Muistsete maiade templite radadel

Džungliküla niiskest rohelusest umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Palenque, üks tuntumaid muistseid maiade linnu Mehhikos, mille kuldajastu jääb 7. sajandisse. Püramiidjas Templo de las Inscripciones oli lähemaks inspekteerimiseks küll suletud, ent enamus kohtadesse sai üles ronida, vaadet nautida ja teistest turistidest pisut eemalduda. Oleksin bareljeefe ja skulptuure rohkem koha peal mitte muuseumieksponaatidena näha soovinud, aga võimas eksemplar maiade kultuurist on see sellegipoolest.

015 Indiaani päritolu maiadel oli hämmastav kirjakeel, mis koosnes pehmete nurkadega ruudukujulistest glüüfidest, mille tähendust näib olevat võimatu niisama ära arvata. Lisaks arhitektuurile ja kunstile on maiad tuntud oma astronoomiaalaste teadmiste poolest. Maiade kalendris, mida väidetavalt mõnel pool veel tänaseni kasutatakse, on 260 päeva, mis jagunevad omakorda 13. ja 20. tsükliks. Populaarse versiooni kohaselt ennustavat maiad meile järgmiseks aastaks maailma lõppu, ent tegelikult tähistavat 21.12.2012 viimsepäeva asemel hoopis uue perioodi algust ja pigem positiivse tähendusega suursündmust.

Palenquest sõitsime linna nimega Ocosingo ja lõpuks ometi oli mul tunne, et olen jõudnud tõelisesse Mehhikosse. Ma ei oska öelda, miks see koht mulle meeldis. Võibolla sellepärast, et seal linnas ei olnud ühtegi välismaalast, et kogu elu keerles mehhiklaste endi igapäevatoimetuste ümber, et iga teine asutus oli kingapood, et meie õhtut sisustas karnevalirongkäik lassot viskavatest kauboidest auto katusel tantsivate koolitüdrukuteni, või et seal oli põnev hommikune turg, kus värvikirevates rahvariietes tänapäeva maiad vilkalt ringi askeldasid.

037 035

Võtsin turult collectivo ja sõitsin lähedalasuvasse 6.-9. sajandist pärit Toniná templisse, mis kujunes mu lemmikuks sellest osast maiade arhitektuurist, mida ma tänaseks näinud olen. Keset karjamaid ja metsatukkadega kaetud künkaid laius umbes 70 meetri kõrgune tohutu tempel ja uskumatul moel olin ma seal peaaegu üksi. Ilmselt oleks see Palenquele suurt rivaali pakkunud kunagine maiade linn ka minul vahele jäänud, kui Tom, kes Toninás enne käinud oli, mulle seda soovitanud ei oleks.

Üles ronides kohtasin templi valvurit – kauboimütsiga vanahärrat, kellega rääkides selgus, et nooremas eas oli ta arheoloog, kes osales paarkümmend aastat nende samade varemete väljakaevamises. Eriti lahe tundus see, et säärane tohutu kompleks avastati alles 30 aastat tagasi. Istusin templi otsas ja kujutasin ette, kuidas maiad seal kunagi ümberkaudsel piirkonnal silma peal hoidsid. Ümberringi oli hästi vaikne. Ainult kotkad lendasid paarikümne meetri kauguselt mööda.

061

San Cristóbal de las Casas on üks neid kohti, kuhu paljud kodumaa jalge alt tolmu pühkinud välismaalased end mõnusalt sisse on seadnud, et teiste gringode pealt raha teenida. Värviliste majadega palistatud maakivitänavad peidavad endas toredaid kohvikuid-baare, pagariärisid ja käsitööpoekesi. Kuigi läbi ja lõhki turistimaiguline, on see siiski meeldiv koht aja maha võtmiseks ja ümberkaudse piirkonna külastamiseks. Ainus asi, mis mulle üldse ei istunud oli temperatuur – kuna San Cristóbal asub ca 2 km kõrgusel mere pinnast, läheb seal õhtuti räigelt külmaks. Mul oli peas suusamüts ja peaaegu kõik soojad riided ning ikka oli jahe.

Ühel päeval rentisime mootorratta ja sõitsime ümberkaudseid maiade külasid vaatama. Tundus, et väga paljud seda ette ei võta, sest enamasti jäid nii inimesed kui ka tee ääres einestanud mustad koheva villaga lambad meile üllatunult järele vaatama. Hea, et võtsime mootorratta, kuna rolleriga oleks seda kurvilist, üles-alla kulgevat maanteed väga keeruline läbida olnud. Kohati olid tulvaveed osa teest minema pühkinud ja märgistamata “lamavad politseinikud” ei teinud sõitu just palju lihtsamaks, ent vaated, mis meile sõites avanesid olid hunnitud.

Mäe nõlvadel kasvatati puuvilju ja kohvi ning äsja korjatud rohelised oad olid pea iga maja ees päikese kätte kuivama laotatud. Mehed jalutasid kõplad üle õla põllult koju ja naised lastega tassisid küttepuid, kandes kotti sarnaselt hõimudele Aasias lauba peal. Inimesed tundusid pisut häbelikud, aga sõbralikumad kui linnas. Pidasime mäe otsas piknikku, kui seal lähedal elav farmer meid endale külla kutsus ning oma aiast pärit kohvi juua pakkus.

115

Külanaised, laps salliga kaelas rippumas, kannavad avaraid värviliste tikanditega pluuse ning tumedaid seelikuid, mis on vööga piha ümbert tihedalt kokku tõmmatud. Mõne piirkonna seelikud nägid välja nii paksud nagu oleks nende tegemiseks terve lammas kulunud. Isegi mehi võis rahvariietes ringi liikumas näha. Nt lühikeses valges hõlstis, mida täiendasid kõik kauboile kohased aksessuaarid. Naiste pikad läikivad mustad juuksed olid värvilise paelaga kahte patsi punutud nagu meil omal ajal algkooli esimestes klassides. Kahju ainult, et kogu seda ilu jäädvustada ei saanud. Nimelt olid Chiapase maiad kategooriliselt pildistamise vastu, kuna nad usuvad, et kaamera võtab neilt hinge. Mul ei jäänud muud üle, kui seda austada.

Arvestades selle vähemusrahva ajalugu, siis on ka mõistetav, miks maiad võõraste suhtes pisut skeptilised on. Chiapas on üks vaesemaid piirkondi Mehhikos ja kohalikel ei ole olnud väga palju sõnaõigust selle edendamisel. Umbes 17 aastat tagasi kulmineerus pahameel valitsuse ükskõiksuse vastu relvastatud konfliktiks. Subcomandante Marcose juhtimisel tekkis revolutsiooniline zapatistide liikumine, mis võitles vähemusrahvaste õiguste eest. San Cristóbalis ja selle ümbruskonnas ringi käies võib kõikjal maja seintel liikumise initsiaale EZLN, temaatilist grafitit ja mõne küla ees isegi maskides inimesi näha. Käisime ka Actealis, kus toimus üks Mehhiko valitsuse ja zapatistide verisemaid kokkupõrkeid, mille käigus said surma põhiliselt naised ja lapsed.

088123

Praegu on zapatistidel oma autonoomsed piirkonnad ja olukord on näiliselt rahulik. Ometi võib Chiapasesse sisenedes koheselt tajuda sõjaväe kohaolekut ja valmisolekut võimalikke rahutusi maha suruda. Tee peal on kontrollpunktid, kus peetakse busse kinni ja korraldatakse läbiotsimisi. Mõnikord seisavad sõdurid püssid õlal tänavanurgal või mööduvad autod meestega laskevalmis tulirelvade taga.

San Cristóbalist liikusime edasi Comitáni, mis oli ühe keskmise Mehhiko linna kohta kuidagi harjumatult puhas ja tundus, et millegipärast olid kõik seal elavad kohalikud oluliselt parema järje peal. Sealt sõitsime külakesse nimega Tziscao eesmärgiga ületada piir Frontera Corozalis ja liikuda Floresesse Guatemalas. Tziscao asub Lagunas de Montebello järvede piirkonnas. Turiste praktiliselt ei olnud ja loodus oli peaaegu äravahetamiseni sarnane Euroopale.

136

Jalutasime ringi ja mingil hetkel olime ümbritsetud kamba külapoiste poolt, kes tahtsid meid kangesti mäe otsas asuva valge „monumendini“ viia. Pärast 20 minutit jalutamist jõudsimegi kohale ja selgus, et tegemist on riigipiiriga. Astusime edasi ja olimegi Guatemalas. Kohe, kui see juhtunud oli, ilmusid ei tea kust välja koerad ja paar meest, kellest üks, kes kandis päevinäinud nokatsit, millele oli Guatemala kirjutatud, ning püssi üle õla, asus meile küsimusi esitama. Aimasime, et tegemist on piirivalvuritega ning õnneks arvasid nad, et oleme ainult rumalad turistid, kes ei tea, kuhu nad sattunud on ning meie kohtumine möödus üllatavalt rahumeelselt. Ööbisime majakeses järve ääres ja tegime õhtul lõket.

Frontera Corozalist rentisime paadi ja sõitsime mööda ilusat Usumacinta jõge ühte vähem tuntud maiade linna nimega Yaxchilan. See kujunes samaväärseks elamuseks nagu Toniná. Mulle meeldis see, et templid asusid džunglis, ja et hommikul ei olnud seal peale möiraahvide ja mõne turisti suurt kedagi kuulda-näha. Muuhulgas oli seal lahe labürint, kus võis taskulambiga suuri ämblikke ja nahkhiiri näha.

_MRS0376149Piiri ületasime samuti paadiga. Ma ei kujuta ette, millised teised Mehhiko piiripunktid on, aga Frontera Corozal oli küll väga pingevaba. Teisel pool jõge, Guatemala kaldal saime pisikese valge bussi peale. Peale lühidat vaidlust maksime 40 quetzali ja asusime Florese poole teele. Vahepeal tegi buss külas peatuse ja majas, mis meenutas õige ähmaselt piirikontrolli, saime 10 quetzali eest templi passi. Mehhiko pesod vahetasime piiril, saades ühe peso eest 0,64 quetzali ja tagantjärele võib öelda, et see oli õige otsus, kuna mujal Guatemalas teistest valuutadest peale dollarite suurt ei hoolita ja ametlik kurss oli oluliselt madalam.

Pärast paari tundi tolmusel kruusateel kihutamist jõudsime Floresesse, kuhu kõik tulevad peaasjalikult ühel eesmärgil, milleks on Kesk-Ameerika üks kuulsamaid ja võimsamaid maiade linnu – Tikal. Flores asub saarel Petén Itzá järves ja on Guatemala kohta üllatavalt arenenud koht. Tundus, et kõik turistid ööbivad ühes hipilikus võõrastemajas nimega Los Amigos ja pärast esimest päeva ei olnud see saar meile millegipärast enam eriti meele järgi.

Jõudsime Tikali varahommikul. Sarnaselt Yaxchilanile asub Tikal keset džunglit (täpsemalt Tikali rahvuspargis) ja lisaks suurele hulgale templitele võib seal märgata ka omajagu linde ja loomi. Võrreldes Mehhikos nähtuga on Tikal natukene erinev. Templid on palju järsemad, kõrgemate astangutega ja nende otsast puuduvad maiade arhitektuurile iseloomulikud ruudustikku meenutavad ornamendid. Kuigi Tikali õitsenguaeg oli umbes 2.-9. sajand, pärinevad osad varemed ka mitu sajandit meie ajale eelnevast perioodist. Tikali sümbol, tempel 1 ehk Suure Jaaguari tempel oli küll võimas, aga ausalt öeldes tundusid Acrópolis del Sur ja vaade 4. templi otsast mulle muljetavaldavamad.

Pärast neljatunnist ringi kõmpimist jõudsime aga äratundmisele, et nüüd meile templitest mõneks ajaks aitab ja nii otsustasime sõita nädalakeseks Belize’i.

Killuke rannaidülli

Mehhikosse Cancúni jõudes põrutasime otsejoones edasi. Lähim koht, kus natukene hinge tõmmata ja akusid laadida näis olevat ca tunni aja tee kaugusel olev Playa del Carmen. Rannal ei olnud ju iseenesest väga viga, ent Kuubalt sinna saabudes tekkis tunne nagu oleksime jõudnud omamoodi Disneylandi. Lääne brändid, hämmastav valikuvõimalus, kallid hinnad, tohutu hulk USA turiste, tümpsuv peomuusika hommikutundideni… aargh! Pärast kergekujulist kultuurišokki kehitasin õlgu ja asusin ka ise sääraseid hüvesid nagu wifi, Starbucks ja Häagen-Dazs ära kasutama.

Kuna me jõudsime kohale täpselt nädalavahetuseks ja hädatarvilikke asjatoimetusi sai teha alles esmaspäeval, pidime sinna paraku paariks päevaks püsima jääma. Ainus suurepärane asi Playa del Carmenis oli minu jaoks toit. Piisas sellest, kui peatänavast sada meetrit kõrvale keerata ja juba võis süüa tacosid, burritosid, quesadillasid, empanadasid, tortasid, grillitud kala ja kõike muud head, mida hing ihaldas nende õige hinna eest. Järgisime vana õpitud tarkust – söö seal, kus kohalikud söövad (isegi, kui koht tundub tiba räpasem).

Mul oli nii hea meel, et lõpuks ometi sai uuesti hästi maitsestatud toitu, et proovisin esimeste päevadega ära kõik Mehhiko köögi tuntumad palad. Ma ei oska öelda, kui lihtne taimetoitlasel Mehhikos (või mujal Kesk-Ameerikas) on, sest üldiselt käib siin kõik liha ümber. Ainuüksi sealihal on sõltuvalt valmistamise meetodist või piirkonnast tulenevalt mitu erinevat nimetust. Teisel nädalal maksis liigne uljus kõiksuguste söökide katsetamisel mulle küll paaripäevase kõhuhaigusega kätte ja pärast seda ei suutnud ma Mehhiko toitu paraku enam samaväärselt hinnata.

Paljudel kohalikel toidukohtadel on muide komme serveerida söök taldrikul, mis on eelnevalt kaetud läbipaistva kilekotiga. Eino ma saan aru, et nii ei tule taldrikut pesta, aga… Mõelda vaid, kui palju kilekotte üks keskmine söögikoht Yucatánis niimoodi päevas prügiks produtseerib! Kuigi kohati tundub, et probleemiga tegeletakse ja toetatakse ka loodussõbralikumat mõtlemist, siis võib Mehhikos ringi reisides kahjuks nii looduses kui ka tee ääres kohata spontaanselt tekkinud prügimägesid.

Otsides rahu ja vaikust põgenesime mööda rannikut alla Tulumi kanti. Ja vau, see on tõepoolest üks ilus koht! Helesinine Kariibimeri ja avar, heleda liivaga ning üllatavalt tühi rand. Ilmselt ei ole praeguseks Mehhikos enam turismi tipphooaeg. Leidsime öömajaks onnikese rannal (siinmail kutsutakse seda cabañaks), käisime jooksmas ja ujumas, lugesime ja kulgesime niisama, nautides mitte millegi erilise tegemist. Muuhulgas on Tulumis mere ääres ka 13.-15. sajandist pärit maiade tempel. Ausalt öeldes ei olnud varemed just eriti muljetavaldavad, aga templi asukoht kaljunukil otse mere ääres tegi sellest siiski meeldiva hommikuse jalutuskäigu.

006P1120790

Paraku on ka kõige elementaarsem valatud põrandaga cabaña rannal sealkandis üle kahe korra kallim tavapärastest öömaja hindadest Mehhiko võõrastemajades ja pikemaks rannaidülliks oleks see reisieelarvele juba liialt kõva põnts. Niisiis suundusime pärast paaripäevast rannapuhkust edasi Chiapase osariiki. Esmalt tuli läbi teha 10 tunnine bussisõit Palenquesse. Mõtlesime, et toimime kavalasti, kui me teise klassi bussile poole soodsama pileti võtsime, ent kokkuvõttes pani see öine marsruut proovile nii minu kui ka Tomi seljad.

Pärast kosutavat uinakut Palenque lähedal asuvas džunglikülas olin järgmisel päeval valmis alustama rännakut muistsete maiade templite radadel.

Vastuoluline Kuuba

Päevad mööduvad märkamatult ja kuigi ma olen juba üle nädala aja Mehhikos olnud, ootab Kuuba kuidagi kokku võtmist. Niisiis…

Kõikehõlmav revolutsioon

Kuubal ringi reisides ei saa üle ega ümber selle riigi ajaloost. See ümbritseb sind sõna otseses mõttes igal sammul. Meeldetuletused 1953. aasta 26. juulist, mis tähistas vastuhaku algust Batista valitsusele, ning kätte võidetud vabadusest (1959. a); üleskutsed revolutsiooni vaimu säilitama ning Fideli jt revolutsionääride pildid on igas linnas maja seintele või aedadele üles tähendatud. Che figureerib oma kuulsa baretiga ka kõikvõimalikes muudes kohtades ja märter José Martí büst ei puudu arvatavasti väiksematestki asulatest, rääkimata tema ja teiste suurmeeste nimelistest tänavatest. Lisaks sellele kõigele avaldab Kuuba peamine ajaleht Granma pea üle päeva Fidel Castro propagandamaigulisi artikleid.

115-(2)

Kuuba on küll kommunistlik riik, aga turismi levik on tänaseks juba paljudele kuubalastele ka kapitalismi võlusid tutvustanud. Omamoodi huvitav on tõmmata paralleele sellega, kuidas Eestis kunagi olukord oli, kui tekkisid valuutapoed ja mingil osal inimestest avanes võimalus sealt endale asju soetada. Turism oleks kohalikud elanikud nagu kaheks jaotanud – need, kelle tegevus turistidega vähegi seotud on, nagu nt kodumajutuse omanikud või taksojuhid, on nö või sees, ja need, kes muul moel elatist teenivad, lepivad palju vähemaga. Omaette klass, mis sellele liigitusele otseselt ei allu, on riigiga seotud ametikohtadel töötavad inimesed, kelle elu on hoopis teine tera maal tubakapõldu pidava farmeri omast.

Kontrastid, mis tekitavad segaseid tundeid

Kuigi kokkuvõttes näib üldine elustandard Kuubal viimastel aastatel paranenud olevat, siis on erinevused inimeste vahel siiski väga suured (ja seda suuremad on nad kuubalase ja Kuubat külastava võõramaalase vahel). Importi leidub, aga üldiselt on poed siiski pigem tühjad, eriti linnades, mis ei jää otseselt turistitrajektoorile. Sellegipoolest on Kuubal nt haridus ja meditsiin kõrges hinnas ning ligipääs neile tagatud ka kõige kehvemal järjel olevatele inimestele, erinevalt paljudest teistest riikidest üle maailma.

138

Eks see on pisut vastuoluline, et ühiskonnakorraldus, mis taotleb klassitust, on kaasa toonud ebavõrdsuse, ning selle, et suure osa riigi elanike eesmärk number 1 on raha teenida, lubamaks endale sarnaseid mugavusi ja väliseid eristajaid nagu inimestel läänes. Pea iga kord, kui keegi sinuga sõbralikult vestlema hakkab, tuleb varem või hiljem lagedale kodaniku äriplaan ja selgub müügiks pakutav toode-teenus või muu lihtsakoeline pretensioon raha järele.

Veelgi segadusseajavam tunne ilmneb siis, kui sellele eelnevale teadmisele lisada see muretu, sigarit ja salsat nautiv kaabuga kuubalane; vanad Ameerika autod ühes nostalgiat tekitavate Ladade, Moskvitšide, Volgade ja Nivadega; värskelt lõhnav piparmünt mojito klaasis; suhkruroopõllud ja peene heleda liivaga rannad täiuslikku värvi mere ääres; justkui aukohale sätitud televiisor toanurgas koos muude pitslinakesele laotatud miniatuursete sisekujunduselementidega; ühekorruselised kõrgete akende ja sinkjaks värvitud lagedega suursugused majad; hobukaarikud, rattataksod, külgkorviga mootorrattad jne, jne. See kõik loob spetsiifilise Kuuba karakteri ja raske põhjendada, miks see kompott meele järgi on.

Tants raha ümber

Ühest küljest saavad kuubalased küll turistide arvelt oma äri aetud, teisalt on neil ranged piirangud ja maksud kuklas ning üks apsakas (vahelejäämine reeglite rikkumisel) võib kaasa tuua suure jama. Levinud on tavapärased turistilõksud, mille eesmärgiks on heauskselt välismaalaselt rohkem raha sisse kasseerida, ja käsi peseb kätt põhimõte, kus iga kohalik ettevõtja teist omasugust (samasuguse vastuteene eest) toetab, soovitades turistil tema juures ööbida, süüa või transporti organiseerida.

Seljakotireisiks on Kuuba päris kallis – turist maksab võrreldes kuubalasega paraku mitte paar, vaid paarkümmend korda kõrgemat hinda ja kohati on võimatu sellest mööda minna ning soodsamaid alternatiive leida. Kuubale reisides tasub kindlasti kaasa võtta eurosid, mitte dollareid, kuna viimasele on vahetuskursid eriti kehvad ja lisandub ka teenustasu 10-20% sõltuvalt kohast. Välismaalasele kehtib eraldi raha CUC, mis on ca 1,18 eurot (kuigi kursid erinesid kohati väga suurel määral: 1 CUC = 1,12-1,21 EUR). Parima kursiga saime eurosid vahetada Havannas.

CUCiga saab turist maksta nii kodumajutuse, transpordi kui ka söögi eest, kuid kindlasti tasub vahetada ka mingi arv CUCe kohalikesse pesodesse ehk CUPidesse (1 CUC on ca 24 CUPi), et osta sööki-jooki kohalikes toidukohtades ja turul ning maksta mitteturistibussi, ühistakso (collectivo) või hobukaariku eest. Keskmine päevaeelarve tuli mul (senistelt reisidelt suurim!) 30 eurot, ent üksi reisides oleks see majutuse ja transpordi tõttu kindlasti veel oluliselt kõrgem tulnud. Nii et Kuubale tasub reisida vähemalt kahekesi, kui mitte suurema seltskonnaga.

143

Südantsoojendav kodumajutus ja kasinad transpordivõimalused

Üks lahedamaid asju Kuubal on võimalus ööbida inimeste kodudes (casa particular) ja nendega suhelda. Havanna kodu omanik sai meile lõpuks nii lähedaseks, et jättis ka oma ärimeele mõneks ajaks tahaplaanile, et nautida meie endi tehtud õhtusööki. Kohati on kodud väga ilusad koloniaalstiilis majad vanaaegse mööbli ja kahhelkiviplaatidest põrandaga külalistetoas. Kodudes leiduvad sitsid-pitsid, lambakestega seinamaalingud ja luigeks kokku meisterdatud käterätid voodi peal võivad küll muige huulile tuua, ent mõjuvad omamoodi südantsoojendavalt. Maksime öömaja eest 15-20 CUCi, aga üle 25 CUCi majutuse hinnad minule teadaolevalt ei kerkinud.

Vastupidiselt majutusele on üks kehvemaid asju Kuubal transport. Turistidele orienteeritud bussid olid üsna kallid (kuigi mugavad) ja odavamaid alternatiive väidetavalt ei eksisteerinud. Tegelikult eksisteeris, aga räägiti, et turistidel on keelatud nendega sõita. No tegelikult ei vastanud ka see päris tõele. Sõitsime paaril korral kuubalastele mõeldud bussidega, makstes sõidu eest 10 pesot 7 CUCi asemel. Mõnikord eksisteeris lisaks turistibussijaamadele paar kvartalit eemal ka tavapärane bussijaam ja lisaks saime proovida ka muid transpordilahendusi nagu bussiks moondatud hiigelkaubik või kohalikega jagatav ühistakso. Ainus asi, mida sellistel puhkudel varuda tasus oli aeg.

Levinud oli ka väide, et pileteid bussidele enam ei ole, kuigi õigeks ajaks bussijaama kohale minnes, ilmus üllatuslikult välja mitu bussi ja tekkis arv vabu kohti. See vale täidab arvatavasti eeskätt seda eesmärki, et turist endale mingi taksoteenuse võtaks ja seetõttu rohkem raha Kuubale maha jätaks. Samal põhjusel oli ilmselt ka mootorratta rent enamus kohtades keeruline, kui mitte võimatu.

Põhiline probleem seisneb aga selles, et päris igale poole avalikke transpordivahendeid lihtsalt ei ole. Taksoteenus on kallis, kui seda just mitme inimese peale jagada ei õnnestu. Selles mõttes on parim viis Kuubat avastada auto rentida, aga ka selle eest tuleb välja käia terve varandus. Nt kohtasime inimesi, kes maksid auto rendi eest 500 eurot nädalas, millele lisandus veel kindlustus ja kütus.

Maitseelamuste jahil

Vastab tõele, et söök ei ole Kuubal eriline maitseelamus. Ühest küljest on see küllaltki ühekülgne ja teisest küljest ei kasutata maitsestamiseks eriti ei soola ega pipart, rääkimata peenematest vürtsidest. Head toitu ei ole sageli ka lihtne leida ja eriti veel mõistliku raha eest – see on sisuliselt võimatu, kui sa just mõne saial baseeruva kiirtoiduga ei lepi, mida kohalike putkadest 5-10 peso eest osta saab.

Saadaolev kohalik toit on paljuski keskendunud kiirtoidule. Puuduseaastatel pärast Nõukogude Liidu lagunemist olevat hamburgerilaadne võileib olnud lihtrahva põhiline kõhutäitja ja sellest ajast peale on sai asendamatu osa kohalike toidulauast. Pea igas teises majas on keegi avanud oma toiduputka, löönud üles päevamenüü ja ukseavast saab osta saiakäntsakat liha, singi, juustu, majoneesi, makaronide vms-ga. Kuigi nende pisike ja paksupõhjaline õlist tilkuv pizza on täielik vastand Itaalia pizzale („it’s terrible, terrible…“ nagu itaallane Matteo kurvalt tõdes), oli see Trinidadis ühes kohas siiski tõeline nauding.

149 (1)

Muuhulgas saab putkadest osta popcorni ja tihtipeale ka kohvi, mida Kuubale iseloomulikult juuakse tibatillukestest nukutassidest, kangelt ja magusalt. Paaris linnas õnnestus leida ka toidukohti, kus kohalik keskklass midagi muud peale saia vm snäkkide õhtueineks võttis, aga paraku oli toit pigem pettumus. Erinevalt välismaalastele orienteeritud toidukohtadest, maksab kõik muidugi paarkümmend korda vähem ja arve saab tasuda pesodes.

Vaieldamatult kõige paremini saab süüa kodumajutuses ja sageli ka kodu restoranides ehk paladarides, kus toit maksab keskmiselt 6-10 CUCi, sõltuvalt sellest, kas tegemist on sealiha, kanaliha või millegi peenemaga. Minu parimateks toiduelamusteks jäid casas grillitud langustid ja krevetid, mida kohalikud ise hinna tõttu eriti ei pruugi. Seni elu parima (ja suurima) lobsteri sain kummalisel kombel just Kuubal.

Kuubale iseloomulikest toitudest üllatas must riis (arroz moro) ehk tavaline keedetud riis segatuna mustade ubadega (frijoles negros). Üllatas just sellepärast, et see ei näe kõige isuäratavam välja, kuid Kuuba tavapärast standardit arvestades on see üllatavalt vürtsikas. Samuti maitsesid mulle lisaks friteeritud banaanidele ka erinevad juurikad (eriti yuca), mida keedetakse ja praetakse. Suurepärane janukustutaja oli suhkruroost jugo de caña. Ja muidugi üks üdini kuubalik viis keskpäevasest kuumusest puhata ja kohalikku elurütmi sulanduda oli mojito saatel. Samas tuleb tõdeda, et mojitode kvaliteet kõigub veel rohkem kui nende hinnaskaala (1,5-3 CUC).

Parimad elamused Kuubal

  • Spontaanne jalutuskäik Viñalese lubjakivimürakate vahel
  • Sõit Cayo Jutíale punasel Plymouthil ning ideaalne piknik grillitud mereandide ja turult ostetud ananassiga
  • Havanna seletamatu võlu ja seal pildistamine
  • Salsa tantsimine õhtuses Trinidadis
  • Omatehtud õhtusöök Havanna kodumajutuses
  • Parim mojito Cienfuegose lahe tipus
  • Ja muidugi taaskohtumine ühe kuramuse suurepärase ja parajalt hullu inimesega, kellega kõiki neid elamusi jagada

Trinidadist Havannani

Üks järeldus, millele ma Kuubal jõudsin, on see, et selles riigis on hea reisida kiirustamata. Võtta aega lihtsalt olemisele ja pigem näha vähem kohti, aga sügavuti. Just nii ma toimisingi, jõudmata ligi kolme nädala jooksul, mil ma Kuubal viibisin, läbida rohkemat kui poolt saart.

Võib ehk öelda, et Trinidad on üks armsamaid linnu Kuubal. Maakivitänavad ja madalad, värvilised koloniaalstiilis majad, mille kõrgete võretatud akende vahelt kohalikud laisalt välja kõõluvad, et tänavamelule kaasa elada, on ainult üks osa esteetilisest naudingust, mida sellel linnakesel pakkuda on. Kui sellele lisada veel park, kus õhtuti jalgu kõlgutades etteasteid jälgida, üks putka, kust 10 kohaliku peso eest suurepärast pizzat osta saab ja teine, mis janu kustutuseks suhkruroo jooki pakub (ja mille järele valitsenud nõudlust allolev pilt illustreerib), õhtuti dominot mängivad papid ja tänavamuusikud, on tegemist tõepoolest väga mõnusa kombinatsiooniga.

075079

Ilmselt oli see üks põhjus, miks me Trinidadi umbes 5 päevaks peatuma jäime. Ühel päeval rentisime rattad ja sõitsime lähedalasuvasse Playa Ancóni. Ranna ilu jäi õigupoolest küll Cayo Jutíale alla, aga rattasõit ei lähe ilmselt pikaks ajaks meelest. Kui minu rattal ei olnud pidureid ja sadulal istumine oli pehmelt öeldes ebamugav, siis Thomase ratta sadulal ei olnud üldse polstrit ja tagasiteel tuli tal leppida ka ühe pedaaliga. Kogu situatsioon oli sedavõrd koomiline, et pidime poolel teel ühe mojito ja sigari peatuse tegema, et tekiks tahtmine linna tagasi jõuda.

CUBA080

See, millise kirega kuubalased salsat tantsivad on imetlusväärne. Trinidadi peamise plaza lähedal asuv casa de la musica inimestest pungil tantsuplats oli peaasjalikult soliidses vanuses kuuba härrasmeeste päralt, kes vaheldumisi naissoost turiste tantsima palusid ja juba põrandal tantsu vihtuvatele paaridele keerulisemate sammude osas õpetussõnu jagasid. Trinidadi kuulsasse koopasarnasesse diskoteeki jäi sel korral siiski minemata, kuna meie lõbusat itaallaste ja islandlaste seltskonda oli võimatu casa de la musicast eemale kiskuda.

Lootuses näha Kuuba imetabaseid randu ilma turistideta, otsustasime sõita põhjarannikul asuvasse linna nimega Remedios, et sealt lähedalasuvatele saartele sõita (saared on omavahel sildteedega ühendatud). Paraku ei õnnestunud ka sel korral mootorratast rentida (me kahtlustame, et mootorratta rent on Kuubal raske sellepärast, et turistid taksoteenust kasutaksid, kui busse ei ole) ja otsustasime kangekaelselt, et proovime kohaliku transpordi ja hääletamisega kuidagi kohale jõuda.

Järgmisesse linna saimegi kollektiivtakso sarnase transpordivahendiga, aga sealt edasi oli paraku raskem. Lõpuks õnnestus teiste turistide rendiauto peale saada ja nii jõudsime Cayo Las Brujasele, kus veetsime ühe meeldiva pärastlõuna rohekassinakalt helkival rannal. Remedios ise oli aga omamoodi vastand Trinidadile. Lihtne ja pisut tahumatu, ent hea vaheldus ja ei grammigi vähem tõelist Kuubat, pigem vastupidi.

117

Ühe öö peatusime Santa Claras, mille külastamise peamisi sihtmärke meie ja (tõenäoliselt ka paljude teiste) jaoks oli Che Guevara muuseum ja mausoleum, mis olid minu arvates mõlemad üsna tagasihoidlikud. Huvitav on see, et Alberto Korda kuulus foto, millega suurt revolutsionääri tavaliselt majaseintel, veepaakidel, mootorratta lampidel, turistinännil jm kujutatakse, ei olnud muuseumis. Ülal tehtud foto pärineb nt Santa Clara bussijaamast.

Prantsuse mõjutustega Cienfuegos sai meie viimaseks peatuspaigaks enne Havannasse naasmist. Peatusime kodumajutuses kesklinnast pisut eemal lahe ääres, kus valitses ütlemata rahulik atmosfäär. Õhtul linnas ringi jalutades jäid silma erinevad tantsutunnid ja mõneks ajaks pakkus mulle pildistamisrõõmu muuhulgas ka nt tuline vaidlus tantsususside teemal. Ilma hispaania keelt mõistmata jääb poolest naljast (ja infost) siin küll ilma.

122 (1)

Lõpuks leidsime end tagasi Havannas, kust kõik alguse sai. Sellel linnal on karakterit ja stiili, kuigi mingid linnaosad on pea sama räpased kui Indias. Viimasel õhtul tegime oma casa particularis ise süüa. Thomas valmistas wiener schnitzelit, kuubalased hoolitsesid juurviljade ja magustoidu eest ning mina olin üldine assisteeriv tööjõud. Viimane kohvi Plaza Viejal ja oligi aeg juba edasi Mehhikosse lennata.

128

Loodan, et see ei jää mulle viimaseks korraks Kuubal. Oleks huvitav näha, kuivõrd see riik nt 5 aasta pärast muutunud on ja seda ta kindlasti on. Kuna emotsioone ja mõtteid on palju, siis teen peatselt veel ühe kokkuvõtva postituse raha, transpordi, toidu, inimeste jms kohta Kuubal. Seniks hasta luego, amigos!

0CUBA127

 

Kuubal

Kuna mu reisiettevalmistused sel korral väga viimasele hetkele (täpsemalt äralennule eelnevale ööle) jäid, siis olin parajalt üllatunud, kui ma poolunes Havannasse kohale jõudsin ja taksojuht Miguel mind ühe Centro Habana pimedal tänaval asuva pretensioonitu casa particulari (kodumajutuse) ette sõidutas.

Veelgi üllatunum olin siis, kui laialt naeratav tuttav maailmarändur ukse avas ja mulle klaasi cuba libre’t ulatas. Endine investeerimispankur, austerlane Thomas, kes juba mõned aastad maailmas ringi reisinud on ja keda ma eelmisel aastal Birmas kohtasin. Väike maailm, ah? Seni on meie reisimarsruut kattunud ja tuleb tunnistada, et väga mõnus on olnud vahelduseks kellegagi koos reisida.

Olin kuulnud nii ülistusi kui ka pettumusi ning ausalt öeldes ei olnud mu ootused millegipärast just eriti kõrged, aga praeguseks olen jõudnud äratundmisele, et mulle Kuuba väga meeldib. Ma usun, et Kuuba on suurepärane sissejuhatus Kesk- ja Lõuna-Ameerika avastamiseks. Kuigi vastuoluline, on Kuubal oma spetsiifiline karakter, mis on omane ainult sellele kohale maailmas ja see laid-back atmosfäär on just see, mida vajasin, et end välja lülitada.

135

Kui jätta kõrvale tõsiasi, et hiigelaegu näinud suursugused ja erksavärvilised koloniaalstiilis majad täna suures osas räämas seisavad, siis oleks aeg Havannas nagu 50 aastaks seisma jäänud. Pealinna tänavaid valitsevad suurepärases konditsioonis vanad Ameerika autod ühes valiku mitte nii heas seisukorras vene masinatega, mis eestlase jaoks omakorda paarikümne aasta tagusest ajast äratundimist pakuvad. Ent vanas ja varemetes on oma ilu.

Ameerika riietumisstiili kopeerivad noored hängivad laisalt tänavanurgal või seisavad ühe järjekordse kodukootud putka ees hamburgeri või pizza järjekorras ning spontaanselt tänavatel kaikuvad salsarütmid võtavad puusad kelmikalt võnkuma ka soliidsemas eas mammidel. Keskpäeva päikese eest plaza kaarvõlvide alla varjudes ja mojitot rüübates tundub Havanna ääretult rahulik ja mõneks ajaks ei oma aeg mingit tähtsust.

Pärast Havannat siirdusime maapiirkonda Viñalesesse. Roheliste lubjakivimürakatega maastik meenutas mulle Laost. Jalutasime Viñalese rahvuspargis omapäi ringi. Kauboimütsides tubakat popsutavad farmerid sõitsid ringi autokummidel veerevatel hobuvankritel. Inimesed kutsusid meid oma koju ning pakkusid tibatillukesest tassist kanget ja magusat musta kohvi.

049-(1)043

Mitte veel korjamiskõlbulikud tubakataimed meenutasid eemalt kapsapõldu. Ostsime ühelt vanapaarilt seal samas valminud sigareid. Nii sigari maalähedane lõhn kui ka selle suitsetamisele järgnev rammestus sobisid sellesse hetke ideaalselt.

Käisime ka Santo Tomasi koopas, mis nägi iseenesest lihtne välja, aga oli siiski eriline kogemus, kuna seal ei käi palju turiste ja koopad ei ole valgustatud. 46 km ja 8 tasandist on turistile avatud ca 1 km matk pimeduses. Ühe päeva veetsime ka tunni aja tee kaugusel asuval Cayo Jutíal ning ma nägin helesinist Mehhiko lahte.

063

Salsa, rumm ja sigarid näivad sama olulisel määral Kuubat defineerivat nagu Che, Fidel ja revolutsioon. Hoolimata raskustest ja piirangutest tunduvad kuubalased olevat rõõmsameelsed ja jutuhimulised. Eks nad püüavad võtta parima sellest, mida elul neile pakkuda on, ning loodavad, et asjad lähevad paremaks. Enamasti näevad nad turistis küll eelkõige raha teenimise võimalust, aga seda ei saa neile ka väga pahaks panna, kuna neil ei tundu olevat muud võimalust. Turism on kõige suurem business Kuubal.

Minu jaoks seni kõige lahedam osa Kuubal reisimisest on olnud võimalus ööbida inimeste kodudes ja kohalikega suhelda. Aasias piirdus mitteturistidega suhtlemine kusagil kümne lausega, mis ka enamasti korduma kippusid (stiilis kust ma tulen, kuhu lähen, kas ma olen abielus, kauaks ma jään ja kas ma soovin elamist või transporti). Siinsed võõrastemajad on inimeste kodud, kusjuures igas kodus on piiratud arv turiste, kes hoolikalt registreeritakse. Hoopis teistmoodi elamus on olla kohalikele nii lähedal ja rääkida nende keelt (kuigi hetkel veel väga vigaselt).

Ka praegu seda kirjutades mängib mu lahtise ukse taga väike José oma kiiges ja paari tunni pärast küpsetab tema ema meile grillil mereande. Oleme Trinidadis.

Ladina-Ameerikasse reisima!

Homme hommikul sõidan mõneks ajaks Ladina-Ameerikasse. Mul ei ole kindlat plaani selles osas, kuhu ma lähen ja kui kaua ma kusagil olen. Alustuseks on mul ühe otsa pilet ja hulk National Geographicu mälupilte põnevatest kohtadest, mida ma näha ja pildistada tahaksin.

Olen uuesti reisima minemisest mõelnud alates sellest hetkest, kui ma aprilli viimastel päevadel Kagu-Aasiast naasesin. Suurem osa ajast oli mul hea meel tagasi olla, aga valikuvõimalused, mida elu mulle välja oli pakkunud, ei andnud asu. Ühel hetkel tundsin, et olen valmis millekski uueks ning otsustasin teha seda, mis tundus õige.

Tegelikult pidin Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse pikemaks reisima minema juba paar aastat tagasi. Selle asemel kulges elu muud rada pidi ja parem oligi, sest kokkuvõttes olen ma täna minekuks ehk rohkem valmis, kui kunagi varem.

Teadmatus on hirmutav, aga võimalus uuteks avastusteks kaalub üles riskid, mida ma kohata võin. Olen aastaid töötanud stabiilsuse ja turvatunde nimel, kuid nüüd annan ma selle vabatahtlikult käest. Tulin ära armsaks saanud töökohast, loobusin autost, andsin kodu üle ja, mis peamine, ei näe mõnda aega oma kalleid inimesi. Aga millegipärast tundub see näiliselt irratsionaalne samm mulle igati loogiline ja vajalik.

Homme õhtul peaksin kõikide eelduste kohaselt olema Havannas Kuubal. Olen põnevil ja Mahavok võtab sõnad suust:

Ma tantsin tantsin tantsin ja õnnest naeran nutan
kui sellelt reisilt võtan nii suure rõõmu ma
Siis tantsin, aina tantsin, mis targemat võiks teha
kui minna, jälle näha, mis leian selles ilmas…

Tehtud!

Pühapäeval jooksin oma teise maratoni. Isiklikku rekordit Tallinna maratonil paraku ei sündinud, küll aga täitsin oma põhieesmärgi, kui ma kõigele vaatamata finišisse jõudsin. Lõpetasin netoajaga 4 tundi, 19 minutit ja 56 sekundit, millega saavutasin üldarvestuses 701. ja naistest 81. koha.

Esimesed 30 kilomeetrit jooksin ühtlaselt 5:38 minutit kilomeetri kohta, parandades oma senist poolmaratoni aega ca 4 minuti võrra (1:58:44). Enesetunne oli hea, kusagilt eriti ei valutanud, samm oli energiline. Kõik läks plaanipäraselt ja ma olin nii lähedal sellele, et kenasti 4 tunni sisse jõuda. Segadusse ajas ainult see, miks 4 tunni tempomeister teise ringi alguses suure grupiga eest ära jooksis, kui kella järgi olime juba siis 2 minuti võrra vajalikust tempost kiiremad.

Teise ringi keskel, kusagil 33-34 kilomeetril, hakkas mul äkitselt raske. Sääred olid kivikõvad ja tõmbusid krampi. Üritasin aeglasemas tempos edasi joosta, aga olukord läks aina hullemaks. Ma ei saanud enam jooksusammuga jätkata. Jäin seisma ja üritasin edasi kõndida, aga ei saanud ka seda normaalselt teha. Jalad lihtsalt keeldusid mu tahtele allumast. Taarusin natukene aega, siis andsin alla ja istusin maha.

Hetkega sai selgeks, et soovitud aega ma ära ei jookse ja siis tekkis trots. Mille nimel siis ikka pingutada, kui ma isegi õieti kõndida ei saa ja 8 kilomeetrit on veel ees?! Eelmisel maratonil olid lisaks säärtele valusad ka kõikvõimalikud teised kehaosad ja ometi sain ma lõpuni joosta ja isegi viimastel kilomeetritel tempot tõsta. Seekord läks teisiti ja ma ei olnud selliseks füüsiliseks takistuseks valmis.

Viipasin parameedikutele ja ütlesin, et soovin katkestada. Nad andsid mulle mobiili, et ma saaks kellegi endale järele kutsuda. Hakkasin juba numbrit valima, kui paar jooksjat meist möödusid ja mulle hüüdsid, et ma ei katkestaks. Pärast lühikest sisemonoloogi, andsin mobiili tagasi, ajasin end püsti ja teatasin, et lähen ikkagi edasi. Selleks hetkeks olid jalad juba paremad ja hakkasin lonkama. Umbes kilomeetri pärast sain uuesti sörkida. Küll eluaeglaselt, aga edasi ma liikusin.

Ma saan väga hästi aru, miks öeldakse, et maraton algab alles pärast 30 kilomeetrit. Kõige suurem tõenäosus, et midagi nässu läheb ongi ilmselt viimasel veerandil… Ja nagu näha, võib see tulla väga ootamatult. Finiš oli raske ja ei saa öelda, et ma natukene pettunud ei oleks olnud. Kui ma oma siseheitlusele vähem aega oleksin kulutanud, oleks tulemus mõne minuti võrra arvatavasti parem tulnud.

Ilmselt oli tegu mitme asja kokkulangevusega, miks olukord selliseks kujunes. Arvatavasti ei olnud ma piisavalt joonud ja võibolla ka eelnevatel päevadel õigesti söönud. Jõin küll sama palju spordijooki nagu eelmisel maratonil, aga seekord oli ilm soojem. Kui ma oleksin poole maast ikkagi aeglasemalt jooksnud, oleks mul ehk ka rohkem energiat olnud, et distantsi teise poolega paremini toime tulla. Pinged säärelihastes võisid tuleneda ka kulunud taldadega botastest. Ja üks viga, mis ma treeninguga tõenäoliselt tegin oli see, et ma ei jooksnud enne maratoni üle 22 kilomeetri läbi – mul oli juba meelest läinud, mis tunne see on.

foto4

Sellegipoolest on mul väga hea meel, et suutsin kuidagi finišisse kulgeda, sest sellel hetkel oli see minu jaoks kirjeldamatu võit iseenda üle. Aitäh, armsad sõbrad, kaasaelamise, ergutamise ja nii südantsoojendava plakati eest, mis andis kindlasti tohutult jõudu juurde mitte ainult minule vaid kõikidele jooksvatele Matudele 🙂 Korraldus ja ilm olid iseenesest väga head ja medal oli ka ilus. Nii et nüüd siis… tehtud!

Operatsioon maraton

Tõehetk hakkab kätte jõudma. Vähem kui 24 tundi on jäänud Tallinna maratoni stardini. Viimased päevad on möödunud mõnusas ootuseärevuses, mida kannustab teadmatus selle ees, mis pühapäeval maratonirajal juhtuma hakkab. Läbida tuleb 42,195 km ehk kaks sinist ringi alloleval kaardil.

Eelneva nelja ja poole kuu jooksul on selja taga ca 630 kilomeetrit, ehk poole rohkem sellest, mida ma enne eelmist maratoni kahe kuu jooksul läbi jooksin. Niisiis on koormus jäänud samaks, olen lihtsalt kaks korda pikemalt treeninud. Senine areng on iseenesest olnud positiivne. Suudan sama distantsi joosta minuteid kiiremini ja tublisti madalama pulsiga võrreldes nelja kuu taguse ajaga.

Ja ometi ei pruugi sellest piisata. Spordi puhul on veel nii palju juhuslikke tegureid, mis tulemust positiivsemas või negatiivsemas suunas kallutavad. Nt nagu ilm. Liiga palav ja liiga külm on halb, nagu ka liiga tugev tuul. Või siis üldine enesetunne. Mõnel päeval on samm kerge, teisel päeval, ilma mingi otsese põhjuseta, tunduvad jalad nagu pakud ja keha raske. Äärmiselt suurt mõju avaldab õige riietus, et ei hakkaks liiga külm, aga samas ka liiga palav, ja et kusagilt midagi ära ei hõõruks.

Niisiis on oluline teha õigeid valikuid, et negatiivsemaid tegureid leevendada ja võtta endast parim sellel konkreetsel ajahetkel. Minu strateegia on joosta algusest peale võimalikult ühtlase tempoga, aga esimesed 3-5 km ca 5-10 sekundit ühe kilomeetri kohta aeglasemalt, et jõuvarud maratoni teiseks pooleks paremini säiliksid. See oleks ka soojenduse eest kogu distantsile, kuna hea jooksusamm tekib mul tavaliselt alles pärast poolt tundi jooksmist ja seda enam ei ole mõtet kiirelt alustada.

Samuti testiks see strateegia mu üldist valmisolekut maratoni soovitud tempoga joosta, kuna minu tavaline treeningtempo jääb tublisti aeglasemaks, kui see, millega ma maratoni läbi joosta loodan. Vajadusel tuleb olla valmis ka plaanide ümber hindamiseks ja valida madalam tempo, nii raske kui see ka ei ole.

Eesmärk nr 1 on maraton läbida ja eesmärk nr 2 on parandada oma eelmise maratoni aega 12 minuti võrra ehk joosta distants 4 tunniga, mis teeb keskmiseks km ajaks 5 minutit ja 41 sekundit. Ma tean juba, et raske hakkab nii või naa, aga loodan, et ei teki mingeid tõsiseid füüsilisi takistusi. Kaasa võtan oma joogipudeli, muusika ja ühe valuvaigisti. Minu stardinumber on 1094…. nagu 2010. a. septembris, eesmärk 4 tundi 🙂 Vaim on valmis, tulgu, mis tuleb!

Veel midagi teemakohast

4 kuud jooksmist piibelehe-, toominga-, metsmaasika- ja kanarbikulõhnalistel radadel, lämbes ja supluseootuses, vihmas ja tuultekeerises. Läbitud sadu kilomeetreid, kulutatud kümneid tunde ja tuhandeid kilokaloreid, võisteldud, kuulatud sadu albumeid, võideldud sääskede ja herilastega, mõeldud kõige ja mitte millegi üle, räägitud sadu lugusid ja naerdud kõht kõveras. Ja seda kõike ei mingil erilisel põhjusel 🙂