Laupäeval jooksin Ülemiste järvejooksul 14 km, lõpetades ajaga 1:11:31. Pärast viimase poolmaratoni ootamatut kulgu oli mu enesekindlus oma füüsiliste võimete osas pisut kõikuma löönud. Ei osanudki arvata, kui kiiresti ma joosta suudaksin, aga  seadsin eesmärgi läbida distants 1 tunni ja 13 minutiga ehk tempoga 5:12 per km. Hinnatakse, et see on aeg, millega 14 km joostes oleks võimalik maratoni distantsil 4 tunni sisse jõuda.

Võrreldes kahe nädala taguse laupäevaga oli ilm parajalt jahe. Enesetunne oli hea, haakisin end ühe ühtlase sammuga noormehe sappa ning tempo tuli keskmiselt ca 5:07 minutit/km. Viimane veerand oli suti raskem, kuna siis kulges jooks mööda künklikku metsarada, aga pigem hoidsin end natukene tagasi, et mitte liigselt ära väsida. Kõik oli märgatavalt lihtsam kui eelmisel võistlusel, kus minu maksimumiks jäi üle 40 sekundi aeglasem kilomeetriaeg. Päevad ei ole vennad, seekord sain revanši.

Mõtlesin enne starti, miks need inimesed (kaasaarvatud ma ise) seal on. Kohal oli üle 1000 osavõtja, kellest ca 300 olid naised. Kas inimestel ei ole siis tõesti midagi targemat laupäeva hommikuti teha? (Siinkohal tervitan kõiki kolleege, kelle laupäev möödus voodis pead parandades… 🙂

Tundub, et “miks” küsimuse vastus on võit. Meid motiveerib eesmärk ja selle täitmine ongi võit. Ning seda mitte niivõrd teiste kuivõrd ikkagi iseenda üle. Enne, kui ma end rahvaspordiga sidusin, ei mõistnud ma pühapäevasportlaste hasarti. Ja siin ma siis nüüd olen. Loen minuteid ja sekundeid ning pean sõjaplaani, kuidas oleks 42 km 4 tunniga joosta… Tundub nagu hea mõte.

Ühtlasi meenus mulle eelmine aasta. Just umbes aasta aega tagasi septembri keskpaigas, kui Tallinnas toimus mind juba kahe nädala pärast ootav jooksuüritus, saabusin ma Indoneesiast. Oli ilus päikesepaisteline ilm, istusin Helsingi sadamas ja ma olin lootusrikas, hoolimata sellest, et midagi oli jäädavalt kaotatud. See tuletas mulle meelde, et tõeline areng saab tekkida ainult pärast põrumise tunnet. Ilmselt on spordiga samamoodi.

_MG_9373

2 replies on “Revanš”

  1. Väga uhke jooksupilt! 🙂
    Ma arvan, et jooksmise (ja muu spordi) ilu peitub osaliselt ka selles naudingus, mis on sinus pärast trenni. Eriti pärast pikka trenni. Kuigi ma enam pikki otsi ei jookse, siis mäletan hästi seda tunnet, mis pärast paaritunnist trenni oli. Ja seda taevalikku söögiisu ja mõnutunnet söömisel (no ma armastan söömist, eks ole). Ja mõtteselgust ja -vabadust.
    Aga jooksuvõistlused – jaa, ikka endaga võistlemine, juba tuttavate nimede otsimine protokollist ja enda võrdlemine ka nendega.
    Igatahes võta nüüd viimased paar nädalat rahulikult ja näeme maratonil (luban häälekalt kaasa elada!), kui mitte enne.

  2. Täiesti nõus, et trenni võlu seisneb eelkõige selles heas tundes, mis tuleb pärast. Ei ole võimatu sellest tundest isegi sõltuvusse sattuda… Mul hea meel seekord kodus maratoni joosta, isiklik fännklaab on kohal 🙂

Comments are closed.