga.

Üheks meeldivaks üllatuseks Tšiilis oli aga pealinna lähedusse rannikule jääv Valparaíso linn. Kunagi oluline sadamalinn, nüüd riigi kultuuripealinn. Kuigi kohalikud hoiatasid mind korduvalt, et ma võin kaamerast ilma jääda, siis pildistada oli küllaga – mäeküngastele ehitatud kirjud majad, milleni viivad 19. sajandist pärinevad liftid, boheemlaslik korralagedus, kunstipärane graffiti seintel, kail peesitavad hülged, pärastlõunane kirbuturg, Ladina-Ameerika vanim börsihoone ja nii edasi. Tundub, et tööpuudus on Valparaísos üsna suur ning kohalikel elanikel ei lähe nii hästi kui pealinnas või Atacamas, kus elukallidus märgatavalt kõrgem on.

Sissepõrge Paraguaysse

Soodsaim lend, mille me Tšiilist leidsime, oli Paraguay pealinna Asuncióni. Kuna me soovisime jõuda Iguazússe, siis oli see piisavalt lähedal. Nii ütlesime “hasta la vista” nescaféle ja pisco souritele (mis siiski Peruu omasid ei ületanud, kuigi Tšiili väidab, et nimetatud kokteili autoriks on justnimelt nemad) ning lendasime Paraguaysse.

Väidetavalt on Asunción üks vanemaid linnu Lõuna-Ameerikas. Tõele au andes nägi see pealinn välja mitte ainult vana, vaid ka üsna räsitud. Kui tavaliselt on linna uhkuseks keskus, siis Asunciónis olid need äärelinna jäävad häärberid. Hiilgeaegade arhitektuur oli valdavalt varemetes, välja arvatud näiteks parlamendihoone. Samas oli selle sama renoveeritud valitsushoone vahetusse lähedusse tekkinud räämas slumm ning keset linna kõige kesksemat parki elasid inimesed kilest ja plekist kokku pandud onnides. Kohalikud kartsid paaniliselt vargusi ja ma nägin ka ise pealt, kuidas üks noor müüja bussis kellegi kotti tõmmata üritas. Kuidagi kurb hakkas seal ringi jalutades ja millegipärast ei tekkinud tahtmist Asuncióni pikemaks peatuma jääda.

Positiivsema poole pealt olid aga riigi 200. aastapäeva puhul kõikjale lipud üles riputatud (ma ei ole veel sellist fanatismi näinud, mis riigilippu puutub). Turiste märkas vähe, ent turistidele suunatud nänni leidus igal nurgal. Kõige omanäolisemateks meeneteks olid nahaga kaetud paksud termosed, mida leidus sisuliselt igale maitsele, ent iseloomulikud olid ka heegeldatud linikud jms käsitöö. Termosel on oluline otstarve ka kohalikele elanikele, kuna mate on Paraguayski au sees.

Olen Paraguay kohta teistelt reisijatelt palju head kuulnud. Kahjuks õnnestus meil näha vaid killukest sellest riigist. Parimaks mälestuseks Asunciónis jäi jaaniõhtu. See oli esimene kord selle reisi jooksul, kui ma tundsin koduigatsust. Seda enam oli rõõmustav, et ka Paraguays jaanipäeva tähistatakse ning keset linna peaväljakut selleks puhuks mitte ainult lõke, vaid ka uhke pralle üles seatakse. Loomulikult ei olnud puudu ka šašlõkk ja alkohol. Siin maitsesin caipirinhat, mis Brasiilia originaalidest sedapuhku kordades maitsvam oli.

Iguazú

Lühikese 4-5 tunnise bussisõidu kaugusel Asunciónist oli Puerto Iguazú ja selle vahetus läheduses olidki juba kuulsad kosed. Ma ei ole koskedest kunagi eriti vaimustuses olnud, ent kahe riigi piiril paiknev Iguazú rabab suurusega ja kuigi tegemist on ehk kõige turistirohkema kohaga Argentiinas (ja Brasiilias), on need siiski nägemist väärt.

Võimsa mühinaga langev vesi moodustab koskede kohale aukartustäratava pilvekese ja kulgeb lakkamatult vee kohal hõljuvasse valgesse vahtu. Ainuüksi vee hulk, mis 60-80 meetri kõrguselt kümnetest erinevatest koskedest alla langeb ühes ümbritseva loodusega on muljetavaldav. Hoolimata kehvast ilmast jalutasime Iguazú Argentiina poolel pool päeva ringi. Naaberriigi Iguazú otsustasime vahele jätta. Edasi ootas meid juba aga soe ilm ja puhkus ehk teise nimega Brasiilia.