Traveller’s blog

Sellel nädalal mõtlesin teha midagi, millest ma varem kauge kaarega eemale olen hoidnud. Otsustasin sisestada paar pilti fotode hindamise keskkonda Fotokala. Aimasin, mis mind ees võib oodata, aga jäin oma enda uudishimule alla. Lisasin kaks fotot ja jäin ootama.

Vaatasin teistele autoritele antud arvustusi. Mõningase sirvimise järel jõudsin järeldusele, et asjaliku, õiglase kriitika kõrval leidub terve hulk ühetaolisi ja kitsarinnalisi kommentaare. Nagu peaks hea foto olema tehtud kindla malli järgi ja see, mis sellest erineb, klassifitseerub halvana.

Ja siis mulle turgatas, et kriitika andmine võib olla hoopis suurem test fotograafi oskustele kui pilt, mille ta hindamiseks netti üles on riputanud.

Ma hakkasin mõtlema, et hea fotograaf on ilmselt ka hea kriitik, sest ta on nõudlik nii enda kui ka teiste fotode suhtes. Hea kriitik ei pruugi aga hea fotograaf olla, tal võib olla loomupärane anne fotosid tunnetada. Kehv kriitik ei ole aga kindlasti hea fotograaf ja tal puudub kõige olulisem kriteerium fotode arvustamiseks – oskus näha mitte ainult ilusat pilti, vaid emotsiooni.

Fotosid võib hinnata tehnilisest küljest, analüüsida valgust ja teravust, hinnata kompositsiooni jne. Ent on veel midagi, mida foto endas kannab. Ja see võib sõltuvalt pildist kõik tavapärased hindamiskriteeriumid paigast lüüa. Nt foto, mille esiplaan on udune, võib tunduda tehniliselt ebakvaliteetne, kuid ometigi anda emotsiooni edasi sellise jõulisusega, et just see on põhjus, miks tegemist on hea fotoga. Tõsi, see on küll pigem erand kui reegel.

Kuidas seda midagi ära tunda? On seda võimalik üldse seletada? Ma usun, et julgus näha pealtnäha lohakates või tavapärastes fotodes erilist tuleb ainult ajaga ning pärast lugematu arvu fotode vaatamist. Kas sul on kunagi juhtunud, et sattudes vaatama aastaid tagasi tehtud fotosid, hindad sa kõrgemalt hoopis teisi fotosid, kui neid, mis sa tookord parimatena välja valisid?

Niisiis tasub kriitikaga olla ettevaatlik. Halb ja ebaõiglane kriitika ei ole mitte ainult mõttetu ärapanemine, vaid võib ka reeta sinu enda oskused.

Lõpetuseks tuleb küll mainida, et kommentaarid minu kahele testfotole on seni olnud üllatavalt leebed (vt siit ja sealt). Teistele hindeid ei ole ma veel andnud.

Umbes nädalaga sai pretensioonitu lilla Fiat Puntoga läbi sõidetud marsruut Rooma – Castiglione della Pescaia – Castiglioncello – Livorno – Pisa – Lucca – Firenze – Volterra – San Gimignano – Montalcino – Rooma.

Itaalia sai mulle armsaks juba siis, kui ma seal 2004. aastal umbes pool aastat elasin. Toskaanasse (kui Firenze välja arvata) ei olnud ma aga varem jõudnud ja kuuldused selle piirkonna erilisusest olid minus juba mõnda aega huvi tekitanud. Reisi eesmärgiks oli puhkus, päike, tõelised toiduelamused ning loomulikult ei puudunud sealt ka pildistamine.

Montalcino linnake ja seda ümbritsevad viinamarjaistandused olid kahtlemata reisi tipphetkeks. Viivuks tundus, et võikski sinna jääda ja oma veini tegema hakata. Loodetavasti avaneb ehk võimalus seal kunagi septembri lõpus viinamarju noppida, istuda pikas lauas koos teiste töökate kätega ning nautida head toitu ja imehead Brunellot.

Siin on esimesed read blogist, mis hakkab peaasjalikult ringlema fotograafia ja minu sellealaste tegemiste ümber. Siia soovin ma koondada viited huvitavamatele lehtedele, mis on silma jäänud – nii fotograafiaalastele kui ka muul moel silmapaistavatele.

Siin räägin ma uutest fotoseeriatest, mida ma pildistanud olen, mõtisklen teemal reisimine ja reisifotograafia ning jagan lugejaga oma seiklusi siin ja seal maal.

Tühja sellest, et Tai peaminister sunniti ametit maha panema ja meeleavaldajad lennujaama vabastasid, meie kolmapäevane lend siiski tühistati. Aimates lennu ära jäämist, tuli läbida aga tõeline kadalipp suhtluses lennufirmade ja netikeskkonnaga, kust me piletid ostnud olime.

Pikema sebimise peale selgus, et kuidagi oli Bookinghouse’ist (BH) ostetud piletiga seotud 3 lennufirmat, kuigi tegemist oli ainult 2 otsaga (ei saanudki lõpuni aru, kuidas see võimalik oli, aga oli). Lühidalt kokkuvõttes oli see äärmiselt aja- ja energiakulukas pingpongmäng lennufirmade ja Bookinghouse’iga.

Nimelt selgus, et BH poolt vahendatud pilet oli vormistatud nii, et seda ei saanud ringi teha ei ükski lennufirma ega ka BH ise. British Airways suunas meid Finnairile, Finnair BH’le ja BH Qantasele 🙂 Bookinghouse’i klienditoe telefonile helistades, jõudsin aga kiiresti arusaamisele, et klienditeenindajad mind paraku aidata ei oska. Info võeti teadmiseks ja lubati Leetu edastada.

Õpetuseks mulle. Enam kunagi ei vormista ma sellist piletit, vähemalt mitte pikale otsale. Turvalisem on, kui pileti kõik sihtkohad on teenindatud ühe lennufirma poolt. Sellisel juhul on lennufirmal kohustus sinu eest hoolitseda. Hoolimata sellest, et suurem osa piletirahast lubati lõpuks mulle (1-6 nädala jooksul) tagastada, olin oma mures küll paraku suht üksi. Kindlustus muide analoogseid asju ei korva.

Võrdluseks näiteks see, kuidas mu hea sõber Voits, keda sama saatus tabas, eelmisel teisipäeval Finnairiga Bangkokki lendama pidi. Juba järgmisel päeval oli Finnair talle alternatiivlennu välja pakkunud. Ja nii jõudis ka tema Bangkoki asemel Hongkongi ja sealt edasi Malaisiasse.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis ei ole ju probleemi. Olen olnud aastaid Bookinghouse’i klient ja midagi halba pole juhtunud. Kui aga realiseerub negatiivne stsenaarium, tead, et oleks parem olnud oma tagalat kindlustada.

Mis saab edasi? Juba homme lendame Amsterdami kaudu Hongkongi ja sealt põrutame edasi. Arva ära kuhu? Ikka Bangkokki, sest nüüd on kuuldavasti lennujaam avatud… Bangkokist plaanime liikuda maad mööda Kambodžasse ja põhiosa ajast seal ringi reisida. Seejärel tuleks meil jõulude paiku leida hea pilet tagasi Hongkongi. Viimase info kohaselt on aga Hongkongis äikesetorm, nii et kes teab, kuhu me välja jõuame 🙂

Kevadel tegin lühikese väljasõidu Londonisse, et pildistada erinevaid londonlikke sümboleid ja turismiobjekte TEA Kirjastuse uute inglise keele õpikute tarbeks. Kokku jõudis õpikutesse ligi 30 pilti. Hiljuti saabusid trükist esimesed värsked õpikud – Key English 7. klassi ja In Touch 10. klassi õpilastele.

Olin valmistunud kõige hullemaks. Kaasa sai võetud ema vanad kummikud, pott sushi ingverit ja igasuguseid medikamente. Tormise mere asemel ootasid meid aga ees imeilusad soojad ja päikesepaistelised ilmad. Tuleb tõdeda, et purjetamiseks oli ilm isegi liiga hea, sest sellevõrra oli ka tuult vähem.

Umbes keskpäeval Gdańskist väljudes sõitsime kiirusega 8-9 sõlme. Mida tugevam oli tuul, seda rohkem oli purjekas tuule suunas kaldu. Mõne tunni pärast oli pidev kreenis olek juba täiesti normaalne ja iga natukese aja tagant kolisime purjeka kõrgemale küljele, et tasakaalu hoida.

Pärast esimese päeva õhtut vaibus tuul aga sedavõrd, et kuni järgmise päeva pärastlõunani seisime praktiliselt ühe koha peal ja mul avanes täiesti harukordne võimalus keset jääkülma Läänemerd purjeka kõrval ujuda. See oli ka põhjus, miks me prognoositud 24 tunni asemel kaks korda kauem sõitsime. Mootorit ei tohtinud tööle panna, sest siis oleksime võistlusest välja langenud.

Purjetamise kõige kriitilisemaks tegevuseks oli purje viimine ühelt küljelt teisele vastavalt tuule suunale, sest selleks pidi samaaegselt purje kinnitusnööri ühelt poolt lõdvemaks laskma ja teiselt poolt pingule tõmbama ning seda võimalikult kiiresti, et puri laperdama ei hakkaks. Põhimõtteliselt saab kõigega hakkama ka kapten üksi, aga praktiliselt kogenematul meeskonnal võttis see päris palju auru. Suure ähmiga õnnestus meil ka puri ühest äärest katki teha.

Kuna pardal oli 7 meest ja mina kui ainuke naine, siis oli teotahtelisi ja aktiivseid meeskonnaliikmeid, kes olid valmis kapteni käriseva märguande peale nööre tõmbama ja seda-teist ja kolmandat kruvima või sättima, sedavõrd palju, et ega ma väga löögile ei saanud (mitte, et ma oleks seda ka otseselt nõudnud). Vahepeal juhtisin küll laeva ja tegin meestele võileibu, kuid suurema osa ajast jälgisin tegevust ja tegin fotosid.

Võiks muidugi ka mainida, et sattusin meeskonda, kus kapten oli norrakas, kolm liiget taanlased, üks soomlane ja kaks lätlast. Ja arva ära… kapten rääkis norra keeles, taanlased temaga kes taani kes rootsi keeles ja soomlane rootsi keeles. Isegi üks lätlane mõistis rootsi keelt. Ja kõik said üksteisest aru. Ainsad, kes seda norra-taani-rootsi kompotti väga jälgida ei suutnud oli üks vaene lätlane ja mina 😉

Kaks päeva ja kolm ööd purjekal on omamoodi huvitav kogemus. Ma ei tahaks seda aga eriti ette kujutada tormisel merel. See nõuab hoopis iselaadi vastupidavust. Meie kaptenile oli säärane karmus ja uskumatu sisemine tugevus justkui näkku kirjutatud.

Kokkuvõttes on lausa piinlik, kui meeldiv see reis oli. Tore hoolitsev meeskond, kes säästab su käsi villidest veendes sind, et nööride tõmbamine on “meeste töö”. Ei mingit merehäda; hoopis vastupidi – sa harjud ära purjus inimese moodi kajutis maapinda tunnetama. Päike, mis paitab su nahka ja pehme tuul, mis ei sunni sind end pealaest jalatallani riidesse toppima (v.a õhtuti, kui merel läheb ikka väga jahedaks, isegi nii sooja ilmaga nagu meil oli). Ja lained, mis kõigutavad su vaikselt unele ja äratavad sama vaikselt hommikul üles…

Suur magus ärevus seoses peatse reisile minekuga on asendumas närvesööva asjaajamisega ja reisiplaanide kardinaalse ringitegemisega.

Nädal aega tagasi alanud sündmused Bangkoki lennujaamas ei ole vaibunud ega anna enam ka lootust selleks, et need kolmapäevaks paraneksid. Hoolimata sellest, et ma nädal aega pingsalt pöialt hoidsin, et Tai peaminister tagasi astuks ja meeleavaldajad lennujaama vabastaksid. Ei ole aidanud ka see, et ma kõik olukorda puudutavad päevauudised mitu korda üle olen lugenud ja lennufirmade inimesed mind juba nimepidi tunnevad.

Märkimist väärib muidugi ka asjaolu, et minu reisi sihteesmärk oli Kambodža, mitte Tai. Seekord on alt vedanud mitte vaene arengumaa Kambodža, vaid edukas turistimagnetist naaberriik Tai.

Niisiis on hetkel olukord segane ja sõltub, millist lahendust Bookinghouse välja pakub. Kas ma saaksin mõnda teise lennujaama Tais? Või mõnda teise riiki? Või lükkub reis üldse edasi? To be continued…