Otsustasin veel mõned päevad enne Laose piiri ületamist Põhja-Tais veeta. Siirdusin linna nimega Tha Ton, kus ei olnud suurt midagi peale hakata. Järgmisel päeval viis tibukollane pick-up mind Mae Salongi Myanmari piiri lähedal.
Mae Salongist võtsin võrri, et omapäi mööda külasid ringi sõita ning kokkuvõttes kujunes see minu jaoks üheks lahedamaks kogemuseks Tais. Põristasin mööda kurvilist kruusateed, üle mägede ja orgude, läbi metsa ja teepuupõldude. Nii hea oli lihtsalt sõita. Suunurgad olid terveks päevaks ülespoole kleebitud. Tai põhjapoolsetel piirkondadel on palju rohkem pakkuda, kui oleksin arvanud.
Piiriületus Chiang Khongist Huay Xaisse Laoses läks ladusalt. 30 dollarit ja viisa kuuks ajaks kätte. Edasi sõitsin Luang Nam Thasse ja sealt mikrobussiga peaaegu Hiina piiril asuvasse unisesse väikelinna nimega Muang Sing, mille ümberkaudsetel aladel on suur kontsentratsioon erinevaid hõime ja lihtsalt ilus loodus. Ühtlasi pidavat Muang Sing olema parim koht keskkonnasõbralikuks matkamiseks Laoses.
Väntasin rattaga ringi ja sattusin hmongi hõimukülla. Inimesed olid koondunud ühe suurema hüti ümber ja kutsusid mind lahkelt sisse. Keset hämarat tuba oli mees tohutu bambusest pasunaga (mis meenutas ülesehituselt orelit) ja teine mees suure trummiga. Inimesed istusid, jutustasid ja naersid, lapsed jooksid ringi valgete peapaeltega ja laest rippus alla hunnik isesuuruseid paberist ornamente. Ainult ühes nurgas laulis üks naine kurvalt oma laulu ja alles siis taipasin, et viibin matusel.
Hetkel on Laoses arbuusihooaeg ja põllud on silmapiirini rohelisi nööpe täis. Külades tuuakse esimese asjana lauale arbuus (teise asjana kohalik viski ehk lao-lao). Arbuusid laaditakse tee äärde hunnikutesse ja siis ilmuvad kohale suured Hiina veoautod, mis arbuusid oma turule veavad. Vihmahooajal saavad arbuusipõldudest riisipõllud. Arbuusidega konkureerivad oma 4-5 meetri kõrgused suhkruroopõllud ja kummipuud, mis pidavat olema ka Laose olulisemad ekspordiartiklid.
Iga küla Muang Singis on millelegi spetsialiseerunud. Üks kudumisele, teine tikkimisele, kolmas riisinuudlite tegemisele, neljas viskile. Käisin paaris „viskivabrikus“, mis kujutasid endast umbes 3 m2 suurust kuuri, kuhu oli paigutatud potid kääritatud riisi ja maisiga ning tulease pottidega, millest kuum lao-lao pudelisse tilkus. Näib, et lao-laol on oluline koht kohalike elus ja paarist kõmakast ning heast meelelahutusest ei ütle üksi endast lugupidav Lao mees ära. Ainuüksi Muang Singis, mis pealtnäha 21-ks välja suri, oli mitu „ööklubi“ ja karaokebaar.
See piirkond on kahtlemata ilus. Loodus on Laoses silmnähtavalt lopsakam ja rohelisem kui naaberriikide mägedes. Teisest küljest ei ole praegu parim aeg seda kõike nautida, kuna külaelanikud valmistuvad vihmaperioodiks põletades põllumaad ja kogu põhjapoolne piirkond nii Tais kui ka Laoses on mattunud suitsuvine sisse. Kui ei näeks põletatud metsi, märkaks tuhahelbeid õhus lendlemas ega tunneks kerget suitsu, võiks arvata, et siin on pidev udu. Päike tõuseb ja loojub iga päev oranži ringina hallis taevas ning siis asendab teda samavärvi kuu ilma ühegi täheta. Mitte just eriti keskkonnasõbralik…
Praeguseks olen jõudnud mõnevõrra ida poole, ühe kõrge sillaga linnakesse nimega Nong Khiaw. Kogu see kant on õnnistatud kõrgete lubjakivikaljudega ja koos maalilise Nam Ou jõega on nad minus tekitanud vastupandamatu soovi veel paariks päevaks siiakanti jääda. Plaan on paadiga tunnikese võrra edasi sõita, peatuda mõneks ajaks Muang Ngoi Neuas ning võtta seejärel ette jõeretk Luang Prabangi.