Mida teha uue aasta esimestel päevadel?

Eks ikka anda uue aasta lubadusi. Avastasin, et palju toredam on endale lubadusi anda kujundlikult. Nt luues oma karakteri South Parki ainetel. Vt siit.

Niisiis, esimesel pildil olen mina reisil. Suure tõenäosusega kusagil Indoneesias või Aafrikas. Ja teisel pildil olen parajasti lõpetanud Kopenhaageni maratoni.

   Tervist ja armastust kõigile selleks aastaks, siis peaks õnne jaguma!

Macau ja lennumaraton

Phnom Penhist saime Air Asiaga 23. detsembri õhtuks Bangkokki. Juba järgmisel hommikul vara pidime sama lennufirmaga edasi Macausse sõitma. Kuna meil Tai viisat aga ei olnud (täpsemalt oli see aegunud) ega raatsinud ka pooleks ööks osta, otsustasime öö lennujaamas veeta. Kuigi Air Asial ei ole Bangkoki lennujaama transiiditsoonis check-in letti, tuli sama lennufirma esindaja meile vastu ja registreeris meid koos pagasiga kuidagi uuele lennule ära.

Olgu siinkohal öeldud, et Bangkoki uus lennujaam on väga modernne ja elu käib seal praktiliselt öö läbi. Sättisime end vahvlite degusteerimisleti äärde magama, et kõht tühjaks ei jääks. Teistele Bangkoki lennujaamas ööbijatele teadmiseks, et justkui meelega on praktiliselt kõik ootetoolid metallist, ilma igasuguse polsterduseta. Põrandal oli mugavam.

Järgmisel hommikul Macaus. Poolunes piiripunkti jõudes, ootas meid ees ebameeldiv üllatus Macau piiriametnike näol. Meid talutati ülekuulamisruumi ja äkitselt olime justkui illegaalid kusagilt tundmatust riigist nimega Estonia. Kuidas te tulete Taist, ilma et teil passis Tai viisat ega Taist lahkumise templit oleks? Air Asial ei ole Bangkoki lennujaamas ju transiiditsoonis check-in punkti? Tõestage, et sõitsite Bangkokki Phnom Penhist (pardakaardid olime selleks hetkeks muidugi juba ära visanud). Teil ei olegi vaja Hongkongi minemiseks viisat? Kui palju teil üldse raha on?

Pärast seda, kui kolm meest olid meie passide igast lehest koopia teinud ja andnud meile allkirjastamiseks paar vormi, lasti meid siiski tulema. Air Asia esindaja hankis kuidagi tõestuse, et me sõitsime Kambodžast Taisse ja olime tõepoolest transiiditsoonis.

Macau

Macau on väga sarnane Hongkongile, kuigi mõne olulise erinevusega. Macaus on palju kasiinosid, natukene vähem uhkeid pilvelõhkujaid ja, mis peamine, endise Portugali kolooniana, on seal armas, vahemereliku auraga vanalinn. Jalutasime ringi ja vaatasime, kuidas sealne rahvas jõululaupäeva tähistab. Päike paistis soojalt.

Hongkong asub Macaust tunni aja laevasõidu kaugusel. Õhtuks jõudsime Hongkongi. Jõulude puhuks olid peatänavad liikluseks kinni pandud. Tänavad olid pungil täis rõõmsaid, pühademeeleolus inimesi. Tundus, et suurem osa inimestest veetis seda õhtut restoranis süües ja šopates.

Arvestades, et lend koju pidi minema juba hommikul, ja et Hongkongis saab budget öömajadest endale lubada vaid sisuliselt kappi, kuhu on voodi sisse surutud, otsustasime ka selle öö veeta lennujaamas. Erinevalt Bangkoki lennujaamast olid Hongkongis pehmed istmed, kuhu sai mõnusalt pikali visata. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et jahe oli.

Pärast 3 päevast lennumaratoni jõudsime Eestisse, et pühad koos verisvorstide, kalkuni ja kõige muu selle juurde kuuluvaga järele teha.

Äraminemise vajadus, tagasitulemise rõõm

Nädalad on möödunud justkui paari päevaga. Mõne tunni pärast lendame juba Bangkokki, mille kurikuulsas lennujaamas tuleb meil ka öö veeta. Hommikul sõidame edasi Macausse ja ülehomme Hongkongist Amsterdami kaudu koju.

Kambodža on ääretult huvitav ja mitmekülgne reisisihtkoht. Kindlasti ei tasu siia sõita ainult Angkori pärast ega veeta kogu puhkus rannikul peesitades. Kui mul oleks nädal veel, oleksin reisinud riigi raskemini läbitavasse idapoolsesse piirkonda, kus võib näha hõimurahvaste elu. Ja kui nädalake veel, oleksin paadiga mõnele saarele sõitnud. Kindlasti ei ole tegemist “pommiauguga”, mis oma tuntumatele naabritele millegipoolest alla jääb.

Minu jaoks oli üks meeldivamaid asju see, et siin on hea pildistada. Ükskõik kellega tegemist, keegi ei olnud selle vastu, et teda pildistatakse, ja võimalus näha oma fotot kaamera ekraanilt pani ühtviisi kilkama nii väikese lapse kui hambutu vanainimese, vaese talupoja kui paremal järjel oleva linnavurle. Samuti toetas pildistamist detsembri hea kliima – väga soe, aga mitte nii palav, et kaamera käest libiseks ega saaks üldse päikese käes olla.

Reisida siin riigis on meie mõistes väga soodne, kuigi suurem osa hindadest olid ikkagi kallimad kui guidebook pakkus. Ööbimisele kulus meil päevas keskmiselt 8 dollarit, toidule-joogile 10-15 dollarit ja transpordile umbes 10 dollarit (kuna ühistransporti mõnedes kohtades praktiliselt ei ole, võib just see antud riigi kontekstis väga kalliks osutuda). Kui tagasihoidlikult elada, saab hakkama alla 30 dollari päevas.

Kambodža rahaühik on riel (1 dollar = 4000 rieli), aga raha vahetamise vajadust otseselt ei ole, sest paralleelselt arveldatakse ka dollarites. Makstes dollaritega saab ülejäänud summa kohalikus rahas tagasi.

080

Hea on vahepeal ära minna. Põgeneda argielu eest ja keskenduda millelegi muule peale iseenda. Senised mured ja dilemmad omandavad väiksema mõõte kuniks nad kaovad sootuks, sest eemal olles asenduvad nad uute ja palju elulisemate muredega, nagu kus ma täna magan, kust ma süüa saan, kas mul on piisavalt vett, et õhtuni vastu pidada… Reisil olles on lihtsam leppida vähemaga, kui kodus olles. Samuti taipad alles eemal olles, et aega on maa ja ilm, ja kui vale on öelda, et ma tahaks, aga ei jõua.

Parim asi äraminemise juures on aga tagasitulemise rõõm ja uus energia, mis annab jõudu vastu pidadada järgmise äraminemiseni.

Angkor vs tänapäev

Siem Reapist umbes 8 km kaugusel asub Angkor, kõigi khmeeride rahvuslik uhkus, mälestus kuningriigist tema hiilgeaegadel 9.-15. sajandil ja ühtlasi ka peamine turismimagnet tänapäeva Kambodžas. Ükskõik, kuhu sa siin riigis ka ei läheks, Angkor on igal pool – riigilipul, õllepudelil (kui mitte Angkor, siis Anchor), hotellidel, bussidel, suitsupakkidel.

Neljapäeval asusime umbes 5 paiku hommikul teele, et päikesetõusuks Angkor Wati jõuda. Kuigi lootus oli, et keegi teine nii vara üles ei tõuse, oli hommikul kogu templiesine kaamerate ja taskulampidega uudistajaid täis. Angkor Wat, kõige võimsam Angkori templitest ja väidetavalt suurim religioosne ehitis maailmas, on pühendatud Hindu jumal Vishnule. Enne budismi mõjutas siinset kultuuri ja ajalugu paljuski India.

Õnneks hajus mass suure territooriumi peal peatselt laiali. Kõndisin läbi sammaste alleede ja imetlesin reljeefe seintel ning tohutuid liivakiviblokke, mis mingi nipiga üksteise otsa on saadud. Eriti mõnusa tunde tekitasid aga kerge hommikune udu ja hääled lähedalasuvast metsast. Panin silmad kinni ja kujutasin ette, milline tunne võiks olla siin päris üksi ja milline tunne võis olla sellel prantslasel, kes paar sajandit tagasi Angkori džunglist avastas.

Angkori kulminatsiooniks oli minu jaoks paarisaja naeratava näoga tempel Bayon (kuigi minu ettekujutustes olid näod veelgi suuremad) ja samuti oli huvitav ringi käia Ta Prohmis, kus tohutusuured puujuured varemeid justkui kägistasid. Ülejäänud paar templit, kuhu me tuk-tuki mehel end veel vedada palusime, hakkasid korduma ja, kui aus olla, ei olnud enam lihtsalt nii erilised võrreldes sellega, mis nähtud. Kuna liivakivi ei pea ajale just kõige paremini vastu, on suur osa templitest ka suuremal või vähemal määral renoveeritud.

069

Veider mõelda, kui võimas kuningriik see kunagi oli ja milline on situatsioon täna. Kui Angkoris elas umbes miljon inimest, oli Londonis veel umbes 50 000 ja Ho Chi Minh City Vietnamis oli Kambodža väike küla. Pealtvaadates ei ole justkui miskit halvasti. Siem Reap, kuhu voolab tohutu hulk turiste seoses kuulsate vaatamisväärsustega, on täiesti omaette (kuigi meeldiv) nähtus. Lääneinimeste jaoks on olemas suured hotellid, baarid, restoranid erinevate maailmaköökidega, klubid, spad, basseinid, spordisaalid. Samas ei tule ei Siem Reapist ega ka Sihanoukville’i kuurordist eriti kaugele minna, et näha hoopis teist laadi argielu.

80% riigi 15 mln elanikust (kellest umbes pooled on alla 16 aasta vanad) elab maapiirkondades. Tavaline külaelu näeb välja midagi sellist: punakas tolmav liiv, mida motikad ja muud liiklusvahendid üles keerutavad; bambushütid või puidust (sageli siniste) aknaraamidega väikesed majad vaiadel, taustaks kookos- ja banaanipalmid koos muu tuvastamatu padrikuga; lapsed järele jooksmas, lehvitamas ja hüüdmas hello; kanad, kuked, koerad, lehmad ringi sebimas; käsitöölised oma tehtud kangastelgedel siidiriiet kudumas; hauduv pott, kus tehakse sütel süüa; koolilapsed ratastel; naised põllul riisi koristamas, näod mähitud rätikutesse; kalamehed järvedel ja jõgedel jne.

Ükskõik, kui lihtne see elu ka ei oleks, seni ei ole ma kohanud siin kedagi, kes ei oleks naeratusele vastu naeratanud ja kedagi, kes oleks fotost keeldunud. Samas on siin veel liigagi hästi näha ja tunda, kui kohutavaid asju siin tehtud on. Nt see, et USA Kambodžasse rohkem pomme alla kukutas, kui kogu II maailmasõja ajal kokku (kuna käis sõda Vietnamiga) ja ainuüksi sellest veerand miljonit khmeeri suri. Lisaks halastamatu kodusõda, kus mitu miljonit inimest hukkus ja lõpetuseks veel 4-6 miljonit maamiini, mis nõuavad ohvreid veel praegugi.

Riigi lääne- ja põhjapoolsed piirkonnad on veel ühed kõige mineeritumad piirkonnad maailmas. Kuus kaotab keskmiselt 30 inimest jala või sureb mõne maamiini või lõhkemata USA pommi tõttu. Samuti amputeeritakse sageli maohammuste tõttu, kuna meditsiinitase on väga kehv. Lisaks on Kambodžas kõige suurem HIV nakatanute osakaal Kagu-Aasias ja (laps)prostitutsioon levib jõudsalt. Maalilistel mererandadel ja jõereisidel riivab silma plastikprügi, millega, nagu paljudes teistes riikides üle maa, kohalikud midagi teha ei oska või mida meri ilma küsimata randa toob nagu ka igal pool mujal.

Nende mõtetega asusime reedel bussi peale, mis viis meid Kompong Chami. Unisesse ja justkui mahajäetud linnakesse Mekongi ääres. Midagi suurt teha seal ei olnud. Sõitsime motoga lähedalasuvatesse küladesse, vaatama, kuidas siidilinasid kootakse, ja see kujunes üheks ehedamaks kogemuseks siin riigis. Täna hommikul jõudsime pealinna Phnom Penhi, et paar päeva enne tagasitulekut veel siin veeta.

Transport Kambodžas

Reis tossava mootoriga laevakesega Battambangist Siem Reapi kestis umbes 7 h ning kulges küll mööda jõge, küll mööda põõsastikuga täis pikitud veeala, mille vahelt laev hädavaevu läbi mahtus. Huvitavaks tegi sõidu mitte aga kena loodus, vaid uskumatu külaelu nii kallastel kui ka vee peal.

Majad ei ole ehitatud mitte kaldale postide otsa nagu tavaliselt siin ja mujal Aasia riikides, vaid otse vee peale. Ja mitte ainult üksikud majad, vaid terved külad, kus ühes majakeses pakutakse süüa ja teises käivad lapsed koolis. Kogu elu toimub vee peal. Tee peale jäi ka lihtsalt paate, mis olid muudetud elamiseks või liikuvaks poeks või mõlemaks. Ja nii mõnelegi oli peale löödud antenn, et televiisorit vaadata. Kõige veidram on see, et majad saavad asukohta muuta – lihtsalt rakenda maja suti suurema paadi taha ja vali endale uus elukoht.

044 (1)

Kambodžas ringi rännates on raske mitte märgata, kui leidlikud inimesed transpordi korraldamisel olla võivad. Nagu mainitud on populaarseim liikumisvahend motikas/võrr/roller (koondnimega moto). Ükskõik kui vana, peaasi, et liigub. Peale mahub kogu pere ja peaaegu kõik muu, mida vedada vaja. Seni suurim asi, mida ühel motikal näinud olen, oli abieluvoodi, aga umbes meetri-paari suurused pakid ja 4 inimest rattal on tavalised (meiegi reisime sageli motol kolmekesi, kuna nii on odavam).

Turistile on moto ka üldjuhul soodsam kui tuk-tuk/ rikša, mis on siin riigis moto, millele on väike katusega käru taha rakendatud ning sageli vanast veekanistrist oma jahutussüsteem juurde arendatud. Moto taha rakendatakse ka puidust kärusid, kuigi siin seal kohtab veel hobu- ja lehmarakendeid.

039

Levinud liikumivahend on ka ratas, millega sõidavad tavaliselt lapsed, kes mootorrattaga veel sõita ei saa. Maapiirkondades ringi reisides näeb igal pool valgetes pluusides ja sinistes seelikutes/ pükstes koolitüdrukuid ja -poisse, kes väikeste salkadena kooli või koju väntavad. Samuti ei saa mainimata jätta veoautosid, mille parim stiilinäide on lahtise kabiiniga robustsemat sorti mudel, eesotsas kiivriga juht, must visiir vastu päikest läikimas.

Hoolimata sellest, et kiivrid on siin üksikutel sõitjatel (palju tavalisem on kirurgimask või midagi analoogset tolmu kaitseks), ei tundu õnnestusi eriti juhtuvat. Esiteks on kiirused suht väikesed ja teiseks on siinne liikluskultuur üllatavalt viisakas. Kehtib vana hea reegel – tuuduta, kui tahad mööda sõita. Kuigi siin on parempoolne liiklus, on ok mõnikord nö. teises reas sõita ja end vastu tulevate ratturite vahelt läbi vingerdada. Ristmikul otsustakase jooksvalt, kes esimesena läheb. Ent kõik toimib, keegi ei pahanda ega ropenda kaasliiklejate peale ja ummikuid sisuliselt ei ole.

041 (1)

Autosid leidub samuti, suurem osa neist Toyota mudelid. Ka turisti jaoks on see üks alternatiiv reisimiseks kohtades, kus buss käib harva või mitte üldse, kuigi kallis. Tegutsevad shared taxi’d – mitte, et neil mingi eristuv märk küljes oleks. Need on lihtsalt kohalikud, kellel on auto ja kes mingi tasu eest sind koos teiste reisijatega järgmisesse sihtpunkti nõus viima on.

Bussid ja mikrobussid käivad esimene pool päevast suuremate linnade vahel (pimedas ei taha siin keegi liigelda), aga sõltuvalt teest ja bussi vanaduse astmest võib sõit mõnikord väga hüplev ja pikk olla. Minu jaoks oli iseenesest üllatav, kui palju siin Tai abiga heas korras asfalteeritud teid tehtud on. Bensiinijaamu on siin muide väga vähe. Bensiini ostetakse tavaliselt teeäärsetest riiulitest, kus on letil terve rida 1l coca cola ja sprite’i pudeleid, mille sees on bensiin. Ei saa mainimata jätta, et ma arvasin alguses, et tegemist on koduõluga.

Lisaks kõigele eelmainitule leidub siin aga ka terve rida tõelisi transpordileiutisi. Nt Battambangi kandis toimib bambusrong ehk sisuliselt bambusest tehtud plaat, mis on pandud rongiratastele ja töötab mingi mootoriga (kui ma ei eksi, siis kasutatakse seda ka paatidel ja kangastelgedel, vahet ei ole). Reisironge Kambodžas ei ole, on ainult kaubarongid, mis lisaks kaubale veavad ka töölisi, aga rongi liikumiskiirus on umbes 15 km/h. Pole ka ime, kui vaadata lähedalt, kui viltu ja sinka-vonka raudtee lookleb. Bambusrong, mida juhivad teismelised poisid, liigub umbes samal kiirusel ja sellega veetakse nii reisijaid, kaupa kui ka motikaid. Kui teine bambus- või kaubarong vastu tuleb, võetakse bambusplaat ja rattad raudteelt eest ära. Suurema arvu reisijatega bambusrongil on eelisõigus.

031

Üle Mekongi viivad aga erinevates kohtades paat-alused, mis on kinnitatud kas vanadele kütusetünnidele või kahele puidust paadile ja töötavad samuti paadimootoriga. Peale mahuvad mitte ainult paarkümmend inimest ja motikat, vaid ka autod. Võimalusi on loendamatult palju.

Kep ja muud sündmused

Viimased paar päeva olime Kepis, väikeses linnakeses Kambodža rannikul, mis on tuntud oma mereandide poolest. Jah, tõepoolest, toit oli sealkandis tõeline nauding. Krabid, hiidkrevetid, kalmaarid, kalad. Kõik tuli sealt samast mudasest, plastikprügiga palistatud rannaveest ning grilliti sinu silme all imemaitsvaks roaks.

Kampoti ja Kepi piirkonnas kasvatakse rohelist pipart, millest tehakse mereandide kõrvale vürtsikat kastet. Iga toidu juurde tuuakse siinkandis tilluke taldrikutäis piprapuru ja sidrunimahla segu. Maitseb kummaliselt, aga kindlasti mitte halvasti.

021 (1)

Teel Keppi põrkasime läbi 7. sajandist pärinevast Phnom Chhnorki kaljutemplist, pühendatud jumal Shivale. Tuk-tukist maha hüpates olime koheselt ümbritsetud lastekarjast, kes meid kilkamise, nalja ja laulu saatel piki riisipõlde templisse eskortisid. Väike punastest tellistest tempel asus koopa avauses. Sees põles üks suur küünal ja sealsamas kõrval kõrgusid iidsed stalaktiidid.

Kui tuli aeg lastega hüvasti jätta, mõistsime hoobilt, et sellise “giidi- ja meelelahutusteenuse” eest oodatakse ka väärilist tasu. Ei mingit siirust ilma omakasuta. Isegi, kui seda aimata võis, lootsin, et ehk on seekord teisiti.

Tundub, et raha sunnib tagant kõiki, nii rikkamaid kui ka vaesemaid ühiskondi. Ainult selle vahega, et siin ei ole raha hüvedeks, vaid ellujäämiseks. Iga pägalik peab oma söögi kuidagi välja teenima. Ja seda õpib ta juba maast ja madalast.

Turist maksab Kambodžas võrreldes kohalikuga selgelt mitmekordset hinda (mis on osaliselt ehk ka mõistetav). Ent siinsed turismindussektori esindajad testivad sinu võimaluste piire, küsides kohati täiesti kosmilisi summasid. Nii annabki tühipalja rikšasõidu pärast nagu lehma üle kaubelda, kuniks 10 dollarist saab 1 dollar.

Olen hakanud mõtlema, kuivõrd oluline on reisides see, kes riiki enne sind külastavad. Kohalik ei küsiks nii häbematut hinda, kui keegi turist seda kunagi varem maksnud ei oleks. Oma valuutasse asju konverteerides on elu siin muidugi odav, aga ei saa võrrelda võrreldmatut.

Tulles tagasi Kepi juurde, siis peale söömise seal suurt teha ei olnud. Elekter jõudis Keppi alles eelmisel aastal, nii et õhtul oli ikka veel päris pime. Päike loojub umbes 18 paiku ja üldjuhul sureb siis elu kogu riigis välja (v.a. suuremates linnades ja Sihanoukville’i rannapiirkonnas). Eks see on osalt tingitud ka sellest, et elekter Kambodžas mitu korda kallim kui lääneriikides on.

Ühel päeval sõitsime paadiga Kepi kõrval asuvale Koh Tonsay (ehk jänese) saarele. Olles pikalt end kiivalt päikese eest eemale hoidnud, võtsime päeva, et lihtsalt rannal lebada, lugeda, ujuda ja loota, et coconut palmi otsast pähe ei kukuks 🙂

Eile hommikul loksusime bussiga 4 h Phnom Penhi ja sealt teise bussiga 5 h Battambangi. Tänase päeva sisse mahtus tutvumine kohaliku leiutise bambusrongiga. Ühtlasi saime teada, kuidas riisist imeõhukesi lehti saab, millest hiljem spring rollse tehakse. Ring sai peale tehtud ka kunagisele Pepsi vabrikule. Battambang on tore linn. Kuigi suuruselt teine siin riigis, on see kuidagi mõnusalt hoomatav ja kogu tegevus näib keerlevat ümber ühe suure turu.

Homme varahommikul viib väike laev meid mööda Sangkeri jõge Siem Reapi. Väidetavalt pidi see Kambodža kõige ilusam jõeretk olema, läbides kitsaid veeteid ja maastikukaitsealasid. Reis kestab 5-9 h, sõltuvalt veetasemest.

P.S. Kahjuks on fotod liiga suured, et neid siin üles laadida. See jääb tagasitulekuks.

Retk kummituste linna

Tee Bokor Hill Stationisse lookles laisalt ülesmäge. Kuna suurte kividega kruusane pinnas oli kohati nii konarlik, võttis paarikümne kilomeetri läbimine pick-up auto kastis aega mitu tundi üles ja sama palju alla ning raputas kogu keha korralikult läbi.

Umbes 1km kõrgusel Elevandi mägedes asuv hill station koos palee, kiriku, postkontori jt ehitistega pärinevad 1920ndatest – ajast, mil Kambodža Prantsusmaale kuulus. Prantsuse kõrgklass käis siin puhkamas, kuna üleval mäe otsas oli jahedam ja seega parem kuuma perioodi taluda.

006

Nüüd on sellest alles vaid kummituste linn, mille kõige põnevama vaatepildi moodustab oranži samblaga kaetud uste ja akendeta kunagine palee-kasiino. Siit sealt võib leida kuuliauke sellest ajast, kui punakhmeerid kodusõja ajal lossi oma kasutusse võtsid ja ära hävitasid, või kui vietnamlased selle hiljem neilt tagasi võtsid.

Palees ringi uidates tekib kõhe tunne. Akendest avaneb imeilus vaade alla tihedale metsale. Väidetavalt lossi vahetus ümbruses enam maamiine ei ole, aga soovitati siiski mööda rada käia.

Ma ei teagi, kas see on hea või halb, et Bokor Hill Station nüüd ühele kohalikule ärimehele kuulub (muuhulgas on tema oma ka kambodžalaste rahvuslik uhkus Angkor ja kena rannariba lukshotelliga Sihanoukville’is). Selle eest on mees lubanud korda teha tee ja ehitada mäe otsa hotelli. Tõepoolest teetööd juba siin-seal käisid ja väidetavalt ilma giidita Bokori paleed enam vaatama minna ei saagi. Selle tõestuseks oli tee alguses ka tõkkepuu ees.

007

Aga huvitav, kas siis läheks seda kadunud hiilgust vaatama rohkem turiste, kui tee oleks asfalteeritud? Ja kui, kas see muudab need kõhedad varemed kuidagi vähem eriliseks? Ning kas midagi nende turistide poolt jäetud rahast üldse kohalikele inimestele jõuab? Igatahes hetkel on see veel lihtsalt mälestis jubedast kodusõjast, kus punakhmeerid omaenda rahvast (ca 2 mln) maha nottisid.

Prantsuse mõjusid on Kambodžas küllaga. Minu suureks imestuseks on Kambodžas päris palju kahekorruselisi ja üsna suurejoonelisi koloniaalstiilis maju, ka maakohtades. Paljud neist on küll sarnaselt Bokori paleega maha jäetud ja lagunemas. Kuid ka uusehitised linnades järgivad analoogset stiili.

Lisaks arhitektuurile jätsid prantslased endast maha ka baguette’i söömise kombe ja jäätööstuse ning täna liigub siinkandis ringi keskmisest rohkem prantsuse turiste.

Joodikupäevitus ja sinikad tagumikul

Nagu plaanitud, ärkasime järgmisel hommikul vara, et õigel ajal Kambodža piirile jõuda. Piiri ületamine läks ludinal ja viisa saime kohe, kui raha ära olime maksnud. Piiri pealt põrutasime edasi Krong Koh Kongi.

Algselt mõtlesime, et kas poleks tore sealt kohe ilusale Koh Kongi saarele põgeneda ja lihtsalt natukene puhata. Tegelikult oli see aga arvatavast keerulisem. Nimelt, kuigi see on Kambodža kõige suurem saar, on seal peale mitme imeilusa ranna ja tiheda metsa ainult üks väike kalurikülake. Nii et peagi mõistsime, et seal ei oleks meil võimalik pikemalt peatuda.

Siiski rentisime jonnakate eestlastena kohalikelt paadi ja asusime Koh Kongi poole päevasele tripile teele. Umbes 15 minutit peale teele asumist mõtlesin kurvastusega, miks ma küll ei õpi? Minust on saamas tõeline ekspert väikese mootorpaadiga (ilma päästevesti ja päikesekreemita) merele sõitmises ja ometi… Vähe sellest, et ma tundsin tõsist muret selle pärast ega paat ümber lähe, oli tuline piin täie raksuga paar tundi vastu laineid põrutada.

001

Koh Kongile jõudes jalutasime ringi ja sõime kaldal grillitud kala. Hoolimata joodikupäevitusest ja sinikatest tagumikul, oli see reis end siiski väärt. Põletada said nina, otsaesine, üks käelaba ja pool rinnaesist. Muu oli riietega kaetud.

Hiljem asusime Krong Koh Kongilt Sihanoukville’i suunas teele. Muide, Hat Lekis üle piiri minnes midagi suurt kohe ei muutunud. Välisabiga on tehtud äraütlemata uhke asfalttee Phnom Penhini. Sellegipoolest, ühistransporti siin suurt ei ole. Opereerivad minibussid (asuvad teele, kui buss on täis), shared taxid ja mootorrattad. Busse on vähe ja kui nad lähevad, siis ainult hommikuti. Kui keegi soovib Kroh Koh Kongist Sihanoukville’i laevaga minna, siis teadku, et seda laeva enam ei käi.

Sihanoukville’i jõudes olime omadega päris läbi. Igapäevane sõit linnast linna ja siis veel see tulitav soovimatu päevitus oli liig mis liig. Selle peale jäime mõneks ajaks sinnakanti peatuma ja kohtusime eestlastega, kes sealkandis hotelli peavad. Rene ja Helen tutvustasid meid kohaliku kokteiliga – Mekong bucket (s.o. viski coca cola ja red bullsiga, serveertuna väikses ämbris koos kõrtega).

Eile õhtul tulime Kampotisse ning täna võtsime reisi Bokor Hill Stationisse. Taas üks täiesti uskumatu tee. Paarkümmend kilomeetrit mitu tundi mäest üles ja mitu tundi alla. Aga tore reis oli. Bokori palee oli tõeline kummitustemaja, aga sellest juba järgmine kord. Homme sõidame tagasi rannikule Kepi poole, krabi sööma.

4 päeva hiljem

24 tundi pärast seda, kui me Tallinnast startisime, jõudsime Hongkongi. Meie seljakott küll ei jõudnud, aga see eest saime natukene taskuraha, et päev mõnusalt sisustada. Lend Bangkokki läks alles 12 tunni pärast, nii et sõitsime bussiga linna ja kõndisime ringi.

Nagu aimata oligi, piirasid linna igast küljest pilvelõhkujad. Küll uhked ja igatpidi läikivad, küll lihtsad, tüüpilisi äärelinnade pleekinuid ja natuke räämas korruselamuid meenutavad ehitised. Ainult ehk umbes 30-40 korruselised ja kohati jube kitsad. Ronisime mäe otsa ja nautisime vaadet.

001 (1)

Kokkuvõttes oli Hongkong täitsa tore, kuigi seljakotiga reisides pigem väldiks seda laadi suurlinnu. Huvitaval kombel oli Hongkong kombinatsioon totaalsest heaoluühiskonnast ja nt mõne suure linna Hiina linnast, mida omakorda vürtsitasid väikesed britilikud iseärasused. Viimane on ka mõistetav, arvestades, et Hongkong oli inglise koloonia.

Õhtul lendasime edasi Bangkokki, kus ootas meid ees juba tuttav niiske, soe õhk, mida Eestis talvel nii väga igatsen. Hongkongis oli muidu suht jahe, umbes nagu Eesti suvi. Järgmisel päeval kõndisime ringi Banglamphu linnaosas, sõime väga nämm toitu tänaval, uudistasime 46 meetri pikkust kuldset buddha Wat Phos ja lõpetuseks õnnestus lennujaamast ka kott kätte saada.

Seejärel asusime Bangkokist Sri Racha suunas teele ning järgmine peatus oli Trat, kust ma ka hetkel kirjutan. Homme läheme Hat Lekis üle Kambodža piiri ja ees ootavad vapustavad lõuna Kambodža saared ja võimsad vihmametsad kogu oma lopsakuses. Täna ütles ka telefon üles, täpselt õigel ajal, sest homme levi nagunii ei oleks.

Pildistan akte – palun, kes on järgmine?

Viimased päevad on möödunud akte pildistades. Kord karjamaal kadakate keskel, kord kaerapõllul, kord mererannas. Ja ikka peamiselt uduvihma ja tuttavlikult jaheda kodumaise ilma saatel. Ent siiski, vihmavarju, kileka ja tutimütsiga on võimalik ka nii pildistada.

Tehtud aktid trükitakse kangale ja pingutatakse paksule liimpuidust alusraamile. Fotod lähevad müügiks, peamiselt modellidele endile ja nende kaasadele.

Kui mõtlema hakata, on see vast kingitus!? Jäädvustada oma nooruse ilu ja panna see kodu seinale seda hetke meenutama. Endast akti tegemine on ka omajagu eneseületus, mis teeb pildi omaniku jaoks seda rohkem tähenduslikuks.

Ja miks mitte paluda see pilt oma mehel endale mälestuseks kinkida? Oma naise aktist ei keelduks ilmselt ükski mees. Või siis ei julgeks keelduda… 🙂

Akt rannas

generic cialis online @ who sells viagra over the counter @ pfizer viagra coupon @ bbb approved canadian pharmacy @ is there a non prescription substitute for viagra