Boliivia müstilised maastikud

Boliivia on üks visuaalselt erakordsemaid riike, kuhu ma seni sattunud olen. Ma ei ole kunagi eriti loodust pildistada armastanud, aga Boliivias küll. Mitte et seal midagi muud pildistada ei jaguks – ainuüksi quechuad ja aymarad oma värvilistes rahvariietes on suurepäraseks fotoainestikuks. Kuna tegemist ei ole aga eriti pildistamislembeste inimestega, jäid nad minu kaadritesse pigem eemalt, nagu muuseas.

Tähelepanu keskpunkti koondusid seekord hoopis Boliivia lõputult müstilised maastikud, mis olid kohati nii kummalised nagu oleks mõni kunstnik akvarellides fantaasial lennata lasnud. Ma ei oleks kunagi arvanud, et tühjad väljad võivad olla nii ekspressiivsed ja pilvede kontrast päikesele ning sini-sinisele taevale nii vajalik, et looduse ilu täies ulatuses esile tuua.

Järgneb üksjagu ülesvõtteid kolmest Boliivias veedetud nädalast. See on aga üks nendest riikidest, mis tasub kindlasti ka oma silmaga ära näha.

Kuidas reisil olles ellu jääda?

Viimati Kesk-Ameerikast kirjutades mõtlesin jutu lõppu lisada paar nõuannet selle kohta, mida teha (ja mida mitte teha), et Ladina-Ameerikas oleks mugavam ja turvalisem reisida. Miskipärast tuli mõtteid selles osas aga rohkem, kui ma planeerinud oleks, nii et otsustasin selle suisa eraldi teemana ette võtta.

Palju on räägitud sellest, et Ladina-Ameerika võib paiguti ohtlik olla. Relvastatud röövid, elundivargused, kuritegevus jne. Ma arvan, et kuigi palju olukordi on tingitud pelgast juhusest ja valel ajal vales kohas olemisest, on reisijal endal võimalik üht-teist ära teha, et kriitilisi situatsioone vältida. Tõenäoline on, et kui oled halvimaks ette valmistunud, siis midagi ei juhtu.

Ja siin need on – rida soovitusi, mis on välja koorunud mu enda või teel kohatud teiste reisijate kogemustest ja üleelamistest, mida saab suures osas rakendada mitte ainult Ladina-Ameerikas, vaid ka mujal maailmas. Kindlasti saab seda nimekirja täiendada ja loodan, et leidub inimesi, kes seda ka teevad, et teistega oma teadmisi jagada.

Ära paista silma ilusate asjadega

  • Võta kaasa võimalikult vähe ja võimalikult mittehinnalisi asju. Peaaegu kõike eluks vajalikku saab osta koha pealt, kuigi võimalik, et mitte päris sama kvaliteediga ja mitte päris igalt poolt.
  • Millegipärast on just moodsamad ja kallimad seljakotid need, kust midagi varastatakse, mis kinnitab vaid seda, et mida tagasihoidlikumalt sa reisid, seda väiksem on tõenäosus, et keegi sult midagi ära võtta soovib.
  • Väikest sülearvutit või nutitelefoni, rääkimata kaamerast tasub kaasas tassida, kuna tasuta wifit leidub paljudes kohtades ja pildistamist väärivaid objekte või maastikke samuti. Ent samas tuleb olla valmis nendest asjadest ka ilma jääma. Olgu öeldud, et adapter on Ladina-Ameerikas hädavajalik.

Vaata, kuhu lähed ja mida teed

  • Ära mine pimedas inimtühja kohta. Kindlasti mitte üksi, aga vältida tasub seda ka mitmekesi.
  • Ära mine üksi inimtühja randa või metsa ka päise päeva ajal, eriti millegi väärtuslikuga nagu kaamera või lap-top. Turvalisem on see võõrastemajja jätta ja endale kaaslane leida.
  • Väldi ujumist seisva veega kohtades ja väga tugeva hoovusega randades.
  • Ära liialda alkoholiga. Purjus inimesed on kõige lihtsamaks märklauaks igal pool. Õhtul välja minnes veendu, et on keegi, kes sul silma peal hoiab.
  • Kui võimalik, väldi öist bussisõitu ja katsu uude linna mitte liiga hilja kohale jõuda. Kui jõuad öösel, broneeri öömaja ette. Öist transporti kasutades on võimalik majutuse pealt kokku hoida, aga siis tasub eelistada ka korralikke bussifirmasid, eriti Kesk-Ameerikas.

Sulandu massi

  • Kui vähegi võimalik, reisi kellegagi koos. Ent ära jäta ka reisikaaslase puudumisel reisi ette võtmata. Sellisel juhul liitu teiste reisijatega koha peal.
  • Ära riietu väljakutsuvalt või liialt napilt – enamasti paistad sa nagunii 100 meetri pealt kohalike inimeste seast välja ja sageli võib meie jaoks tavapärane riietus konkreetse riigi inimestele ennekuulmatu olla.
  • Võta muuhulgas kaasa pikkade käistega, õhukesi ja heledaid riideid, et soojas kliimas mitte üle kuumeneda, aga olla sealjuures kaitstud ka igasuguste putukate eest. Lõuna-Ameerikasse võta kindlasti kaasa ka soe fliis ja vihma- ning tuulekindel jakk.
  • Naistel tasub heledad juuksed mõnel pool ka mütsi alla peita ja harjuda ütlema, et oled abielus (isegi kui ei ole), eriti üksi reisides.

Ära hoia kõiki mune ühes korvis

  • Ära kanna endaga suuri rahasummasid kaasas. Maanda riske, jagades raha laiali, kasutades peidukohti, kust seda liiga loogiline leida ei ole (nt sisetaskuga püksirihm, apteegikott vms). Kõhukott-rahatasku on nt üsna teada-tuntud koht ja seetõttu on sellest üsna lihtne ka ilma jääda.
  • Ära kanna passi igal pool kaasas. Pikema reisi jaoks tasub teha lisapass ja see ühes vaktsineerimispassi jm olulisega skaneerida (ning nt oma e-mailile saata).
  • Hoia alati natukene sularaha varuks, juhuks kui su kaart mõnes riigis ei tööta (eriti Maestro deebetkaart). Tasub kaasa võtta vähemalt kaks pangakaarti, et olla valmis juhuks, kui ühega midagi juhtub.

Pigem kontrolli kui usalda

  • Ole tähelepanelik oma asjadega igal pool. Kui sa nad unarusse jätad, siis sul neid suure tõenäosusega varsti enam ei ole. Piisab 10 sekundist. Ära ole liiga usaldav ka teiste reisijate suhtes.
  • Hoia alati sularahaautomaadi tšekid alles ja kontrolli, kas summa ja kaardi number selle peal on ikka õiged. Kui ei ole, siis tasub lähiajal konto väljavõtet kontrollida – võimalik, et keegi on su kaardile ligi pääsenud.
  • Ära unusta kontrollida, kas su krediitkaart ikka alles on. Olen kohanud reisijaid, kes on oma krediitkaardi koti sügavustesse peitnud ja nädalaid hiljem avastanud, et kaart on kadunud ning kontol haigutab suur 0.

Ole ettevalmistunud

  • Pangad pakuvad alati kehvemat kurssi kui mitteametlikud rahavahetused, ent viimastega tasub ka ettevaatlikum olla. Raha on mõistlik üle lugeda igal pool.
  • Tea vahetuskursse enne piiri ületamist. Piiril raha vahetades arvuta alati ka ise summa välja (isegi siis, kui sulle kalkulaatorist arvutuse tulemust näidatakse). Sageli saab piiril (aga mitte lennujaamas) parema vahetuskursi kui sisemaal.
  • Ole valmis selleks, et keegi võib su asjad hotellitoast ära varastada. Kõige nutikamad peidukohad, millest ma kuulnud olen, on nt WC poti veepaak, kuhu saab asjad veekindla koti sisse panna, padjapüür või musta pesu kott. Mina üldiselt oma asjade peitmisega nii palju vaeva ei näinud. Mõnel pool saab hinnalisemaid asju hoida ka võõrastemaja administraatori juures, aga sõltuvalt öömajast, ei ole see alati kõige turvalisem valik.
  • Ära peida oma asju nii, et sa hiljem neid ise enam üles ei leia või nad hotellituppa maha unustad. Samas tasub väärtuslikumad asjad silme alt igatahes ära panna, juhuks kui keegi tuppa tungib. Nt võib õhtusöögile minnes aknad sulgeda, kardinad ette tõmmata ja tuli põlema jätta, et tekitada mulje nagu oleks keegi toas.

Kuula teisi, aga usalda oma sisetunnet

  • Räägi teiste reisijatega ja kuula nende soovitusi, aga tee nii nagu sisetunne ütleb. Sageli inimesed liialdavad ja nende eelistused (nagu ka nende varasemad reisikogemused) on erinevad. Mul oleks paljud lahedad kohad nägemata jäänud, kui oleksin ainult teisi kuulanud. Samuti olen ka paljudes teiste inimeste poolt taevani kiidetud kohtades pettunud olnud, kuna olen seda sama juba varem korduvalt näinud.
  • Ära lase end liigselt mõjutada. Tavaliselt on jutud sellest, et miski on “ainus koht või aeg millegi tegemiseks” pelgalt kellegi oskuslik ja ennastsalgav müügitöö.
  • Tavaliselt on soodsamad ja sageli ka paremad öömajad reisigiidi soovitatud võõrastemajade läheduses. Vali koht selle järgi, kui turvaline tundub piirkond ja hotell ise. Rääkides reisiraamatutest, siis Kesk-Ameerika LP on päris ok, Lõuna-Ameerika omas on aga faktivigu ja vasturääkivusi.

Sea endale eelarve ja pea sellest kinni

  • Pikemal reisil arvuta välja soovitud päevaeelarve ja pea sellest kinni. Vajadusel pane oma kulud kirja.
  • Tingi! Tavaliselt on alati väike “mittekohaliku” puhver hindadesse sisse arvestatud. Ent ära ka liiale mine – eks see on ju loomulik, et turist rohkem maksab. Turul on enamasti võimalik esialgsest hinnast vaid 2/3 maksta.
  • Jälgi, kui palju kohalikud maksavad. Kui müüja teab, et sa oled kursis õigete hindadega, ei küsi ta ka sinu käest kosmilisi summasid.
  • Ära võrdle hindu koduga. See, et miski kusagil mujal oluliselt odavam on, ei tähenda seda, et see antud riigi kontekstis veel asja õige hind on. Üle makstes võid negatiivselt mõjutada nii kohalike elanike traditsioone ja ametialaseid eelistusi kui ka muuta elu kallimaks tulevastele reisijatele.

Ole siiras ja avatud, siis saad ka ise rohkem vastu

  • Ole avatud, siiras ja heatahtlik ning suhtle võimalikult palju kohalike inimestega, kuulates, mida nad sulle soovitavad (nt vaatamisväärsuste või toidukohtade osas). Mõnikord paisutavad nad ohutusega seotud teemasid küll suuremaks kui nad tegelikult on, aga siis vähemalt tead, mille suhtes ettevaatlik olla. Lisaks võid võita tuttava, kes sind hädas aitab.
  • Kui näed, et keegi ei soovi, et sa teda pildistad, siis austa seda.
  • Proovi inimeste üle selle põhjal mitte otsustada, kuidas nad välja näevad või kui heal järjel nad tunduvad. Kahjuks olen päris palju näinud seda, et reisijad vaatavad kohalikele elanikele õige pisut ülevalt alla.
  • Teisest küljest – ära ole liiga usaldav. Eriti inimeste suhtes, kelle äriideeks on teenida vahendustasu kohtadelt, kuhu ta sul öömaja leida aitab. Üks reisija oli sõna otseses mõttes paljaks varastatud pärast seda, kui ta võttis vastu küpsise, mida keegi talle bussis pakkus. Järgmisel hetkel leidis ta end haiglavoodist.

Kohanda ennast keskkonnale

  • Õpi ära vähemalt 10 kõige olulisemat lauset kohalikus keeles, nii on oluliselt lihtsam suhelda, eriti Ladina-Ameerikas. Samuti tasub kiiresti ära õppida numbrid, sest nii on parem tingida.
  • Ära torma mõtlemata maailma parandama. Kuigi soovid teha heategu, võib tänavalastele antud dollar või külaelanikele jäetud kommid neile omal moel hoopis karuteene teha, arvestades et kerjamise taga on sageli inimesed, kes sellest kasu lõikavad, ja hambahari ei pruugi olla kättesaadav igaühele. See kehtib ka paljude muude asjade kohta.
  • Ära võrdle kõike koduga. Üks osa reisimisest ongi proovida teise riigi toite ja saada aimu teisest kultuurist.
  • Kuigi enamus kohtades on soovitatav juua pudelivett, siis kasuta seal, kus vähegi võimalik korduvkasutatavat matkapudelit ja filtreeritud vett, et anda oma tagasihoidlik panus looduse säästmisele.

Võta kaasa hädatarvilik

  • Võta kaasa õhuke magamiskott, et saaksid vajadusel ka mustemas kohas ööbida. Mõnel pool läheb öösel (või nendel pikkadel bussireisidel) ka päris jahedaks, eriti Lõuna-Ameerikas.
  • Mind on enim aidanud head matkasaapad, kompass, pealamp, koodiga lukk, märkmik, reisigiid, apteegikott ja viimasel reisil ka duct tape. Pikemale reisile soovitan kaasa võtta mõned pildid Eestist ja oma inimestest – tore endal meenutada, aga hea teistelegi oma kodumaad tutvustada.
  • Apteegikoti sisu on individuaalne, aga üldiselt läheb pikemal reisil alati vaja midagi kõhuhädade, külmetusnähtude ja valu leevenduseks. Väike kraadiklaas ja reisimeditsiini raamat on samuti abiks, reisikindlustusest rääkimata.
  • Ja lõpetuseks – katseta ja proovi! Võid leida midagi uut ja kogeda midagi senitundmatut ning enamasti ei ole kaotada midagi. Õpi kogemustest, mis halvasti kätte maksavad, ja anna edasi head, mida kohtad oma teel.

Sihtkoht Kesk-Ameerika (2)

Üksi või mitmekesi?

Mis välismaalastesse puutub, siis neid on Kesk-Ameerikas palju, eelkõige põhjaameeriklasi, keda on enim Mehhikos, Belize’is ja Costa Ricas. Rohkem on ka nt hollandlasi ja kanadalasi ning kohata võis isegi mõnda eestlast. Igal riigil oleks nagu oma nišš, mis meelitab teatud tüüpi gringosid. Nii leidub seal kruiisilaevaturiste, paketireisijaid, vanderselle ja spordifanatte, sotsiaaltöötajaid, vabatahtlikke, pensionäre ning expate, kes kodumaa tolmu jalge alt on pühkinud ning siin pool maakera oma restorani- või majutusäri avanud.

Üksi reisides ei tohiks Kesk-Ameerikas igav hakata, seda enam, et tegemist on kitsa piirkonnaga, kus on hästi välja kujunenud “gringo trail”, mida mööda kõik põhjast lõunasse või vastupidi liiguvad. Teiste reisijatega on lihtne kohtuda ja olgu nad seljakoti-, mootorratta-, surfi- või mõnel muul tripil, tavaliselt jäävad nad kuudeks, mitte nädalateks. Tasub ainult reisigiid lahti lüüa, et teada saada, kuhu kõik teised suunduvad. “Use Lonely Planet and you will never be alone again,” nagu üks maailmarändur armastab öelda ja eks ses ole oma tõetera.

Teisest küljest on Kesk-Ameerikas ikka märgatavalt parem mitmekesi reisida. Võrreledes Aasiaga tuleb seal oluliselt ettevaatlikum olla mitte ainult enda vaid ka oma asjadega ja kellegagi koos reisides on seda lihtsam teha. Pealegi on toad valdavalt kahele või enamale inimesele mõeldud ja üksi olles on hind kas sama või ainult natukene madalam. Sageli saab ka transpordi-, toidu- ja muid kulusid jagada ning nii tuleb päevaeelarve ühe inimese kohta märgatavalt väiksem, kui omapäi reisides.

Alternatiivid öömaja valikul

Üksireisijate alternatiiviks öömaja valikul on dormitorio ehk nö ühine magamistuba, kus on tavaliselt 6-10 voodit ja sama palju oma lukuga suletavaid kappe, kus hinnalisemat kraami hoida. Parema võimaluse puudumisel võivad seda varianti kasutada ka mitmekesi reisijad, aga paraku ei ole seal lärmi tõttu alati väga palju magada võimalik. Leidub muide ka suurepäraseid kohti telkimiseks või võrkkiiges ööbimiseks, kuigi kogu värskes õhus magamise atribuutika kaasas tassimine võib pikemal reisil päris väsitavaks osutuda.

Kenasid või muul moel kordumatuid ööbimispaiku (nagu nt onnike rannal või öömaja džunglis) leidub Kesk-Ameerikas pea igas riigis, aga võimalus hea hinna ja kvaliteedi suhtega kohtade avastamiseks tundub olevat suurem nt Guatemalas ja teatud kohtades Mehhikos. Üllataval kombel tundusid Kuuba casa particularid läbivalt kõige korralikumad ja kõige vähem kõikuva hinnaskaalaga. Sealne kodumajutus on üldse omamoodi eriline kogemus, kuna see võimaldab kohalikku elu tavapärasest palju lähemalt ja autentsemalt kogeda.

002

Üldiselt tundub majutuskohtade kvaliteet Kesk-Ameerikas parem kui Aasias, seda eriti puhtuse osas. Samas on ka tubade hinnad märgatavalt kõrgemad. Kuum vesi ja oma duširuum on paraku siiski luksus, mida iseenesestmõistetavana võtta ei saa, isegi kui voodiservale on sätitud käterätist luik ja majas levib tasuta wifi. Sooja vett saab enamasti läbi seal kandis levinud elektrivoolul töötava dušisegisti (rahvakeeli “suicide shower”), miillest on üsna tavapärane ka endale kerge vibra sisse saada, kui nt kogemata kraani vastu minna või märgade kätega temperatuuri reguleerida. Kõige kuumem on vesi madalaima võimaliku survega, kui masin kõige kõvemini undab.

Läbivalt olid linnades meie eelistusteks väiksemad “posadad”, mis olid sageli pereärid ja sisendasid suuremat turvatunnet. Nn backpackerid osutusid pahatihti aga märgatavalt kehvemateks ja kallimateks, kuna reisijaid, kes teiste omasugustega trehvata ja muljetada soovisid, jagus küllaga. Hilisemal kellaajal uude kohta jõudes tasub aga majutus kindlasti kas helistades või nt Hostalworldi kaudu ette broneerida, kuna paremad võõrastemajad on selleks ajaks juba täis, eriti põhihooajal (detsembrist aprillini).

Toiduelamused kiirtoiduparadiisis

Lisaks öömajale on Aasiaga võrreldes valdavalt kallim ka toit, olgugi et tõelist maitseelamust ei ole Kesk-Ameerikas paraku lihtne leida. See on põhjus, miks sealsetes majutuskohtades ühisköök väga levinud on ja miks paljud reisijad sageli ise süüa teha eelistavad. Eelmisel aastal Kagu-Aasias ei oleks see mulle mõttessegi tulnud, isegi kui võimalus olnud oleks, ent Ladina-Ameerikas kokkasime mõnikord meiegi, eriti kohtades, kus väljas söömine ülemäära kalliks osutus.

Kurvastaval kombel on märk Kesk-Ameerika linnade heaolutasemest see, kui palju seal erinevaid rahvusvahelisi kiirtoidukette eksisteerib. Hamburgerid ja hot dogid, juustu alla mattunud paksupõhjaline pizza, õlist nõretavad friikartulid ja sinna juurde ka põhjalikult friteeritud lihakäntsakas on keskameeriklaste tavapärane toidulaud ja, mis seal salata, ega see nende tervisele just väga hästi ei mõju. Kogu piirkond on nakatunud kana-maaniasse ja kui sa seal olles mingit muud hispaaniakeelset sõna ära ei õpi, siis “pollo” jääb sulle kindlasti eluks ajaks meelde. Mais on teine asi, milleta ei kujutaks elu ette vist ükski keskameeriklane. Paljud toidud põhinevad maisil.

 

Turg

Kõige maitsvam oli minu jaoks Mehhiko toit. Vürtsikad burritod, quesadillad, empanadad ja tacod ühes grillitud kalaga mõjusid pärast Kuubat nagu taevamanna. Hoolimata muidu mitte eriti silmapaistavast toiduvalikust, saime aga just Kuubal maailma kõige paremaid homaare ja kui me seal olles arvasime, et 8 eurot on ühe langusti kohta ikka päris kallis, siis mujal Kesk-Ameerikas oli see veel kallim. Keele viisid alla ka krevetiburritod, mereannid ja pannkoogid El Salvadori Playa El Tuncos ning Guatemala San Pedro La Laguna toidukohad ja Antigua maiustused. Tervislikumat tänavatoitu ei olnud enamasti lihtne leida, aga siin-seal müüdi nt cevichet ja grillitud maisitõlvikuid.

Eht kesk-ameerikalik kogemus

“Chicken bus” ehk rohmakas ja valjult möirgav USA koolibussitüüpi sõiduvahend on üks kõige omasemaid asju Kesk-Ameerikale. Julgen väita, et ilma sellega sõitmata ei ole sa seda piirkonda tegelikult näinud ega kogenud. Tegemist on Ameerika ettevõtte Blue Bird toodanguga ja tõsiasi, et neil oli kunagi tehas ka Guatemalas, on ilmselt põhjuseks, miks need bussid Kesk-Ameerikas (v.a. Costa Ricas) nii levinud on. Tõenäoliselt on nad oma hüüdnime sellest saanud, et mõnedes piirkondades transpordivad külaelanikud nendega vahetevahel linde-loomi, ja kuigi tundub, et “kanabussideks” on nad ristinud just välismaalased, kasutavad väljendit turistidega suheldes ka kohalikud elanikud.

Iga Kesk-Ameerika Blue Bird on kordumatu. Kui Nicaraguas on levinumad klassikalised kollased eksemplarid, siis mujal on nad üldjuhul värviliseks võõbatud ja eriti on kujutlusvõimel lennata lastud Panamas, kus busse ehivad maalingud Kristusest multifilmikangelasteni. Nende robustset sisemust täiendavad juhi istme kõrvale paigutatud aksessuaarid pehmete loomakeste või südamekeste näol, klaasi külge kleebitud pildid või sõnumid ning erilise tootearendusena ka võimsad kõlarid, millest mõistagi lustakalt tümpsuvat hispaaniakeelset muusikat kostub.

131

Sageli on busse täiendavalt tuunitud, et neid tänaval silmapaistvamaks ja kiiremaks muuta. See on neile ka eluliselt vajalik, sest nii mõneski riigis, nagu nt Guatemalas või NIcaraguas, on “kanabussid” omavahel tugevas konkurentsis. Põhimõttel “kes ees, see mees” uhatakse üksteisest mööda, imetakse tee ääres seisvad inimesed peaaegu hoo pealt sisse ja antakse gaasi enne, kui teine buss järele on jõudnud. Võtmeroll on siin mitte niivõrd bussijuhil kuivõrd tema käsilasel, kelle tööks on hüüda ebainimlikult kiiresti kohanimesid, tabada tänavalt potentsiaalsed reisijad, tirida peale nende pakke ja koguda raha, mis täistuubitud bussis muide väga heal tasemel ronimisoskust nõuab. Kohati muutub sõit ohtlikult kiireks, ent kohalikud näivad vaid rahulolevad, et nad sihtpunkti varem kohale jõuavad.

Meie läbisime peaaegu kogu Kesk-Ameerika nendes päevinäinud bussides (ja korra isegi katusel) ning enamasti ma tõesti nautisin seda. Olgugi et “chicken bus” on kõige soodsam transpordivahend (autokastis sõitmise järel), meeldis mulle nende puhul eelkõige see, et busse oli pidevalt kuhugi minemas ja nii sai operatiivselt edasi reisida. Ühtlasi oli neis alati piisavalt õhku, kuna aknad sai lahti teha, ja pikapeale tundus ka nende iste palju mugavam, kui turistidele mõeldud mikrobussides (“shuttle bus”), mis liikusid otse määratud sihtpunkti, olid mitu korda kallimad ja sageli ka ebausaldusväärsemad, viimata reisijaid lubatud kohta või kindlaks kellaajaks. Kui eesmärgiks on aga kiiresti ühest riigist teise jõuda, siis selleks on mõttekam valida nt Tica bus või muu sarnane ettevõte, neid on mitmeid.

Ent lisaks eelnevale oli “kanabussides” ka lihtsalt lõbusam. Pidevalt hüppasid bussi tädid suurte pirukakausside, veekottide ja karastusjookidega ning siin-seal andsid oma etteaste müügimehed, -naised, ladudes esmajoones kauba laiali, esitades kurbkaebliku monoologi toote kasulikkuse kohta ja korjates seejärel oma träni ühes rahaga bussi pealt kokku. Esines ka muusikalisi ja teatraalseid etteasteid. Veidral moel olid aga just kohalikud elanikud need, kes meid “kanabussides” pidevalt ettevaatlikud olema hoiatasid. Ma ei oska öelda miks, sest palju loogilisem oleks arvata, et kui busse röövitakse, siis ikka neid, kus suurema varandusega turistid saagiks langeksid. Küll aga tasub silma peal hoida oma kotil ja välistesse taskutesse midagi hinnalist mitte panna. Tõsi, teisi turiste me nendes bussides väga sageli ei kohanud, v.a. El Salvadori ja Nicaragua rannapiirkondades.

Vaatamist väärib

Kahtlemata on palju, mida Kesk-Ameerikas näha tasub. Näiteks loodus, mis on küllaltki varieeruv ja tohutult liigirohke, eriti Costa Ricas ja Panamas. Väidetavalt on Kesk-Ameerikas 7% maailma bioloogilisest mitmekesisusest. Leidub lopsakaid džungleid, kiduramaid kollakas-pruune maastikke ja pilvemetsi; ligi 300 vulkaani, nende seas ka aktiivseid; koopaid, merd ja ookeani ning üks suuremaid korallrahusid maailmas; musta liivaga, kiviseid ja peene valge pulbrilisi randu; tuuliseid surfikohti, suurepärase nähtavusega sukeldumispaiku ning saarekesi, mis vastavad sinu ettekujutusele paradiisist. Prügi ja plastik nagu ka metsade üleraie on ilmselgelt aga tõsine probleem, mis seda piirkonda ohustab.

061

Lisaks on Kesk-Ameerikas, aga eriti Mehhikos, muistsete linnade varemete näol säilinud ka palju maiade ajalugu. Minu jaoks üheks põnevamaks templiks oli Yaxchilan Mehhiko ja Guatemala piiri ääres, kuna see asus turistiteekonnast eemal ja sinna jõudis üsna vähe inimesi. Ühtviisi meeldejäävad olid aga ka Tikal Guatemalas ja Toniná ning Palenque Mehhikos. Tuleb tunnistada, et pika peale muutuvad templid siiski pisut üksluiseks ja ega väga palju neid korraga vaadata ei jaksa. See oli põhjus, miks me Copáni Hondurases minema ei hakanud.

Kesk-Ameerikas on palju kena ja romantilist koloniaalperioodist pärinevat arhitektuuri, mis tähendab kõrgeid aknaid, massiivseid uksi, maakivitänavaid, suuri plazasid ja lilledega kaunistatud sisehoove. Selle musternäidisteks on nt Antigua Guatemalas või Granada Nicaraguas, aga ka Trinidad Kuubal ja San Cristóbal Mehhikos. Üldiselt on nende näol tegemist tavapärasest oluliselt meeldivamate linnadega, ent samas on seal märkimisväärselt rohkem turiste ja vähem seda tõelist Ladina-Ameerikat. Seetõttu jäid mulle südamelähedasemaks hoopis Havanna ja Panama City, kuigi suurlinnad mulle tavaliselt ei meeldi.

Nii et vaatamist väärivat leidub. Kui mitte loodust või linnaelu, siis põliselanike külasid või kultuuriliselt põnevaid ja värvikirevaid turge. Nagu ma eelmises postituses aga juba mainisin, siis on minu jaoks Kesk-Ameerika ideaalne koht mitte niivõrd ringi rassimiseks, kuivõrd lihtsalt puhkamiseks. Kui puhkusega seostada ka päikese nautimist ja Kesk-Ameerikalikust lärmist eemaldumist, siis on selleks samuti terve rida alternatiive.

Vana ja uus

Cuanto cuesta?

“Kui palju see maksab?” on hispaaniakeelne lause, mis tuleb paratamatult ära õppida juba reisi esimesel päeval (ja ühes sellega ka numbrid). Pikaajalisel reisil ei saa hakkama kulusid arvestamata, eriti Ladina-Ameerikas. Alljärgnev tabel on ülevaade öömaja, toidu ja transpordi hindadest eri riikides vastavalt minu tähelepanekutele reisi jooksul. Tegemist ei ole ametliku statistikaga, vaid minu reaalsete kuludega antud kolme valdkonna lõikes.

Reisisin üsna sarnases stiilis võrreldes Aasiaga, lubamata endale oluliselt rohkem ega ka mitte oluliselt vähem. Kui Kagu-Aasias oli mu keskmine päevaeelarve sõltuvalt riigist ca 20-30 dollarit, siis Kesk-Ameerikas oli see 20-50 dollarit. Ma arvan, et kui ma oleksin leppinud kehvemate majutuskohtadega või nt rohkem telkinud või Couch Surfingut kasutanud, oleks läbi saanud ka odavamalt, aga siiski mitte nii soodsalt kui mu 2007. aasta Lonely Planet lubab. Ma arvan, et hinnad on paari aastaga juba päris palju tõusnud, kuigi palju sõltub konkreetsest riigist.

Läbi kogu Kesk-Ameerika ei ole bussitransport kallim kui ca 2 dollarit tunnis ühe inimese kohta. Nii Mehhikos kui ka Kuubal on see kallim, aga kui vaeva näha, siis leiab tegelikult ka oluliselt odavamaid teise klassi alternatiive, mis ei ole kummaski riigis otseselt turistidele mõeldud. Kui rääkida aga laeva- või paadihindadest, siis need on igal pool oluliselt kõrgemad, eriti Belize’is ja Hondurases.

Toit on kallim Kuubal, kus tuleb parema õhtusöögi saamiseks leppida sellega, mida pakutakse kodumajutustes, ja Belize’is. Kõige soodsam on toit Mehhikos ja Guatemalas. Öömaja osas on Mehhiko Yucatáni piirkond Chiapasest kohati pea kaks korda kallim. Parema hinnaga leiab majutuskohti Guatemalas. Tabelis on kahese toa hinnad ja arvestatud on ühe toidukorraga.

tabel2

* Kuubal on kohalike elanike jaoks kasutusel peeso (CUP), mis on ca 26,5 korda väiksem rahaühik, kui turistide jaoks mõeldud CUC. Belize’is saab maksta nii USA dollarites kui ka Belize’i dollarites (1 USD on ca 2 BZD). Kõik valuutad on dollaritesse arvestatud selle aasta oktoobri seisuga.

Nende kolme argikulu põhjal võib järeldada, et kõige odavam on reisida Guatemalas ja El Salvadoris, Nicaraguas ja Hondurases ning kokkuvõttes tulid nendes riikides mul ka väiksemad kogukulud. Samas mõjutab päevaeelarvet paljuski ka see, kui palju ringi reisida ja kui kaua riigis viibida. Kauem ühe koha peal olles lähevad kulud alla, kuna öömaja on pikemaks ajaks võimalik saada parema hinnaga ja kokku on võimalik hoida ka transpordilt ning toidult.

Soovitan alati natukene sularaha varuks hoida, juhuks kui kaart mõnes riigis ei tööta. Kuubale tuleks kaasa võtta (hulganisti) eurosid, Mehhikosse ja Kesk-Ameerikasse dollareid. Reisile tasub minna ka mitme kaardiga, et olla valmis juhuks, kui ühega midagi juhtub.

Pähklimüüja

Kõige rohkem soovitan

Kõige paremad kohad lõõgastumiseks:

  • Playa El Tunco (El Salvador) – suurepärane toit, fantastiliselt pingevaba
  • Semuc Champey (Guatemala) – ilus ja imerahulik, oleks jäänud kauemaks
  • Caye Caulker (Belize) – seletamatult eriline
  • Isla Ometepe (Nicaragua) – lummav pilvemütsikesega vulkaan Concepción
  • San Pedro La Laguna (Guatemala) – parim koht reisi edasi lükkamiseks

Kõige kenamad rannad:

  • Tulumi piirkond (Mehhiko) – võta telk kaasa ja kasuta oma transporti
  • San Blasi saared (Panama) – saared, kus on 3 palmi ja ei kedagi teist
  • Väike Corni saar (Nicaragua) – kui riskid paadiga üle mere sinna minna
  • Cayo Jutía (Kuuba) – tõeline üllatus
  • Roatán (Honduras) – rand on kena, aga turiste liiga palju

Kõige erilisemad linnad:

  • Havanna (Kuuba) – kõige fotogeensem linn Ladina-Ameerikas
  • Panama City (Panama) – uus ja vana
  • Trinidad (Kuuba) – salsa ja mojito, salsa ja mojito…
  • Antigua (Guatemala) – mine hommikusöögiks pagariärisse
  • San Cristóbal (Mehhiko) – varu sooje riideid

Kõige eredamalt meeldejäävad paigad:

  • Kuna Yala (Panama) – täiesti ainulaadne koht Kesk-Ameerikas
  • Külad San Cristóbali läheduses (Mehhiko) – maiadega tutvumiseks
  • Chichicastenano turg (Guatemala) – fantastiline käsitöö
  • Havanna Centro tänavad (Kuuba) – võta toiduputkast üks kohvi nukutassis
  • Masaya turg (Nicaragua) – turg nagu labürint

Kõik riigid olid omamoodi huvitavad, aga selle põhjal, mis ma kokku 4 ja poole kuu jooksul Kesk-Ameerikas, Mehhikos ja Kuubal veetes nägin, tekkisid ikka omad lemmikud. Kuuba jääb minu jaoks väga eriliseks kohaks mitmel isiklikul põhjusel ja on mingis mõttes sellepärast ka teiste kohtadega ehk võrreldamatu. Kesk-Ameerikas võlus mind aga enim Guatemala maiade kultuuri tõttu. Suurimad üllatajad olid Belize, mis on üks pingevabamaid riike sealmail, ja Panama, mis võib sõltuvalt kohast osutuda nii erinevaks nagu öö ja päev.

Tagasi tahaksin kunagi minna nii Mehhikosse kui ka Panama metsikusse lõunaossa Dariéni, kus elavad Embera ja Wounaani hõimud. Soine ja läbipääsmatu Darién Gap on ainus koht, kus põhjast lõunasse kulgev Pan-Ameerika maantee katkeb ja veel üks põhjus, miks paljud Põhja-Ameerika poolt tulnud reisijad Panamas oma reisi lõpetavad.

0501

Ja lõpetuseks…

Palju on räägitud sellest, et Kesk-Ameerika on ohtlik. Tõepoolest, püss näpul ringi käivaid korravalvureid ja granaatidega varustatud politseinikke leidub seal kandis kõikjal. Isegi kui reisigiid lahti teha, siis tõenäoliselt leiab sealt pea iga piirkonna kohta mingit laadi hoiatuse. Ja kui aus olla, siis ei tundnud ka mina ennast alati turvaliselt ja olin mõttes valmis selleks, et midagi mult ära võetakse. Õnneks ei juhtunud seekord aga mitte midagi. Peale selle, et sularahaautomaadi pettusega mult Nicaraguas kaardi konto tühjaks tehti. Kuna pankadel on selle vastu aga kindlustus, sain ma kogu raha tagasi.

Ma arvan, et see, kas midagi juhtub või mitte, on suuresti juhus, aga paljuski ka oma teha – kui olla ettevaatlik ja järgida mingeid ettevaatusabinõusid, siis saab riske paljuski maandada (aga sellest juba lähemalt järgmises postituses). Ohtudest tasub teadlik olla, ent samas neist mitte end liigselt mõjutada lasta, sest vastasel juhul ei saaks me kuhugi minna. Pealegi on teadmatus ju ainult üks osa seiklusest.

Vaata ka esimest osa…

Sihtkoht Kesk-Ameerika

Selle aasta esimesed 7 kuud veetsin Ladina-Ameerikas. Läbisin mööda maismaad Kesk-Ameerika ning suure osa Lõuna-Ameerikast. Enne, kui detailid ununema hakkavad, mõtlesin teha paar kokkuvõtvat postitust, et jagada oma mõtteid kuuldust-nähtust, parimatest kohtadest, suurimatest elamustest, hindadest ning kõigest muust, mida sinna kanti reisides teada tasub. Alustan Kesk-Ameerikast, ja et asju lühidalt kokku võtta ei olegi nii lihtne, siis teen seda kahes osas.

Parajalt suur, piisavalt väike

Kesk-Ameerika sekka arvestatakse sellised riigid nagu Guatemala, Belize, El Salvador, Honduras, Nicaragua, Costa Rica ja Panama. Kuna minu teekond läbi Kesk-Ameerika sai sedapuhku alguse aga Kuubalt ja viis mind Guatemalani läbi Yucatáni ja Chiapase piirkondade Mehhikos, otsustasin siin ka neid kaht eelnimetatud riiki õige pisut käsitleda.

Eks see vist nii kipub olema, et kõik omandab mingisuguse perspektiivi alles võrdluses millegi muuga. Ligi poole miljoni ruut-kilomeetrine ala 42 miljoni elanikuga võib ju suur tunduda, ent ainuüksi Kolumbia on nii pindalalt kui rahvaarvult suurem kogu Kesk-Ameerikast. Teatud uhkustundega ei saa ka mainimata jätta, et maailmakaardil tilluke Eesti on pea kaks korda suurem kui Belize või El Salvador. Ent rahvaarvult teeb viimane mingis mõttes ära mitte ainult Eestile vaid ka kõigile naabritele, olles ühe ruutkilomeetri kohta kõige tihedama asustusega riik Kesk-Ameerikas.

Reisimine selles maailma nurgas on oluliselt kiirem ja paindlikum kui Lõuna-Ameerikas, kus sihtpunkti jõudmine ilma lennutransporti kasutamata ka ühe riigi piires mitte tunde, vaid päevi aega võib võtta. Vaikse ookeani rannikult Kariibimereni või naaberriiki minekut ei ole vahemaade tõttu ette planeerida vaja. Küll aga võivad teekonna pikale venitada kehvemad teeolud ühes väljakutseid esitavate transpordivahenditega, eriti vähem asustatud piirkondades.

Millegipärast on end pikemal reisil Ladina-Ameerikas väga lihtne planeeritust kauemaks aga just Kesk-Ameerikasse “unustada”. Olen seda täheldanud nii teiste reisijate puhul kui omal nahal. Osalt on põhjuseks see, et hoolimata paljudest sarnasustest on sealsed riigid ikkagi ka üllatavalt erinevad ja pakuvad veel mitmel pool vägagi ehedaid kultuurilisi elamusi, millesarnast mujal maailmas ei kohta. Ühtlasi on kõik võrdlemisi lähedal ning kergesti hoomatav, mis tekitabki kiusatuse edasi mitte reisida ja pigem Kesk-Ameerika põhjalikumalt ette võtta.

© Maris Heinaru

Ent mitte vähem oluliseks põhjuseks ei ole ka äratundmine, milleni jõudsin alles reisi lõpus – kui Lõuna-Ameerika on hea matkamiseks, seiklemiseks ja looduse nautimiseks, siis Kesk-Ameerika ühes oma randade, helesinise Kariibimere ja “Robinsoni saartega” on kokkuvõttes õige koht just puhkamiseks ja aja “peatamiseks”.

Agressioon, mis muutis mõndagi

Muistsete maiade tsivilisatsiooni mõju võib märgata Mehhiko lõunaosas, Guatemalas, Belize’is kui ka El Salvadoris ja Hondurases. Maiade kultuuri tipp jäi aastatesse 250-900 AD ja sellest perioodist pärinevad kuulsad linnad nagu Tikal Guatemalas, Palenque Mehhikos ja Copán Hondurases. Hoolimata hispaanlaste pealetungist ei kadunud maiad aga kuhugi ja täna võib neid kohata eelkõige Mehhikos ja Guatemalas, kus nende järeltulijad ikka veel oma uskumusi ja traditsioone üleval hoiavad.

Kolonialismi mõjudest ei saa tänases Kesk-Ameerikas aga paraku üle ega ümber. Hispaanlased jõudsid kohale 16. sajandi alguses ja tegutsesid seal oma tahtmist mööda 1821. aastani, mil suurem osa kolooniatest (v.a. nt Kuuba) Hispaania võimu alt vabanes. Lisaks tohutule hävitustööle jätsid hispaanlased endast muuhulgas maha nii oma keele, arhitektuuri kui ka katoliku usu, rääkimata põlvkondadest ja põlvkondadest mestiitsidest. Ning möödunud olid vaid mõned sajandid!

© Maris Heinaru

Koloniaalperioodile järgnes pikk ja konaralik tee demokraatiani. Koha peal asus kanda kinnitama põhjanaaber USA, toetades oma puuviljaettevõtete huve Kesk-Ameerika “banaanivabariikides” ja sekkudes üsnagi omakasupüüdlikel eesmärkidel poliitikasse nii Guatemalas, Nicaraguas kui El Salvadoris. Aidates Panamal Kolumbia võimu alt vabaneda, sai USA vastutasuks ka võimaluse lõpetada kanali ehitus Panama maakitsuses. Kuulus kanal valmis 20. sajandi alguses ja jäi (nii uskumatu kui see ka ei tundu) USA valdusesse kuni 1999. aasta viimase päevani.

Erinevalt teistest Kesk-Ameerika riikidest kuulus Belize pärast eurooplaste kohale saabumist hoopis brittidele ja saavutas täieliku iseseisvuse alles 1980ndate alguses. Seetõttu on Belize ülejäänud Kesk-Ameerikast kultuuriliselt ka väga erinev, seda juba sellegi poolest, et seal räägitakse inglise keelt. Briti kolooniaks olid lühikeseks ajaks ka Hondurase Bay saared ning sealgi on erinevus võrreldes mandri-Hondurasega kergesti märgatav.

Mis puudutab Kuuba revolutsiooni ja kätte võidetud vabadusse 1959. aastal, siis üks selle peamiseid eestvedajaid, Che Guevara, on ilmselt kõige tuntum “bränd” mitte ainult nimetatud saareriigis, vaid üle kogu Kesk-Ameerika. Alberto Korda ikooniline foto baretiga märtrist, mis on riigist-riiki läbivalt esindatud kõikjal T-särkidest mootorrattalampideni, on paradoksaalsel kombel sageli teenimas aga just nimelt kapitalistlikke eesmärke.

© Maris Heinaru

Kaabud, vuntsid ja pikad mustad patsid

Minevikule mõeldes ei tundu loogiline, et keskameeriklastele gringosid matkida meeldib. Millegipärast see nii aga on, et kõik vähegi läänelik, toitumisharjumustest riietumisstiilini, on võetud eeskujuks, mille poole püüelda. Eriti kummastav on see nt Kuuba kontekstis.

Teisest küljest tundus mulle, et enamasti on keskameeriklased välismaalaste suhtes üsnagi kinnised. Eriti puudutab see nt põliselanikest maiasid ja kunasid, kes hoiavad rohkem omaette. Neile ei meeldi ka, kui neid pildistatakse, millest on iseenesest tõsiselt kahju, kuna piirkonniti kannavad nad ikka veel omatehtud värvilisi rahvariideid ja pikas perspektiivis see mood tõenäoliselt muutub. Austusest nende uskumuste vastu ei jää enamasti aga muud üle, kui seda kõike elusuuruses kogeda ja kaamera ära panna.

© Maris Heinaru

Kohalike elanikega suheldes tuleb Kesk-Ameerikas paljuski hispaania keel abiks ja seda mitte ainult sellepärast, et inglise keelt räägitakse vähe. Hispaania keelt purssiv turist saab kahtlemata suurema austuse ja sõbralikuma kohtlemise (nagu ka paremate hindade) osaliseks lihtsalt sellepärast, et ta proovib. Kuigi hakkama saab kuidagi ka ilma españolita (eriti turistirohkemates kohtades), oled keelt mitte rääkides väärtuslikust osast infost paraku eemal. Tasub õppida kasvõi kümme kõige hädavajalikumat lauset.

Keskameeriklased elavad erinevalt ja nagu ikka sõltub nähtu-kogetu sellest, kuhu reisida. Kõige kõrgem on elatustase Costa Ricas ja Panamas ning kõige madalam Hondurases ja Nicaraguas. Kuigi elustandard on seal kokkuvõttes siiski märgatavalt parem kui paljudes teistes arengupiirkondades, elab hinnanguliselt ca 30% keskameeriklastest nö äärmuslikus vaesuses. Ladina-Ameerikat tervikuna peetakse muide kõige ebavõrdsemaks kohaks maailmas, kus suur osa rikkustest on koondunud väikese hulga inimeste peale.

Kehvemal järjel on eelkõige põliselanikud ja maapiirkonades elavad inimesed. See omakorda on andnud põhjuse kasvavaks linnastumise ning emigreerumise trendiks. Tüüpiliselt on sugulased (kes suuremasse linna, kes naaberriikidesse, kes mujale) hea töö peale saanud ja saadavad omastele raha koju. Nii võib läbivalt riigist riiki mõne panga või Western Unioni ees pikki järjekordi märgata, kus omaksed oma sissetulekutele lisa ootavad.

© Maris Heinaru

Perekond on Kesk-Ameerikas au sees. Valitsevad traditsioonilsed arusaamad soorollidest. Kaabude ja vuntsidega senjoorid teenivad leiba ja pikkade mustade patsidega senjoorad kasvatavad lapsi ning tegelevad majapidamistöödega. Euroopast pärit naisterahvale võib tunduda üllatav, kui kohalikud härrad peaasjalikult tema meessoost kaaslasega vestlevad, ent matšokultuuris üles kasvanud inimesele on see puhas viisakus.

Vanematesse inimestesse suhtutakse samuti austusega. Lisaks hellitussõnadele, mis Ladina-Ameerika hispaania keele vastupandamatult armsaks muudavad, kasutatakse palju “Teie” vormi.

Ent ilmselt keegi ei teeni Kesk-Ameerikas sellist lugupidamist nagu jumal, kes saadab sealseid elanikke mitte ainult mõtetes ja loendamatus arvus kirikutes, vaid kujukese, kleepeka või sõnumina ka kõikjal mujal, kus vähegi võimalik. Kuigi suurem osa inimestest on katoliiklased, harrastavad mõned etnilised vähemused ühes kristlusega ka oma traditsioonilisi hõimu-usundeid.

© Maris Heinaru

Jätkub…

Vaimustavad Alpid

Vahetult pärast Lõuna-Ameerikast naasmist, võtsin ette paarinädalase reisi otse Euroopa südamesse. Esimese hooga lendasin Austriasse, et võtta osa kahe kirjeldamatult õnneliku inimese kooselu registreerimisest ja seejärel kunagisele keisririigile tiir peale teha.

Sattusin Austriasse keset augustikuist leitsakut. Särisesime 36 kraadises kuumuses, loivates ringi nagu päikesest uimased kärbsed. Õige jahutus oleks olnud end täies ulatuses mõnda purskkaevu kasta, ent parema alternatiivi puudumisel leppisime paari jaheda joogiga mõnes varjulises gastgartenis. Siinkohal väärivad mainimist kohalike lemmikjahutajad õlle kõrval – spritzter (vein gaseeritud veega) ja radler (õlu limonaadiga).

Ma ei olnud Austriasse varem jõudnud, kui välja arvata kunagine põgus töövisiit Viini, mille jooksul ma suurema osa ajast konverentsisaalis viibisin ja linna nagu õieti ei märganudki. Eriliselt ilus piirkond on nt mägine ja järvederohke Salzkammergut, mille kulminatsiooniks võiks pidada Gosau liustikuga Dachsteini mäge. Ent loodusele ei jää alla ka paljud külad ja linnad, kust võib leida nii keskaegset arhitektuuri, lillevanikutega ehitud Alpi stiilis majakesi kui ka uhkeid losse kunagistest hiigelaegadest.

Austria puhul üllatas mind see, et toit on poes ja restoranides sama hinnaga nagu Eestis, kui mitte odavam. Ja kui rääkida toidust üldiselt, siis on see enamalt jaolt väga hea. Kes ei oleks kuulnud apfelstrudelist, kaiserschmarrnist või wiener schnitzelist? Tutvust sai tehtud ka Austria veinidega ja tuleb tunnistada, et nii mõnigi Grüner Veltliner ja Zweigelt on tänaseks mu uuteks eelistusteks saanud.

Omamoodi huvitav on ka see, et austerlased räägivad oma dialekti, mis sõltuvalt piirkonnast just väga palju saksa keelt ei meenuta, küll aga kirjutavad ja loevad nad saksa keeles. Austria saksa keel on aeglasem ja kujundlikult öeldes kuidagi pehmem ja “ümaram”. Ühtlasi on neil palju omi sõnu, mille tähendusest saksa keelt kõnelevatel inimestel õrna aimugi ei pruugi olla. Välismaalasena noorte austerlaste seltskonda sattudes panevad nad sind tõenäoliselt oma lõbuks järgemööda “oachkatzalschwoaf” ütlema.

Austria mäed on muljetavaldavad, ent Šveitsi kõrval on paraku tegemist vaid pelgalt sissejuhatusega. Äsja Andidest saabununa olid mäed meile kuidagi südamelähedaseks saanud ja nii leidsimegi end paariks päevaks koos armsate inimestega Šveitsi Alpides Valais piirkonnas matkamas. Alpi loodus ei ole ilus vaid talvel. Seda tasub kindlasti näha ka südasuvel või sügisel, kui maastik on kirkavärviline. Ühelgi aastaajal ei ole see üks ja sama.

Esimesel päeval asusime Saint-Lucist Weisshorni hotelli poole teele. Selle kohaga on seotud mälestus ühest teisest pulmapeost täna 7 aastat tagasi ja millegipärast on see koht, kuhu läheks ikka millalgi tagasi. Järgmisel päeval vallutasime 3017 meetri kõrguse Tounot tipu. Minu jaoks oli see teine kord sinna jõuda. Kui eelmisel korral avanes mul võimalus kogeda mägede heitlikku ilma, siis sel korral säras päike taevas ja kaugel taamal oli lisaks mitmele liustikule näha nii Weisshorni tipp kui ka tõenäoliselt üks kaunimaid mägesid maailmas, Matterhorn.

Ega ei olegi vaja kaugele minna, et mägede võlu nautida. Kel rahakott puuga seljas ei ole, saab seda kõike kogeda ka nt telkides. Miljoni dollari vaade, puhas õhk ja kuldne vaikus puhta tasuta.

Samba & felicidade

Brasiilia oli üks neid riike, kuhu me jõudma ei pidanud. Plaan oli viimased paar nädalat Põhja-Argentiinas ringi vaadata, intensiivsest reisimisest välja puhata ning juuli lõpus Buenos Airesest koju tagasi lennata.

Paraku ei tahtnud ma sellega siiski leppida, et Eestis on juba suvi ja 10-20 kraadi soojem kui seal, kus me ringi reisisime, liiatigi et me olime juba paar kuud suurema osa ajast sügis-talvistes ilmaoludes veetnud. Kui Ecuadorist Boliiviani oli külm tingitud kõrgusest, siis Tšiilis ja Argentiinas (vt Reisid) oli lihtsalt vale aastaaeg.

Nii saigi plaanid spontaanselt ringi tehtud ja Boliivias, La Pazis endale Brasiilia viisa organiseeritud. 20 dollarit, paar päeva ootamist ja oligi niisama lihtsalt viisa käes. Ees ootas kolm nädalat päikest ja puhkust.

Kord ja progress

Brasiilia osas oli mul enne sinna jõudmist oma ettekujutus. Seda kujundasid filmid nagu City of God ja dokumentaalid Amazonase vihmametsadest, fotod paradiisirandadest sambakarnevalini ning muidugi see lõputult sulnis ja kaunikõlaline portugalikeelne muusika. Ütleme nii, et mul oli üsna “romantiline” nägemus sellest, milline on Brasiilia.

Ja eks mingis osas langes see tegelikkusega ka kokku. Nt selles osas, mis puudutas loodust, inimesi ja üldist meeleolu. Kuid selline, nagu ma ette kujutasin, oli Brasiilia ehk paarkümmend aastat tagasi. Rõõmsalt erksavärviline, rohe-sini-kollane lipp näib küll suurepäraselt sümboliseerivat Brasiilia sarmi ja eripära võrreldes ülejäänud Ladina-Ameerikaga, ent riigi tõeliseks mootoriks näivad tänapäeval olevat hoopis lipule kirjutatud sõnad – “kord” ja “progress”.

Brasiilia majandusareng viimaste aaste jooksul on olnud rohkem kui muljetavaldav, seda enam, et sealt alles hiljuti ka naftat leiti. Suurim majandus Ladina-Ameerikas ja üks suurematest kogu maailmas, viies suurim riik pindalalt ning rahvaarvult. Brasiilia on gigant!

Kuigi majandus õitseb, on Brasiilia paraku kallis ka omaenda elanikele. Sotsiaalne lõhe ühiskonnas tundub endiselt suur olevat. Seda enam, et Brasiilias ringi käies võib öelda, et hinnatase on kohati isegi kõrgem kui Lääne-Euroopas ja ligi 20 miljoni suuruse elanikkonnaga São Paulot peetakse üheks kallimaks linnaks terves maailmas. Ainuüksi Rios eksisteerivad luksuslikud elamurajoonid lähestikku kurikuulsate favelade ehk teisisõnu slummidega, kus elab sadu tuhandeid inimesi.

Niisiis madala eelarvega reisimiseks ei ole Brasiilia just kõige õigem sihtkoht ja see on ilmselt ka põhjus, miks pikemat aega Lõuna-Ameerikas reisivad inimesed Brasiiliast tavaliselt kauge kaarega eemale hoiavad. Peale toidu ei ole kokku hoida suurt kusagilt ning kellel ei teeks meelt mõruks, kui peaksid enne ikkagi põhjalikult kaaluma, kas on mõtet järgmisesse sihtpunkti edasi sõita või tasub samasse kohta redutama jäädagi.

Jaanuari jõgi

Kui jätta kõrvale tõsiasi, et Brasiilias peab paraku rahale mõtlema, siis minu arvates on sinna minnes “your best bet” Rio. Kui portugaallased 16. sajandil kohale ilmusid, pandi sellele kunagisele pealinnale nimeks Rio de Janeiro ehk meie keeli “jaanuari jõgi”.

Tegemist on suurlinnaga, ent ometi on Riol mingi spetsiifiline võlu. Omamoodi nauding on suruda varbad Copacabana heleda liiva sisse või jalutada õhtul Ipanemal, ümisedes tahes tahtmata seda tead-küll-millist kuulsat viisi ning jälgides kummalise kujuga mäenukke päikese viimases säras. Rannariba ääristavad küll kõrged ja mitte kõige ilusamad majad, aga linna kohta on Rios üllatavalt kena rand. Sealjuures on päikese kummardamine ühes minimalistlike bikiinide ja kenade kehadega Rios samuti omamoodi au sees.

Kes meist ei oleks kuulnud Jeesuse kujust Corcovado mäe otsas, mis on valitud ka üheks uueks maailmaimeks? Kuju kujuks, aga tervele linnale avanev vaade ülevalt mäe otsast oli seda väärt, et minna. Ma ei läheks seda vaatama põhjusel, et see on nimetatud imeks. Palju imelisem on nt korrapärase vormiga Pão de Açúcar ehk Suhkrupeamägi seal samas Rio südames.

Ja mis põhiline – Rio ei tundu küll eriti ühelgi päeval magavat, ent seda enam on nädalavahetused meelelahutusele reserveeritud. Käisime meiegi Lapas, kus oli terve pikk tänav inimesi ja baare-klubisid täis pikitud ning ühte neist sisse astudes oli õhtu täielikult samba ja brasiiliapäraselt öeldes “felicidade” päralt. Caipirinha, mida brasiillased hellitavalt caipiks kutsuvad, on küll rahvsulik kokteil, aga minu arvates oli see Brasiilias alati natukene liiga kange.

Üks, millega väljamineku puhul aga arvestada tuleb, on see, et kogu see lõbu ei ole tingimata teise hinnaga kui Londonis, Pariisis või New Yorgis. Karnevali paiku ja kõrghooajal on kõigel sellel veel kopsakas lisataks.

Teised kohad

Ükskõik, keda me São Paulos ka ei kohanud, kui üks inimene välja arvata, siis tundusid kõik oma linnast vaimustuses olevat. No ma ei tea. Võibolla oli süüdi hall, vihmane ja külm ilm, et see linn tundus olevat täielik vastand Riole. Minu jaoks jäi kulminatsiooniks vaade Santanderi panga tornist, kus oli ca 15 minutiks tasuta sissepääs. Sealt ülevalt alla linnale vaadates võib tunda end tõsiselt pisikesena.

Paraty on värviliste aknaraamide ja robustsete maakivitänavatega koloniaalajastust pärit linnake Rio ja São Paulo vahel. Õhtuses tuledesäras oli tegemist vastupandamatult armsa, kuigi väga turistirohke kohaga. Costa Verde rannikul, kus Paraty asub, on terve hulk ilusaid randu ja saarekesi. Pärast seda, kui Thomas juba koju oli lennanud, veetsin nädalakese Ilha Grandel, enne kui ma sammud Buenos Airese poole seadsin.

Ilha Grande on suur saar nagu nimigi ütleb ja väga lähedal Riole, ent sellest hoolimata vähe asustatud. Isegi nii vähe, et saarel leidub veel ürgset vihmametsa ja seal ei ole autosid ega suuri teid. Ainus põhjus, miks see nii on, on see, et saarel oli kunagi vangla, mis on tänaseks suletud.

Lisaks on Ilha Grandel ka Lopes Mendese rand, mida peetakse üheks kaunimaks Brasiilias. Riigi 7491 km pikkuse rannajoone kohta on tegemist päris muljetavaldava tiitliga, aga eks see sõltub jällegi, kelle jaoks. Oli kena, aga on nähtud kenamaidki randu.

Mina käisin Ilha Grandel väljaspool hooaega ja siis oli seal pärast nädalavahetuse “kultuurifestivali” üsna rahulik. Hommikuti paistis päike sinises taevas, mis pärastlõunaks alati kerge vinega kattus. Ma ei teinud Brasiilias eriti pilte. Kirjutasin, jalutasin, lugesin ja võtsin aega, et vaadata tagasi reisile, mis seljataha jäi.

Kauboimaa ja tangopealinn

Pärast Ilha Grandet olin laeva, auto, lennuki ja bussidega teel 60 tundi jutti, jõudmaks Uruguays Colonia del Sacramentosse. Pärast sellist piinarikast kogemust hakkasin mõtlema, et ehk oleks võinud 3 korda kallima lennupiletiga otse Buenos Airesesse siiski leppida. See jõupingutus ei olnud õiglane pärast puhkust, mis Brasiilias mulle osaks sai.

Kauboiriik Uruguay üllatas aga väga positiivselt. Kahju, et ei olnud õige aastaaeg, vastasel juhul oleksin tahtnud sinna kauemaks jääda. Ilm oli taas jahe ja sügisene, kuigi päike paistis. Inimesed jalutasid ringi mate tee tops pihus ja termos kaenla all. Yerba mate joomine näis Uruguays isegi rohkem iseloomulik olevat kui Argentiinas. Jalgpalli osas on raske öelda, kes on suurem fänn. Kui ma Uruguays olin, käis parajasti matš Argentiinaga, mille käigus jättis isegi kokk söögi valmistamise pooleli ja läks saali televiisorit vaatama.

Colonia oli iseäranis meeldiv koht, nii et pole ime, et argentiinlased siia nädalavahetuseks üle lahe laevaga kohale sõidavad. Colonias on pisut rohmakama koloniaalstiiliga vanalinn, mis asub otse punakaspruuni lahe ääres ja on täis tipitud käsitööpoode, kust võib leida ka väga hea kvaliteediga asju, eriti nahast ja puidust.

Buenos Airesesse jõudes sai kohe esimesel õhtul (taimetoitlased ei peaks edasi lugema) parrillasse kohale mindud ja end ühe korraliku Argentiina steigi ja punase veiniga premeeritud. Ma olin jõudnud oma reisi viimasesse sihtpunkti!

Buenos Aires lummas. Jalutuskäik boheemlaslikus La Boca linnaosas jäi BA-s minu sealseks haripunktiks. Metroo on paraku vanem ja mitte nii hea katvusega kui Tšiilis või Brasiilias. Ent Itaalia vaim, mis mulle kunagi nii südamelähedaseks sai, oli selles linnas tuntav. Eks see on ilmselt nii tänu nendele arvukatele itaalia immigrantidele, kes sinna kolinud on. Parim pizza linnas pidavat olema Güerrinis (Av.Corrientes 1368, Uruguay tänava nurgal), mis on küll paksupõhjaline “americana”, aga tõeliselt maitsev sellegipoolest.

Veel mõned tähelepanekud seoses Brasiiliaga

  • Nagu öeldud, ei ole Brasiilias lihtne reisides kokku hoida. Küll aga on Brasiilias tegutsemas paar odavlennufirmat (GOL, Webjet), mille kaudu võib hea õnne korral leida siselennu, mis on isegi soodsam kui buss, rääkimata sellest, et see on ka 10 korda kiirem. Soodsama hinnaga saavad riigis mitte elavad inimesed lende broneerida aga vaid reisibüroodest.
  • Nagu Lõuna-Ameerika riikidele omane on Brasiilias öömajades tavaliselt ka köök, kus saab ise süüa teha ja seeläbi soodsamalt reisida. Alternatiiviks on Brasiiliale iseloomulikud kilorestoranid, kus grammkaal on fikseeritud ja maksad nii palju, kui sööd. See on hea diil nendele, kes väga suuri portsjone ei armasta.
  • Kuna Brasiilias (nagu ka Tšiilis ja Argentiinas) on tohutult sisserännanud inimesi, siis peavad kohalikud elanikud sind pigem potentsiaalseks kaasmaalaseks kui turistiks. Ühest küljest on see hea, ent teisest küljest eeldavad brasiillased ka, et sa portugali keelt oskaksid. Brasiillased ise ei räägi eriti inglise keelt ja samuti ei armasta nad ka hispaania keelt. Viimasest saavad nad küll suures osas aru, aga vastavad ikka oma keeles. Kes hispaania keelt oskab, see üldjuhul siiski hätta ei jää.
  • Brasiillased on vahetud ja abivalmid nagu kolumbialased. Brasiilia võib ju olla samba ja capoeira maa, aga üle kõige armastavad nad ikkagi oma muusikat ja jalgpalli. Ja võibolla ka caipisid ja valgeid Volkswageni busse.

Trenni tuleb teha!

Täna jooksin Tallinnas oma kolmanda poolmaratoni. Kuna jooksmisele jäi seoses reisimisega üle 8 kuuline paus, siis andis see end ka tulemustes märku. 21,1 km aeg tuli seekord ca 14 minutit kehvem kui eelmisel aastal – 2:12:34.

Kui ma enne võistlust oma pelgalt kuu aja pikkuse treeningu tulemusi vaatasin, oli selge, et ega seal mingit ime oodata ei ole. Lühidalt kokkuvõttes oli näha, et jooksen märgatavalt aeglasemalt ja oluliselt kõrgema pulsiga kui eelmisel aastal, kui selja taha jäi ligi 4 kuud trenni.

Niisiis mõtlesin, et vaatan, kuidas enesetunne on, nii jooksen, aga püstitasin eesmärgiks vähemalt 2 tunni ja 15 minutiga lõpetada. Alustasin hea aeglase tempoga, kusagil 10ndal kilomeetril lisasin kiirust juurde ja nii pidasin vastu 17nda kilomeetrini, siis hakkas pulsisagedus juba jooksu takistama. Ja nii rauges ka mu jõud. Loivasin aeglaselt finišisse.

Aga kokkuvõttes oli lõpetades ikkagi hea tunne. Ilm oli ilus, medal oli veel uhkem kui eelmisel aastal ja üldine mulje võistlusest oli igati positiivne. Tänane õppetund? Kui soovid kiiremini joosta, tuleb trenni teha 🙂

Otsimisest, leidmisest ja reisimise võimalikkusest

Boliivias teel Uyunist Atacamasse kohtusin brasiillastega, kes tegid dokumentaalfilmi teemal, miks inimesed reisivad. Nii sattusin eneselegi üllatuseks kaamera ette intervjuud andma. „What makes you leave the comfort of your home and go traveling?“ kõlas küsimus.

Vaatasin aknast lumetormi, kuhu me tol hommikul Tšiili piiri lähistel parajasti sattunud olime ja imestasin, miks on nii raske vastata sedavõrd lihtsale küsimusele. Kas ma ei olnud sellele juba korduvalt mõelnud? Pakkusin vastuseks uudishimu, seiklusjanu, soovi näha-kogeda… Ent tõtt-öelda ei olnud ma enam kindel, miks on mõned inimesed nõus valima äärmusliku ebamugavuse ja teadmatuse selle asemel, et olla kodus, kus kõik on paigas ja neile teada.

Eelmisel aastal Aasias ringi reisides leidsin end mingil hetkel mõttelt, et kõik pikemat aega teel olnud reisijad on millegi eest põgenemas, olgu selleks siis purunenud suhe, rutiinseks muutunud töö või midagi kolmandat. Sellel reisil hakkasin mõtlema, et ehk on nad eneselegi teadvustamata hoopis midagi otsimas. Tulemus võib ju olla minemine mõlemal juhul, ent “põgenemisel” ja “otsimisel” on sama suur vahe nagu mustal ja valgel.

00M6_MRS0177

Aga mida reisijad siis otsivad? Elamusi? Vabadust? Rahu? Aega? Ideid? Võimalust? Muutust? Iseennast? Misiganes see on, mis igaüht konkreetselt reisima ajendab, ehk võib lihtsalt kokkuvõtvalt öelda, et tunneme teatud minemise ja “elavalt elamise” tungi ning oma sisetunnet kuulates ning järgides me lähemegi.

Mida aeg edasi, seda enam usun, et reisimise puhul ei ole olulisim sihtpunkti jõudmine, vaid teel olemine. Ei loe see, kui palju sa näed, vaid see kuidas sa näha oled valinud. Reisi moodustavad need mõtted, mis sa endale lähedale lased, need inimesed, keda sa oma teel kohtad, need valikud ja juhused, mis tingivad järgmised valikud ja juhused ja nii edasi.

See paneb mind mõtlema, et reisida võib mitut moodi ja kaugete maade nägemine ei ole ainus võimalik viis reisida. Nii ei reisinud ka mina seekord enam kohast kohta, vaid päevast päeva. Mu reis ei olnud Ladina-Ameerika, vaid keegi, kellega ma seda koos avastasin.

Pärast peaaegu seitset kuud, tuhandeid kilomeetreid, 18 riiki ja kümne lehekülje ulatuses templeid passis, hetki ning kohti, mis eluks ajaks meelde jäävad, vaimustust, väsimust ning roppumoodi õnne, võisin koju tagasi jõudes öelda, et täiesti ootamatult leidsin oma reisi sihtpunkti enda eest juba esimesel päeval. Mõnikord piisab vaid sammust, et kohale jõuda.

Reisimine eeldab teadmatuse kui paratamatuse aktsepteerimist. Ainus asi, milles võid reisil olles kindel olla, on see, et oled kogu oma keha ja vaimuga tänases hetkes, mitte minevikus ega ka tulevikus ning omal veidral moel paneb see asjad mõneks ajaks õigesse perspektiivi. Iga uus päev pakub midagi ja hommikul ei oska sa aimatagi, mismoodi päev õhtusse veereb. Lihtsamagi asja organiseerimine võib võtta tunde ja otsused, mis võivad määrata su heaolu ja turvatunde, võivad tulla teenimatult kergekäeliselt, kui mitte lausa juhuslikult.

Ja samas on kõik tasakaalus. Sul võib olla üks raskemaid, väsitavamaid päevi, kui su vaeva tasub inimene, kes sind küsimatagi aitab, öömaja, mis on liiga hea, et tõsi olla, või lihtsalt suurepärane õhtusöök. See, millise järjepidevusega taoline muster reisides päevast päeva kordub, paneb mind mõtlema, et kõik on millekski vajalik.

Reisimine on glamuurne eeskätt tagantjärgi, nagu öeldakse. Lisaks võib reisimine lausa füüsiliselt raske ja vaimselt väsitav olla. Ent teelt leitud „hea“ kaalub üles kõik muu. Maailm on oma olemuselt sõbralik paik. Häid inimesi meie ümber on sadu kordi rohkem, kui neid, kes meile halba soovivad. See rõõm, mida teel olles tühistest asjadest saada võib, see teadmine, kui õnnelik võid sa olla sellega, mis sul on ning need seosed, mis nähtu ja kogetu vahel aja jooksul tekivad, see on seda väärt, et minna.

Isegi, kui minemiseks tuleb teha mööndusi ja millestki loobuda. Nagu nt mugavusest, turvatundest, sissetulekust või oma inimeste lähedusest. Leidmine eeldab paraku julgust teha teadmata suunas lõppevaid valikuid. Samas võid kindel olla, et kõik see, mis tõeliselt loeb, jääb sinuga. Kaotada võib ainult seda, mille sa nagunii kaotaksid.

Tõeliseks takistuseks minemisel oleme ennekõike meie ise. Reisikaaslase puudumine ei ole põhjus mitte minemiseks. Nagu seda ei ole ka raha või aeg. Mõlemat annab koguda. Kokkuvõttes on me armsal kodumaal elamine kordades kallim, kui paljudes maailma riikides ringi reisimine. Ja kunagi ei ole liiga hilja, alati võib minna hiljem, kui tunne on õige.

Reisimine ei ole ainult viis välise maailma nägemiseks, vaid ka oma sisemaailma avardamiseks ning ehk ka otsimiseks ja leidmiseks. Pikapeale tundub see planeet üha pisem, piirid üha hägusemad ja võimatu üha võimalikum. Piisab vaid sellest, kui võtta teadmatust kui võimalust, mitte riski. Ja lihtsalt minna.

Kuivimast kõrbest veeküllaste koskedeni

Ma arvasin, et kõrbes on soe, ent ma eksisin. Desierto de Atacama, kuhu me Boliivia piiri ületades sattusime, on talvel võrdlemisi jahe, ent meie kohalesaabumise hetkel oli seal lausa erakordselt külm. Kõrbe, mis hõlmab ca 1000 km pikkuse ala Tšiili Vaikse ookeani rannikul ja mõnede hinnangul ka osa Peruust, Boliiviast ning Argentiinast, peetakse kõige kuivemaks maailmas. Tänu Humboldti hoovusele ei saja seal peaaegu kunagi. Meil õnnestus San Pedro de Atacamas paariks minutiks aga isegi vihm välja võluda.

Atacama

Kuulsaim ja ilmselt ka ilusaim koht Atacamas on Valle de la Luna ehk Kuuorg, mis on oma nime saanud näilisest sarnasusest kuu pinnaga. Lähemalt vaadates koosneb Atacama punakas-pruunikas pinnas mitte ainult savist ja liivast, vaid ka soolast, mis on andnud põhjust kuivade soolaväljade tekkeks nagu ka liitiumi tootmiseks seal piirkonnas. Tuhandeid aastaid on tuul siia suuri düüne loonud ning vesi kilomeetriteviisi koopaid uuristanud. Läänest itta võib kõrbe taustal märgata kõrgeid mägesid ja vulkaane, mille seas ligi 6 km kõrgune Licancabur eriti esile tükib.

1

0092

San Pedro de Atacama väike savilinnake nägi selle halli ja jaheda ilmaga välja sama trööstitu nagu mõni suurlinna agul. Kui päike end viimasel sealoldud päeval lõpuks ilmutas, lõid kõrbeoaasi madalad majad ja valgeks võõbatud peaväljak ühtäkki särama ning väljavaade sinna kauemaks jääda ei tundunudki enam nii kehv, hoolimata turismimagneti mitmekordsest hinnavahest Boliivia ja Peruuga. Meie plaan nägi ette paari päeva veetmist Atacamas ja seejärel piiriületust Argentiina põhjapoolsematesse piirkondadesse.

Ent kui Tšiili oma piiri Argentiinaga lume ettekäändel sisuliselt tähtajatult sulges, ei jäänud meil muud üle, kui sõita pealinna ning leida lend riigist välja. Tšiili lõunaosa ühes Patagooniaga on kindlasti põhjus Lõuna-Ameerikasse naasmiseks, ent paraku ei ole selleks hetkel õige aastaaeg. Niisiis võtsime ette 22 tunni pikkuse sõidu Santiago de Chilesse, mis kulges suures osas mööda kõrbemaastikku nagu Peruus. Olgu öeldud, et bussid on siin sama mugavad kui lennukid, nii et eriline üleelamine see ei ole. Lõplik kinnitus sellele, et olime saabunud heaoluühiskonda, ilmnes, kui pidime bussi istudes turvavöö kinnitama.

Kord ja kaos Santiagos

Sügiseselt päikeseline Sanitago oli puhas, korralik, kena arhitektuuri ja hea metroosüsteemiga pealinn. Tšiillased tunduvad olevat väga organiseeritud (kui mitte lausa bürokraatlikud), ent sealjuures ka südamlikud ja avatud. Ehk on korraarmastuse mõttes tegemist immigrantide mõjuga, sest maailmasõja paiku pages siia poole maakera palju sakslasi ja teisi eurooplasi. Nii on siin saksakeelsed koolid ning paljud Tšiili elanikud räägivad täiesti puhast saksa keelt. Esimest korda üle pikkade kuude võisin sulanduda massi ja mitte liiga ilmselgelt turist olla.

Eelnevat arvestades on seda raskem uskuda, mis Santiagos meiega peaaegu juhtunud oleks. Nimelt olid kümned tuhanded tudengid meie sealoleku ajal kõrgete õppetasude vastu protestimas. Esimestel päevadel tundus meeleolu sõbralik. Võis täheldada sarkastilisi plakateid hariduspoliitika suunal ja üleskutseid paremateks õppetingimusteks. Ent äkitselt muutus protest agressiivseks. Ühel hetkel oli ülikoolilinnaku tänavatel, kus meie öömaja oli, suur rahvamass, mille julgemad esindajad pildusid politseid kividega ning kelle pihta turvasõidukites korravalvurid siis omakorda vee ja hiljem ka pisargaasi avasid. Olime parajasti teel metroopeatusesse, kui see suur põgenev mass meie poole suundus.

Ühel hetkel oli meie ümber kaos. Olime keset kiljuvaid inimesi, edasi minna ei saanud, tagasiminek oleks täheldanud tudengitega ühinemist. Viimane väljavaade tundus antud olukorras kõige mõistlikum. Paar tänavavahet hiljem saime taanduma sunnitud massist eralduda. Tänavatel võis märgata nutvaid, gaasist punaseks moondunud silmadega tudengeid. Raske uskuda, et tudengite vastuhakk politseile nii röögatu võis olla, et see gaasi õigustanud oleks. See oli šokeeriv, eriti arvestades, et ainuüksi paar minutit varem valel ajal valesse kohta sattudes, oleks selline vägivald ka meiesuguseid kõrvalseisjaid võinud tabada. Hiljem sain uudistest teada, et ligi 30 politseinikku said haavata, sealhulgas üks neist Molotovi kokteiliga.

Üheks meeldivaks üllatuseks Tšiilis oli aga pealinna lähedusse rannikule jääv Valparaíso linn. Kunagi oluline sadamalinn, nüüd riigi kultuuripealinn. Kuigi kohalikud hoiatasid mind korduvalt, et ma võin kaamerast ilma jääda, siis pildistada oli küllaga – mäeküngastele ehitatud kirjud majad, milleni viivad 19. sajandist pärinevad liftid, boheemlaslik korralagedus, kunstipärane graffiti seintel, kail peesitavad hülged, pärastlõunane kirbuturg, Ladina-Ameerika vanim börsihoone ja nii edasi. Tundub, et tööpuudus on Valparaísos üsna suur ning kohalikel elanikel ei lähe nii hästi kui pealinnas või Atacamas, kus elukallidus märgatavalt kõrgem on.

Sissepõrge Paraguaysse

Soodsaim lend, mille me Tšiilist leidsime, oli Paraguay pealinna Asuncióni. Kuna me soovisime jõuda Iguazússe, siis oli see piisavalt lähedal. Nii ütlesime “hasta la vista” nescaféle ja pisco souritele (mis siiski Peruu omasid ei ületanud, kuigi Tšiili väidab, et nimetatud kokteili autoriks on justnimelt nemad) ning lendasime Paraguaysse.

Väidetavalt on Asunción üks vanemaid linnu Lõuna-Ameerikas. Tõele au andes nägi see pealinn välja mitte ainult vana, vaid ka üsna räsitud. Kui tavaliselt on linna uhkuseks keskus, siis Asunciónis olid need äärelinna jäävad häärberid. Hiilgeaegade arhitektuur oli valdavalt varemetes, välja arvatud näiteks parlamendihoone. Samas oli selle sama renoveeritud valitsushoone vahetusse lähedusse tekkinud räämas slumm ning keset linna kõige kesksemat parki elasid inimesed kilest ja plekist kokku pandud onnides. Kohalikud kartsid paaniliselt vargusi ja ma nägin ka ise pealt, kuidas üks noor müüja bussis kellegi kotti tõmmata üritas. Kuidagi kurb hakkas seal ringi jalutades ja millegipärast ei tekkinud tahtmist Asuncióni pikemaks peatuma jääda.

Positiivsema poole pealt olid aga riigi 200. aastapäeva puhul kõikjale lipud üles riputatud (ma ei ole veel sellist fanatismi näinud, mis riigilippu puutub). Turiste märkas vähe, ent turistidele suunatud nänni leidus igal nurgal. Kõige omanäolisemateks meeneteks olid nahaga kaetud paksud termosed, mida leidus sisuliselt igale maitsele, ent iseloomulikud olid ka heegeldatud linikud jms käsitöö. Termosel on oluline otstarve ka kohalikele elanikele, kuna mate on Paraguayski au sees.

Olen Paraguay kohta teistelt reisijatelt palju head kuulnud. Kahjuks õnnestus meil näha vaid killukest sellest riigist. Parimaks mälestuseks Asunciónis jäi jaaniõhtu. See oli esimene kord selle reisi jooksul, kui ma tundsin koduigatsust. Seda enam oli rõõmustav, et ka Paraguays jaanipäeva tähistatakse ning keset linna peaväljakut selleks puhuks mitte ainult lõke, vaid ka uhke pralle üles seatakse. Loomulikult ei olnud puudu ka šašlõkk ja alkohol. Siin maitsesin caipirinhat, mis Brasiilia originaalidest sedapuhku kordades maitsvam oli.

Iguazú

Lühikese 4-5 tunnise bussisõidu kaugusel Asunciónist oli Puerto Iguazú ja selle vahetus läheduses olidki juba kuulsad kosed. Ma ei ole koskedest kunagi eriti vaimustuses olnud, ent kahe riigi piiril paiknev Iguazú rabab suurusega ja kuigi tegemist on ehk kõige turistirohkema kohaga Argentiinas (ja Brasiilias), on need siiski nägemist väärt.

Võimsa mühinaga langev vesi moodustab koskede kohale aukartustäratava pilvekese ja kulgeb lakkamatult vee kohal hõljuvasse valgesse vahtu. Ainuüksi vee hulk, mis 60-80 meetri kõrguselt kümnetest erinevatest koskedest alla langeb ühes ümbritseva loodusega on muljetavaldav. Hoolimata kehvast ilmast jalutasime Iguazú Argentiina poolel pool päeva ringi. Naaberriigi Iguazú otsustasime vahele jätta. Edasi ootas meid juba aga soe ilm ja puhkus ehk teise nimega Brasiilia.

03821

0482

Boliivias ei ole miski võimatu

Ma ei tahaks külastatud riike pingeritta seada, sest enamasti on igas kohas midagi, mis meeldib ja nägemist väärib. Ent selles, et Boliivia minu Ladina-Ameerika lemmiku tiitli võitnud on, ei ole kahtlustki.

Lisaks mitmekesisele loodusele ja sealjuures täiesti ainulaadsele maastikule, põnevale kultuurile ja üllatavalt maitsvale köögile, on Boliivia vaieldamatult kõige meelelahutuslikum riik siinmail. Ehk võib ka mujal matkata Amazonase rohtlas, sõita džiibiga läbi sürrealistlike maastike, ronida 6 kilomeetrise mäe tippu või kimada 3 tundi jutti jalgrattaga allamäge, ent kusagil mujal ei ole see ilmselt nii jõukohane ja meeldiv kui Boliivias.

Hinnataseme lakmustest

Hea hinnataseme “lakmustestiks” on Iisraeli turistide kohaolek. Iisraellased reisivad seal, kus on mõistlik reisida. Kuulu järgi saavad nad alati parimad hinnad, kuna neile meeldib reisida grupis ja tingida. Arvestades Iisraeli seljakotireisijate arvukust Boliivias, siis näib see nende jaoks India järel üks teine unistustesihtkoht olevat. See ütleb mõndagi selle riigi kohta.

Tõepoolest, tulles näiteks Brasiiliast ja jätkates reisimist samaväärse päevaeelarvega, võib end Boliivias lausa kuningana tunda. Iseasi, et niimoodi toimides oleks tegemist sulaselge laristamisega, kuna nii toit, transport kui ka öömaja on Boliivias ühed Lõuna-Ameerika odavaimad (mida ei saa küll kahjuks Brasiilia kohta öelda). Paraku on meie mõistes soodsa hinna taga aga kurb tõsiasi, et ligemale 60% boliivlastest elab alla vaesuspiiri. Läbi aegade kestnud poliitiline ebastabiilsus ei ole riigi majandusele hästi mõjunud. Kuigi rikas mineraalide poolest, on Boliivia üks vaesemaid riike kogu Ladina-Ameerikas.

Vabadusvõitleja Bolívari järgi oma nime saanud riigi võlu ei peitu aga kaugeltki mitte ainult heas hinnatasemes. Kolme nädala asemel võiks seal kolm kuud reisida ja igav ei hakkaks ka siis. Boliivia on üks neid kohti siin pool maakera, kuhu jõudes ei teki tunnet, nagu oleksid 20 aastat hiljaks jäänud. Ta lajatab sulle nagu muuseas kogu oma eheduse, ilu ja karmi tegelikkuse näkku ning vaatab siis, kuidas sa selle peale reageerid. Suurem osa meist on lummatud.

Need armsad mossis näod

Ligi 10 miljoni suuruse elanikkonnaga Boliivias on põliselanike osakaal rahvastikus arvatavalt Lõuna-Ameerika kõrgeim ja hispaania keele kõrval on suurele osale emakeeleks ka quechua, aymara või mõni muu keel. Kuigi ametlikult katoliiklased nagu ülejäänud Ladina-Ameerika, siis on boliivlaste jaoks olulisel kohal ka muistsete inkade jumalad ühes Pachamama ehk emakese maa(ilma) ning kõige sinna juurde kuuluvaga. Sealhulgas on nt kokalehed lahutamatu osa Boliivia kultuurist, nii et oma inimeste tarbeks on neil lubatud kokat kasvatada (midagi, mille üle USA sugugi õnnelik ei ole).

Osad linnas elavad boliivlased, eesotsas noorema põlvkonnaga, on omaks võtnud lääneliku riietumisstiili, ent Altiplano maapiirkondades kannavad naised veel valdavalt oma traditsioonilist garderoobi. Üheks läbivaks elemendiks on musta või pruuni värvi Chaplini kaabut meenutav kübar, mille eesmärgiks ei ole ilmselt niivõrd päikese- või külmakaitset pakkuda, kuivõrd kandja piirkondlikku kuuluvust näidata. Seda täiendavad tavaliselt kaks punupatsi, mille otstesse on põimitud mustad tutid, mis nende pikad süsimustad juuksed visuaalselt veelgi pikemaks muudavad.

038Nendele ja teistele peenetele kübaratele, pakuvad kontrasti pisut maalähedasemat sorti satsilised ja mitmekihilised kloššseelikud. Oluliseks aksessuaariks on ka erkroosades toonides kirjumustriline lina, mis võib keha ümber sätituna vastavalt vajadusele nii lapseiste kui ka turukoti funktsiooni täita. Mainimata ei saa jätta ka neid arvukaid salle-tekke, mis külmematel hetkedel kõik pontšona rakendust leiavad.

Et suurem osa elutegevusest Boliivias toimub 3-4 km kõrgusel Altiplanol, kipub seal varahommikuti ja õhtuti väga külm olema. Kui sellele lisada veel üleüldiselt kehv elustandard ning indiaani päritolu rahvaste tavapärane skeptilisus võõramaalaste suhtes, siis ei ole ka ime, et inimesed seal kinnisemad on. Sarnaselt maiadele Kesk-Ameerikas, ei meeldi neile ka see, kui neid pildistatakse.

Ometi on nende tõsiste, kui mitte lausa pisut mossis, kokalehti nätsutavate nägude taga armsad, siirad, toimekad ja abivalmid inimesed. Mida muud saakski arvata kellestki, kes ütleb „aitäh“ asemel „aitähhikesed“, „tere hommikust“ asemel „tere hommikusekest“ jne? Pikapeale nad leebuvad ja annavad sulle võimaluse ennast tõestada. Nagu ka Silverio, meie giid Huayna Potosí tipu vallutamisel.

Huayna Potosí, 6088 meetrit

La Paz, kõige kõrgemal asetsev (administratiiv)pealinn maailmas, on ehitatud 3-4 kilomeetri kõrgusel laiuvasse kanjonisse, mida ümbritseb üüratu Altiplano. Punastest tellistest ehitatud linna taustal kõrgub üks ilusamaid mägesid, mida ma näinud olen, võimas kolmetipuline Illimani. Kesklinna turutänavatest ja liikluskaosest ärilinnaku uhkete pilvelõhkujate ja hotellideni, La Paz, mille nimi tähendab “rahu”, on seletamatult eriline.

P1150679Vahest sellepärast jäävad reisijad siia ka kauemaks, kui plaanitud. Nagu meiegi. Ainuüksi tänaval müüdavad baguette’id, kena öömaja või üks armas kohvik olid piisavalt head põhjused, et veenda meid veel üheks päevaks jääma. Iga hommik oli kevadiselt jahe, iga päev suviselt päikeseline ja iga õhtu külm nagu sügis-talv. Kõrgusevahe on tunnetatav juba ainuüksi tänaval kõndides, kui väiksemgi matk ülesmäge hingeldama võtab. Seda arvesse võttes ei oska ma öelda, kust tuli mõte võtta ette retk Huayna Potosí otsa, aga ühel neist kargetest hommikutest leidsime end autost, teel 4700 meetri kõrgusele, kust meie matk alguse sai.

Esimesel päeval tuli oma ronimisvarustus koos magamiskoti ja riietega, mis täitsid terve suure seljakoti ning kaalusid kokku ca 15 kilo, 150 meetrit kõrgemal asuvasse baaslaagrisse tassida.

Ülejäänud päev oli sisustatud liustikul kõndimise ja “kasside” ning jääkirvega ronimise harjutamisega, mis oli iseenesest väga lahe, kuigi füüsiliselt raskem, kui oleksin arvanud.

P1150733P1150713

Teise päeva hommikul tuli see sama seljakott turjal paar tundi 5200 meetri kõrgusele järgmisesse laagrisse ronida. See kott oli ikka neetult raske, eriti arvestades seda, et olime juba 5 kilomeetri kõrgusel ja õhk oli tuntavalt hõredam. Mõtlesin hirmuga, et järgmisel päeval tuleb mul suurem osa selle seljakoti sisust endale selga toppida ja samamoodi 6088 meetri kõrgusele ronida. Läksime magama juba kuue paiku, et ärgata keskkööl. Sel õhtul oli veelgi külmem kui eelmisel, nii et magades olid seljas peaaegu kõik kaasavõetud riided.

Ärgates tundsin, et midagi on valesti. Vana hea kõhuhaiguse juhtum, mida tõenäoliselt kõik Boliivias läbi põevad (sh Thomas paar päeva enne mind), oli juhtunud minuga päeval, või õigemini öösel, mil ma tahtsin mäkke ronida. Kuna see mind otseselt maha ei niitnud, siis otsustasin plaaniga ikkagi edasi minna. Minu varustus oli järgmine: 5 kihti riideid seljas ja 3 kihti jalas, 2 paari kindaid, 2 paari sokke, säärikud, müts, külmamask, kiiver, jääkirves, mägisaapad, kassid, päikeseprillid, ronimisvöö karabiiniga, pealamp, 1 Snickers, 750 ml kokateed ja natukene pähkleid-rosinaid. Nägin välja nagu Michelini-mehike, ent soe riietus läks täielikult asja ette.

Köiega üksteise külge kinnitatult asusimegi siis koos giid Silverio ja Thomasega kl 1 öösel teele. Alguses oli tempo hea. Imetlesime kaugel eemal tuledesäras kumavat La Pazi ja kustutasime taskulambid, et vaadata tähti. Aegamööda mu enesetunne aga muutus. Võtsin ampsu oma toidumoonast, ent pähklid kleepusid ebamugavalt suulakke ja rohkem ma midagi süüa ei suutnud. Paari tunni pärast oli mu kokatee suures ulatuses külmunud. Ma suutsin edasi liikuda vaid mõtte jõul, pannes ühe jala teise ette ja elades järgmise pausi nimel. Silverio, olemuselt pessimist, oli ilmselt kuni viimase 100 meetrini kindel, et tal tuleb minuga tagasi minna.

P1150789

Ent kui järgi oli jäänud vaid tehniliselt kõige keerulisemad viimased 88 meetrit, siis ei olnud minu jaoks enam mingit küsimust. Nii vähe oli jäänud. Meie grupikaaslane otsustas aga just selle koha juures oma giidiga tagasi pöörduda. Ületada tuli kitsas, tuuline ja libe mäehari. Siin oli jääkirves abiks.

Tippu jõudes oli väga külm. Tavaliselt lähevad mägironimisega mittetegelevad inimesed üles 5-6 tunniga ja meil võttis see aega 5 tundi ja 10 minutit. Eesmärgiks oli 8ks tipust alla saada, sest siis tekib laviinioht. Istusime maha. Päike ei olnud ikka veel tõusnud. Mina ei tundnud enam oma varbaid ja Thomas oma sõrmi, nii et pidime pärast 15 minutit juba tagasi hakkama minema.

Allaminek võttis aega 3 tundi ning alles siis, hommikupäikese valguses, nägime, kui ilus oli see maastik, millest me pimedas mööda olime tulnud. Kõikjal lumised tipud, valged väljad, jäälõhed. Tuul oli lumele müstilisi mustreid loonud, mida päike omalt poolt valguse-varju mänguga täiendas.

Hoolimata oma nõrkusest ei kahelnud ma hetkekski, et ma sinna mäe otsa jõuan, ent ma ei oleks ealeski arvanud, et see nii raske on. Mägironijaid vaatan ma nüüd igatahes teise pilguga. Ma ei tea, mida ma ette kujutasin, aga sisuliselt terve tee tippu oli ülesmäge ja kassidega kõndimine ning kogu see varustus võttis nii palju energiat, et mäest alla jõudes olin omadega ikka päris läbi. Õnneks ei olnud meil vähemalt kõrgusehaigust. Ilmselt olime piisavalt kaua aklimatiseerunud.

P1150852

6088 meetrit on kõige kõrgem koht, kuhu ma maa peal jõudnud olen. Ühtlasi on see üks erilisemaid kogemusi sel reisil, rääkimata Boliiviast. Ent niipea ma seda korrata ei tahaks.

Anakondajaht ja sõit mööda “surmateed”

Jõudes tagasi La Pazi ja olles paar päeva puhanud, otsustasime vahelduseks mägedest alla põhja poole soojemasse kliimasse põgeneda. Nii võtsime ette 22 tundi kestva bussisõidu Rurrenabaquesse, mis võib halvemal juhul ka kuni 28 tundi aega võtta. Bussi peal saime teada, miks.

Üldiselt on teed Boliivias üsna kehvas olukorras ja see, mis viis Rurrenabaquesse lakkas ühel hetkel olemast mägede ümber keerutav asfalttee ja seejärel räigelt tolmav kruusatee ning muutus rohkem nagu savi-mudateeks. Pilt, mis mulle varahommikul ärgates bussiaknast kangastus, oli midagi sellist: oleme jõudnud vihmametsa alale, väljas sajab, kõik ärkvelolevad kohalikud on peanupud aknast välja pistnud, buss on kreenis ja gaas põhjas, et porist läbi võidelda. Tee oli sügavatesse vagudesse sõidetud ning kuidas kahekordne buss seal sõita sai, on müstika. Ent selline on Boliivia – kõik on võimalik. Kohale jõudes hankisime esimese asjana tagasisõiduks lennupileti.

Rurrenabaquesse oli põhjust minna, et sealt kolmepäevasele matkale Madidi rahvuspargis asuvasse Amzonase pampasse minna. Alles bussisõidust toibumas suruti meid džiipi ja jätkus sõit põhja poole Santa Rosasse. Vahepeal läks auto katki ja ma nägin oma silmaga, et ka kivi ja kummipaelaga on võimalik auto töökorda seada. Santa Rosa nimelisest kohast sõitsime juba paadiga mööda sealseid savioranže jõgesid edasi.

Pampas saatsid meid kõikjal päikese käes peesitavad alligaatorid, täpsemalt kaimanid, väiksemat sorti pärdikud, hüppavad kalad, igas suuruses ja värvuses veelinnud ning otse loomulikult ka sääsed. Aegajalt ilmutasid ennast veel hiigelsuuri hamstreid meenutavad kapibaarad, jõekaldale üles rivistunud kilpkonnaperekonnad, tuukanid ja roosad delfiinid.

Just nagu sellest veel ei piisaks, mindi teisel päeval sohu anakondat otsima. Jaotati kätte auklikud kummikud, mida ma duct teibiga küll parandada üritasin, ent mis juba esimese kümne sekundi jooksul mind reetsid ja porise vee sisse lasid. Sellest ei olnud aga midagi, sest kohati ulatus vesi, millest läbi tuli minna, nagunii reiteni.

P1160204

P1160220

Järgnes 3 ja pool tundi mülkas ringi lirtsumist. Mõtlesin, et huvitav, mis siis juhtuma hakkab, kui ma juhuslikult mõne mao otsa satungi. Eriline ussisõber ma just ei ole, aga veidral kombel ei olnud ma hirmul ka. Panin ilmselt kogu panuse sellele, et minul seda looma näha ei õnnestu ega ka neid teisi mürgiseid isendeid, keda seal mülkas veel kohata võis. Siis hakkas keegi 100 meetrit eemal kätega vehkima, andmaks märku, et nüüd on anakonda peos. Õnneks oli madu meie kohale jõudmise hetkeks juba põgendeda suutnud.

Päev lõppes oluliselt meeldivamalt. Nimelt viidi meid jõele piraajasid püüdma. Piraaja nagu see õel suure suuga hambuline kala, kes vigastatud elusolendile kallale tormab ja suurt midagi teistele liigikaaslastele seedimiseks ei jäta. Piraaja püüdmiseks läheb vaja tamiili, konksu ja värsket liha. Mul õnnestus püüda nii kollaseid kui ka oranže väiksemat sorti piraajasid, kelle me siis õhtul ilma pikema tseremooniata nahka pistsime.

La Pazi tagasi jõudes võtsime ette veel teise avantüüri, tuntud kui „el camino de la muerte“ või „death road“. Väidetavalt on see maailma kõige ohtlikum tee, kuna seal on aegade jooksul lugematul hulgal inimesi surma saanud. Tegemist on kitsa ja käänulise kruusateega La Pazi lähistel, mille kõrval on teatud lõikudes kuni 600 meetri sügavune kuristik. Tänapäeval sõidavad seda teed mööda ainult adrenaliinijanused turistid jalgrattaga ning käputäis kohalikke autoga, ent surmaga lõppenud õnnetusi juhtub endiselt. Ainuüksi nädal enne meid oli üks rattur hukkunud.

P1160415P1160419

Anti kätte kiiver, kaitsmed ja sõiduvorm ning 3 tundi downhilli võis alata. Ma ei olnud rattasõitu sellisel kujul kunagi katsetanud ja selles mõttes oli see proovimist väärt. Ligemale 60 kilomeetrit allamäge, alguses mööda asfaltteed ning seejärel mööda originaalset „surmateed“.

Ohtlikuks muudab selle ettevõtmise ainult liigne hulljulgus kurvi võtmisel või siis vastupidi, liigne hirm ja sellest johtuv paanika. Kuna tee oli täis lahtisi kive, siis oli kohati päris libe ja kurvis pidi vaatama, et pikali ei käiks, liiatigi et tee reeglitest tulenevalt tuli alla sõita selle tee külje peal, mis jäi kuristiku poolele. Adrenaliinilaksu sai kätte ja ära väsitas see rappumine samuti, ent oma vaimusilmas kujutasin ette palju järsemat laskumist. Tõtt öelda olime mõlemad hullemaidki teid näinud.

Läbi ulmeliste maastike

Fotod, mida ma Salar de Uyunist ja Titicaca järvest juba enne Boliiviasse jõudmist näinud olin, olid tekitanud minus vastupandamatu soovi seda piirkonda oma silmaga näha. Ja tegelikkus ei valmistanud pettumust. Boliivia loodus on kõige müstilisem, mida ma Ladina-Ameerikas seni näinud olen. Kõrged lumega kaetud mäed, vulkaanid, valged soolaväljad ja maastikud, kus ei kasva midagi peale rohututtide või hiiglaslike kaktuste, seejärel jälle tolmav tühjus, eri värvi laguunid roosade flamingodega, geisrid, kurioossed kivid ja nii edasi. See mitmekesisus on lihtsalt hämmastav.

Minu jaoks üks meeldejäävamaid maastikke Boliivias oli teel Uyunist Tšiili piiri äärde. Pärast järjekordset põrutavat bussisõitu jõudsime Uyuni linnakesse, mis nägi välja kuidagi kurb ja hüljatud. Ghost town, nagu teised reisijad seda kirjeldasid. Linna peamine vaatamisväärsus on nö rongide surnuaed ehk ala, kus on palju vanu roostetavaid vedureid ja vaguneid. Uyunist istusime džiibi peale, mis pidi meid kolme päevaga Tšiili piiri äärde toimetama.

Sõitsime üle lumivalge Salar de Uyuni, mis on maailma suurim soolaväli ning ühtaegu üks liitiumirikkamaid kohti maailmas. Kui ei teaks, et kõnnid soola peal, võiks arvata, et see on jäässe külmunud järv ning sellisel juhul ei oleks see ilmselt midagi nii märkimisväärset. Ent tegemist on ehtsa soolaga ja seda on lõputult! Keset seda tohutut välja asub Isla del Pescado ehk Kalasaar, mis on täis kõrgeid, pulksirgeid kaktusi. Saare ümber võib kõikjal leida ebakorrapärast ruudumustrit, mida tuul ja vesi soolale jäädvustanud on. Muster pidavat varieeruma sõltuvalt aastaajast. Ööbisime järve kaldal asuvas võõrastemajas, mis oli ehitatud üleni soolast, nii seinad, põrand kui ka mööbel.

020073093Uyuni soolajärv oli tegelikult vaid sissejuhatus. Tõelised pärlid tulid alles järgmisel päeval. Iga paari tunni tagant oli tegemist uue vaatepildiga, üks imelisem kui teine, ja midagi muud peale aknast välja vahtimise ja pildistamispauside nurumise me ei teinud. Mingit teed ei olnud, sõitsime näiliselt sihitult üle elutühjade tolmavate väljade. Päike oli meie poolt. Kuigi ma eriline loodusepildistaja ei ole, siis sedapuhku nautisin ma iga sekundit sellest. „Vau!“ kiskusid huulilt nt Árbol de Piedra, Laguna Cañapa ja punast värvi veega Laguna Colorado.

Peruu ja Boliivia vahel asuv Titicaca järv on suurim järv Lõuna-Ameerikas ning ühtlasi üks suuremaid sedavõrd kõrgel (ca 3,8 km) paiknevaid veekogusid maailmas. Järves asub kunagine pühapaik Isla del Sol ehk Päikesesaar. Kivine ja kidur saar taamal paistvate kõrge lumise mäeahelikuga on üks teine erilisemaid maastikke Boliivias. Otsatu taevas ja sügavsinine vesi näisid olevat kõikjal, kuhu vaatasin. Suurepärane päevane väljasõit Copacabanast, mis iseenesest on samuti hea koht lihtsalt hinge tõmbamiseks, turul käimiseks või nt järve grillitud forelli mekkimiseks.

P1160977

P1160936148

Piiriületus Boliivia moodi

Nagu oli keeruline Peruust üle piiri Boliiviasse pääseda, kuna Peruu kaevurid streikisid, siis oli nüüd keeruline ka Boliiviast lahkuda. Hommik, mil pidime jõudma piiri äärde, üllatas meid lumetormiga. Nähtavus oli 0-1 meetrit. Ent ega sellepärast midagi seisma jää. Istusime džiipi ja sõitsime aeglaselt edasi. Vahepeal kadus rada ja oli hetki, kui me hoidsime hinge kinni, et me geisrite otsa ei satuks ega lumme kinni ei jääks. Õnneks oli meil osav autojuht ja negatiivsid stsenaariumid ei realiseerunud.

Ametlikult oli Tšiili piir aga suletud. Nii me seal autos siis istusime. Tund, kaks, kolm. Väljas oli purgaa. Edasi minna ei saanud, tagasi minna mitte kuidagi ei tahtnud, sest kogu see tühi Altiplano on öösiti kirjeldamatult külm ja tuuline ning keegi meist ei olnud valmis aksepteerima väljavaadet seda ööd seal külmetada. Samuti ei oleks keegi osanud ennustada, kui kauaks piir suletuks jääb. Ent nagu ma ütlesin, ei ole Boliivias miski võimatu. Kui turistid olid juba mõnda aega „praadinud“, genereeriti (äri)plaan, kuidas gringod (loomulikult väärilise tasu eest) kohale toimetatakse.

„Öelge, et te olete haiged,“ õpetati meile. Ja niisiis jõudiski 4 džiibitäit „haigeid“ turiste heaoluühiskonda Tšiili San Pedro de Atacamasse. Piiriametnikud tormasid meie autojuhte hurjutama. 5 minuti pärast demonstratiivne sõim äkitselt aga rauges ja kuigi meie autojuhid nägid välja nagu peale tunde jäetud koolipoisid, võttis Tšiili piir illegaalselt saabunud turistid vastu. Iseenesest huvitav, kuidas see õnnestus, sest chilenod armastavad korda ja asju reeglite kohaselt teha.

Kõige absurdsem asjaolu sealjuures oli, et lumi ja torm lõppesid peaaegu kohe piiri ületades, ehk põhjust oleks olnud sulgeda hoopis Boliivia pool. Kui ma mõtlen, milliseid hulluseid äärmusele aetud inimesed väikese raha nimel valmis tegema on ja millise tahtejõuga nad näiliselt võimatut püüavad, siis vaatan heldimuse ja austusega tagasi nendele tusastele tõmmudele Boliivia inimestele. Mis puudutab aga Tšiili ametnikke, siis tagatipuks sulgesid nad mõneks ajaks ka Argentiina piiri, mis sundis meid oma plaane muutma ja Põhja-Argentiina asemel hoopis Santiago de Chilesse sõitma.

P1150591