Mull, mull, mull, mull väiksed kalad

Chumphonist viis praam mind paari tunniga Ko Taole ehk Kilpkonna saarele Tai idarannikul. Lootsin eest leida rahuliku saarekese, istuda rannas ja puhata pidevast ringiliikumisest, aga väikese saare kohta oli Ko Tao üsna lärmakas, turistirohke ning midagi peale sukeldumise seal suurt teha ei olnud. See on ka see, mille pärast suurem osa inimesi sinna sõidab ja sai ka minul ära proovitud.

Kuna ma ei teadnud, kas sukeldumine on minu jaoks, võtsin ühepäevase nö. tutvumiskursuse, kus seletatakse lühidalt mis kuidas toimib ja mida tegema peab ning siis lähed varustusega vette ja saad proovida.

Kokkuvõttes oli see väga põnev ja esialgne ebakindlus vee alla mineku osas sai mul ületatud. Samas oli kogu see retk ilmselgelt kiirustatud ja pealiskaudne, nii et selles, kas sukeldumine on minu jaoks, saan ma ilmselt veenduda alles siis, kui kogu kursuse läbi teen. Võibolla järgmisel reisil?

Eile sõitsin laevaga edasi Ko Pha Nganile, mis on tuntud oma full moon party’de poolest. Mina tulin siia lihtsalt natuke puhkama ja igasugustest pidudest ja rahvamassidest hoian suure kaarega eemale. Õnneks on viimane täiskuupidu just ära toimunud. Täna rolleriga mööda saart ringi vurades leidsin oma suureks üllatuseks uskumatult tühju, silmipimestavalt valge liiva ja helesinise veega ilusaid randu.

Nii et viimased neli päeva on möödunud … lihtsalt. Sulistan kaldal varbaid soojas vees, vaatan snorgeldades, kuidas kollasetriibulised kalad minust mööda mulistavad, kiikan naeratades päikese poole, kuulan, kuidas tuul palmioksi sahistab, loen õhtul rannal taevas tähti ja mõtlen, miks ma ei oska end igal hetkel nii õnneliku ja rahulikuna tunda. Reisides justkui leiaksin end üles, ainult selleks, et igapäevaelus end jälle ära kaotada.

Homme asun uuesti teele. Sedapuhku läände, Andamani rannikule. Kuuldavasti on äikesevihmad ka seal möödas.