Traveller’s blog

Paar järgmist päeva saavad olema põnevad, sest ees ootab 171 (loodetavasti mitte just kõige tormisemat) meremiili Poolast Taani. Toimub purjetamisvõistlus Baltic Sprint Cup, kus sellel aastal osaleb üle 60 jahi Euroopast, peaasjalikult Saksamaalt.

Mina osalen võistluse viimasel distantsil Gdańskist Rønnesse purjekal nimega NextWave I eesotsas kapten Odd Hanseniga. Meie grupp ei koosne professionaalsetest purjetajatest (kui kipper välja arvata) ja ilmselt tuleb ka endal tükk tööd teha. Start on 30. juulil ja finiš vahemikus 31. juuli – 1. august. Muide, võistlust saab ka netist jälgida.

Kaasa soovitati peale hambaharja ja magamiskoti võtta kummikud, soojad riided ja palju ingverit. Järgmisel nädalal siis sündmuste fotoreportaaž.

 

Juunis tegin paar reklaamfotot arvutihoolduse rätseplahendusi pakkuvale ettevõttele PCT. Esimesel juhul pildistasime ühel võrdlemisi jahedal ja tuulisel õhtupoolikul rannas ning teisel juhul hubases Baltcomi kõnekeskuses.

Nii surfarist ettevõtjat kui ka kõnekeskuse juhti ühendab üks – arvutihooldus, mis teeb elu muretuks :). Tänaseks on fotod reklaamiks muudetud ja figureerivad kohalikus printmeedias.

 

… siis ei saa leppida roomamisega. Eile hüppasin esimest korda langevarjuga. Kuna tahtsin hüpata ainult korra ja kogeda ka vabalangemist, otsustasin hüpata koos instruktoriga.

Kui ise hüpates saaks õpilane hüpata 1000 meetri kõrguselt ja seda nii, et vari avaneb kohe peale lennukist väljumist, siis tandemiga hüppasin 3500 meetri kõrguselt ja vabalangemist oli tervelt 40 sekundit. Ehk siis umbes esimesed 2 kilomeetrit tulin alla kiirusega 212 km/h.

Kõige suurem eneseületus (kuigi ma ei kahelnud hetkekski) oli lennukist välja hüppamine – nüüd ma siis kukungi alla ja ei tea, kas vari ikka avaneb või mitte. Hüppe kulminatsiooniks oli aga vaieldamatult vabalangemine.

Elu silme eest läbi ei jooksnud. Ma juurdlesin hoopis selle üle, kas me oleme instruktoriga stabiilsuse saavutanud, sest ülakeha tundus olevat madalamal kui alakeha ja oli selline tunne, et me võime vabalt õhus kukerpalle tegema hakata. Raske oli hingata ja suud kinni hoida ning nägu laperdas tuules. 40 sekundit tundus nagu 4 minutit.

Ja siis avanes vari ja me põrkusime mitu meetrit ülespoole. Ma mäletan, et mõtlesin siis, et, oh, hästi läks ja nüüd on kõik läbi. Ülejäänud aeg õhus oli täielik pingelangus. Kui välja arvata see, et seal oli mõnusalt vaikne ja varjuga oli tore õhus järske kurve teha, siis oli see umbes nagu oleks kusagil lõbustuspargis ilmarattal olnud (kuigi oluliselt kõrgemal). Ja nii me siis maandusimegi.

Ma arvasin, et tahan teha ainult ühe hüppe, aga nüüd ma ei teagi enam. Ühelt poolt oleks tore kogu see trall üksi läbi teha, sest siis oleks vastutus suurem ja seega ka eneseületus võimsam. Teisalt jällegi oli vabalangemine kõige hirmsam osa sellest avantüürist, nii et ei tea, kuivõrd huvitav oleks lennukist välja hüpata nii, et vari kohe avaneb. Eks näis. Võibolla aasta paari pärast 🙂

Hiljuti käisin kinos Sõprus vaatamas tuntud fotograafi ja muusikavideote režissööri Anton Corbijni filmi “Control”. Must-valge film 70ndate lõpul tegutsenud bändi Joy Divisioni solisti Ian Curtise elust lummas mind oma kauni pildikeelega.

Olen üllatanud inimesi sellega, et võin ennastunustavalt muusikavideoid vaadata. Mida seal siis nii väga vaadata on, on mult küsitud? Samas ei olegi ma vaadanud videot kui sellist. Kui lähemalt vaadata, on iga kaader muusikavideost justkui eraldi foto, mille päritolu on kaugel olemast juhuslik.

Kaadrid vahelduvad paari sekundi tagant. Tegelased uues poosis, uues riietuses, uuel taustal. Kui ka tegevus videos piirdub ühe võttekoha ja solistiga, näeme siiski vaheldumas tohutut hulka kaadreid, mis on võetud eri perspektiivist, kord lähedalt, kord kaugelt. Tundub isegi, et mida aeg edasi läheb, seda lühemaks kaadrid lähevad ja seda rohkem pilte me ühes videos näeme.

Anton Corbijn on teinud palju videoid, sealhulgas nt Depeche Mode’ile, U2-le, Nirvanale ja Red Hot Chili Peppersile. Üks tema viimasemaid töid on Coldplay “Viva la Vida”. Talle omane must-valge jõulise kontrastiga stiil, mis on oluliselt mõjutanud 90ndate visuaalkeelt, kajastub ka ülalnimetatud filmis “Control”. Soovitan vaatama minna.

Anton Corbijni fotod.

 

Viimasel ajal on mul tulnud remondi tõttu erinevaid Tallinna sisustussalonge külastada. Seoses sellega olen märganud, et üha rohkem kohtab poodides mööbli kõrval ka muid disaini- ja sisekujunduselemente, sealhulgas suuremõõdulisi fotosid seinale. Kuna ma seinapiltidega ka ise tegutsen, uurisin lähemalt, mida pakutakse ja pean tunnistama, et mind üllatas niru kvaliteet, millega pildid mitmel pool müügil on.

See, et fotot maali ja graafika kõrval arvestatavaks sisekujunduselemendiks peetakse ja sisutuspoodides kodu kaunistama pakutakse, on igati tervitatav. Seinapilt annab sageli just selle touchi, mis ruumi stiililiselt ühtseks tervikuks seob ja seda ka illusoorselt parandab.

Kui jätta kõrvale piltide temaatika, mida leidub seinast seina, siis tehnilisest küljest tunduvad domineerivat kaks lahendust. Levinum ja odavam neist on foto, mis on kleebitud õhukesele kapaplaadile ja mõnikord ka üle lamineeritud. Parema mulje jätab aga vaieldamatult lõuendile trükitud foto, mis on kinnitatud paarisentimeetrisele puidust alusraamile. Leidub ka üksikuid pilte, mis on traditsioonilisel viisil raamitud ja klaasi all.

Mõlema eeltoodud lahenduse puhul võiks tegemist olla soliidsete ja stiilsete dekoratsioonidega, kui materjalide kvaliteedi arvelt kokku ei hoitaks. Paraku on pakutavad fotod heal juhul poes kaubandusliku välimusega, rääkimata sellest, milliseks nad aja jooksul võivad muutuda.

Mida tähendab hea kvaliteet?

Nt seda, et pildi nurgad ei ole kapaplaadilt lahti kooldunud, et plaat ise ei ole kõveraks paindunud või et fotol ei ole täkkeid või plekke. Või siis seda, et lõuendile trükitud foto ei ole pingutatud tavalisele puitraamile, mis aja jooksul tulenevalt õhuniiskusest kõveraks tõmbub, vaid liimpuidust raamile. Või seda, et nn kangas on korralik matt või poolläikiv lõuend, mis on klamberpüstoliga raamile kinnitatud, mitte paber, mis on puitraami külge liimitud.

Eriti veider on see, et nii mõneski kohas on sellise sandi kvaliteediga piltidel ka kõrge hind. Kõvera kapaplaadiga pildi eest võidakse vabalt küsida 800 krooni?! Teisest küljest võib säärastel seinafotodel jällegi ülisoodne hind olla. Nt võib umbes meetrise pildi kätte saada ka ca 300 krooni eest.

Kahtlemata võib foto seinal väga efektne jääda ja eelkõige julgen ma soovitada kangale trükitud ja paksemale raamile pingutatud varianti. Mulle tõesti tundub, et suureformaadilise foto surumine poes müüdavasse klaasraami ei ole enam eriti lahe. Samas tasub teada, et pildi eluiga on otseselt seotud tema kvaliteediga ja sellele ei viita ei foto hind ega paraku ka poe nimi, kust seda osta.

Kõige stressirikkam kingituste tegemise aeg aastas on tulekul. Juba ainuüksi mõte kinkide otsimisest ja leidmisest tekitab tahtmise jõuludeks eemale sõita.

Jõulud võiksid aidata meil aega võtta, et lähedasi meeles pidada, aga selle asemel on päev enne jõuluõhtut kaubanduskeskused täis närvilisi inimesi, kes on kingituste tegemisega hilja peale jäänud ja viimases hädas midagi ära ostnud. Nad teavad, et see on midagi suht mõttetut ja suurema eelarve eest kui planeeritud.

Trots selle vastu on viinud inimesi otsuseni, et nad ei tee enam jõulukingitusi. Kuid tegelikult ei ole ju probleem kingitustes. Pühad muudame me kommertslikuks endale ise. Jõulukingifoobiat tekitame me endale ise.

Kingi tegemine võiks olla rõõm, millele aega võtta, mitte kohustus, mida viimasele hetkele jätta. Kingitus võiks olla südamest, hea sõnum armsale inimesele.

Ma loodan, et sellel aastal on vähem kingifoobiat ja rohkem jõulurahu.

Hiljuti sattusin seltskonda, kus tekkis tuline arutelu teemal, miks inimesed panevad koju pilte iseendast. Ja veelgi enam, miks nad peaksid sinna panema alasti pilte iseendast?

Seltskond jagunes kahte leeri. Ühed, kes ütlesid, et aktid võivad olla toredad, aga milleks neid ikkagi koju riputada. Ja teised, kes arvasid, et pilt iseendast on midagi, mis näitab inimest isiklikust küljest nagu ka kõik ülejäänud asjad tema kodus, ja et seda ei tohiks üldse eraldi esile tõsta. Et sama hästi võiks ju küsida, miks kellegi kodus on eksponeeritud seni võidetud auhinnad või erinevad nipsasjakesed eksootilistest reisidest.

Millest üldse tekib selline tabu tunne? Kui tegemist on kena, pilku naelutava maali või graafika aktiga, siis paneksid selle oma koju ilmselt väga paljud meist. Miks siis tundub võõrastav panna fotoakt? Kas sellepärast, et me oleme harjunud fotoakti nägema näitustel ja albumites, aga mitte koduseintel? Või on asi lihtsalt selles, et ei peeta heaks tavaks enda isikule suure fotoga nii palju tähelepanu tõmmata, liiatigi kui tegemist on aktiga?

Kui ka nii on, siis olen veendunud, et tegemist on suunaga, mis järjest populaarsust võidab. Tundub, et paljud Eesti naised oleksid valmis oma ilu fotoaktis jäädvustama. Juba puhtalt selle tunde ja kogemuse pärast, sest eks see on ju ikkagi omamoodi eneseületus.

Kas perenaise akt seinal on siis egosüst või hoopis julgus erineda? Kui see on ikkagi enese esile tõstmine mingil kujul, siis jumala eest, mille pärast ei võiks oma ilul lasta täiel rinnal särada? Tavaliselt ei ole sedalaadi aktid ka nii paljastavad, et keegi end kehvasti võiks tunda.

Julgus erineda on see aga kindlasti, kuna selleks on valmis üksnes julged naised. Ja mis saab teistel selle vastu olla, kui sellega kaasneb pildistatavatele ka väike egosüst?

Seoses kodu remondi ja sellele järgnenud kolimisega, olen blogimise pisut unarusse jätnud. Ent toimunud on ühtteist siiski, vaatamata eraelulistele tormilistele asjaajamistele.

Kuigi ma olen aastaid sihikindlalt hoidunud välgu kasutamisest ja leiutanud kõikvõimalikke alternatiivlahendusi, siis nüüd tuli seoses pildistamistöödega lõpuks välk osta. Valik langes uue SB 900 kasuks, mille Nikon alles selle aasta juulis turule tõi. Manuaal oli hirmuäratavad 142 lk, aga esimesed proovipildid on juba tehtud ja tundub, et ei tule kahetseda.

Ja parim uudis! Kuna Eesti sügis-talv on minu jaoks iseäranis masendav, otsustasin vahelduseks juhtme stepslist välja tõmmata ja pisut ringi rännata. Juba detsembri algusest ootab mind ees 3 nädalat Kambodžas ja Tais.

Niisiis annan teada, et sellel perioodil muutub fotograafi päevik reisiblogiks ja uusi sissekandeid on oodata otse sündmuskohalt. S.t. niipalju, kui mul internetile liigipääsu on. Loomulikult on plaanis kohapeal palju pildistada ja kuu lõpus on fotod üleval.