Guatemala oli üks neid sihtkohti, kuhu ma Kesk-Ameerikas üle kõige jõuda soovisin. Selle põhjal, mida ma varem kuulnud olin, olid mu ootused sealsele loodusele ja kultuurile eriti kõrged. Kuigi tegelikkuses ei olnud Guatemala päris selline nagu ma ette kujutanud olin, ei pidanud ma pettuma. Seal veedetud kuu aega oli algusest lõpuni huvitav.
Livingstonist kaunisse Lanquini
Livingston oli nagu mitte ükski teine koht Guatemalas. Kui ma ei oleks teadnud, kus ma olen, oleksin arvanud, et olen veel Belize’is. Sama uimane kariibimeeleolu, mustanahaline elanikkond, teine kultuur… Selle linnaga seoses meenub vestlus ühe kohalikuga, kes kurtis, kuidas parema ärivaistuga maiad garifunasid Livingstoni kesklinnast eemale tõrjuvad, pildudes jutu sekka kilde meist redelite ja värvipottidega mööduvate USA mereväelaste üle, kes seal parajasti hea tahte missiooni käigus koolimaja värvisid.
Et Tikal kohustuslikus korras juba enne Belize’i jõudmist nähtud sai, suundusime Livingstonist paadiga Río Dulcesse. Ühes Hondurase lahest jõesuudmesse varju pugenud purjekatega võis näha lopsakat rohelust, pelikane ja muid linde ning kaldaäärset külaelu. Río Dulce ise tundus natukene liiga kuum, et sinna kauemaks redutama jääda. Järgneva kahe päeva jooksul toimetasid väiksemat sorti külabussid meid mööda kitsaid ja mägiseid kruusateid El Estori kaudu Guatemala sisemusse, Lanquini. Bussi aknast avanevad vaated tegid tasa läbi raputatud keha ja tolmu maitse suus.
Tagantjärele hinnates jäi Lanquin meie lemmikpaigaks Guatemalas. Seal oli lihtsalt sedavõrd ilus ja rahulik, maalähedane olemine. Selles piirkonnas asub Semuc Champey, 300 meetri pikkune lubjakivist “sild” Cahabóni jões, mille peal on erinevad astangud looduslike basseinidega, kus on puhas ja värskendavalt jahe helesinine vesi ning seetõttu eriline nauding ujuda.
Ööbisime väikeses hütis jõe ääres asuvas El Retiro nimelises asutuses, mis oli igati meeldiv ning üsnagi taskukohane seljakotireisijale. Lisaks võrkkiiges lõõgastumisele pakkus sealne ümbruskond võimalusi koobaste avastamiseks, tubinguks ja õhtul ühise laua taga teiste reisijatega söömiseks. See oli üks nendest kohtadest, kuhu oleks võinud ehk pisut kauemakski jääda.
Antigua ja meie vulkaanikogemus
Järgmisena jõudsime endisesse pealinna, Antiguasse. Nagu Kuubal on Trinidad, Mehhikol San Cristóbal, Nicaragual Granada, nii on Guatemalal Antigua. Neid kõiki seob uhke koloniaalstiilis arhitektuur, värvilised majad, võimsad nikerdustega puidust uksed, võlvid, aknavõred, ilusad sisehoovid, head toidukohad, kallim hinnatase ja muidugi ka gringod.
Kohtasin reisijaid, kellele Antigua ei meeldinud. Minule meeldis. See on vaieldamatult kõige ilusam linn Guatemalas (selle põhjal, mida mina nägin) ja mulle on peaaegu alati meele järgi kohad, kus saab hästi süüa. Iseasi, kui palju Antigual ülejäänud Guatemalaga ühist on. Eriti kena võib see linn olla aga Semana Santa ajal, kui tänavaid kaunistavad liivast ja saepurust meisterdatud kirjud vaibad (alfombras).
Antigua asub 3 vulkaani keskel. Nii et selge ilmaga võib pea iga linnavaate taustal üht vulkaani märgata. Ühel pärastlõunal käisime Antigua lähedal asuva aktiivse vulkaani otsas. Volcano Pacaya pritsis alles mõned aastad tagasi konstantselt tuld ja sädemeid välja, ent pärast eelmise aasta vulkaanipurset ei ole võimalik enam laavat näha. Näha saab vaid musta vulkaanilist maastikut ja tunda üksikuid kuumi ning väga kuumi kohti, mille kohal võib ilma tikkudeta tuld teha, vahukomme soojendada ja mõni hulljulge sell ka jalakarvadest ilma jääda.
Enne vulkaani otsa matkamist ei hakanud seda muidugi keegi mainima, et olukord võrreldes varasemaga muutunud oli. Arvestades, et meil ei vedanud ka ilmaga, siis oli kogu see kogemus pehmelt öeldes pettumustvalmistav. No ei vea mul nende vulkaanidega… Kui jalg ronimisest ära hakkab väsima, siis mäe peal tegutseb muide „taxi natural“ ehk võimalus suksu otsas end alla sõidutada lasta. Mõni ei jätnud seda suurepärast võimalust ka kasutamata.
Chichicastenango turg
Lago de Atitlán, millest kord juba pikemalt kirjutasin, on samuti üks Guatemala kenamaid piirkondi. San Pedros, kus me suurema osa ajast veetsime, võib sealjuures üsna mõnusalt elada ja hästi süüa, ilma eriliselt raha kulutamata. Vahepeal tegime San Pedrost kahepäevase kõrvalepõike Chichicastenangosse pühapäevahommikusele turule, mis on väidetavalt üks Guatemala suurimaid. Kui ma ei oleks sinna jõudnud, oleks midagi Guatemalast mul kindlasti nägemata jäänud.
Esiteks on turud minu lemmikkohad nii või teisiti. Kui turukeskkonda lisada veel erinevates värvilistes rahvariietes ringi sebivad maiad, siis on kogu seda melu lihtsalt lahe jälgida ja pildistada. Ja kui sellele omakorda lisada veel imeilus käsitöö, mida sealt leida võib, siis lähevad mul jalad nõrgaks. See käsitöö, mida inimesed eri maailma nurkades teha suudavad on käsitlematu. Maiad on suured tikkijad ja kangakudujad. Kui pealtnäha tundub tegemist olevat lihtsalt ühe kirju kangaga, siis lähemal inspekteerimisel võib mustrist avastada nt linde, loomi, kaabuga külamehi, lilli jne.
Minu tähelepanekute kohaselt oli turul müüdavate asjade tegelik hind välja öeldust vähemalt poole odavam. Paraku ei anna hinda iga kord nii palju alla tingida, kuna ikka leidub turiste, kes on nõus rohkem maksma. Turupäeva lõpu poole on müüjal vähem närvi „ei“ öelda. Naasesin turult kahe kotiga ja pidin seetõttu Guatemala City’st neljakilose paki koju teele panema, mis läks kokkuvõttes sama kalliks, kui kogu see käsitöö, mida ma kokku ostsin 🙂 No mis teha…
Chichicastenangos austatakse endiselt maia jumalaid. Turu kõrval asuv Santo Tomási kirik on täis viirukisuitsu ja küünlaid. Kuigi kirikute ja lähedalasuva pühapaiga pildistamine oli rangelt keelatud, ei olnud turul pildistamise vastu Guatemala maiadel eriti midagi.
Ca 3 miljoni elanikuga Guatemala City oli minu jaoks lihtsalt üks suur linn. Lausa kole, kui nii otsekoheselt end väljendada tohib. Nagu oleks kogu linn 80-ndatel ehitatud ja sellest peale mitte midagi renoveeritud. Ebasõbralik ja ohtlik on Guatemala City kindlasti ka, arvestades, kui trellitatud ja püssimeestega varustatud kõik kohad olid. Pärast kl 21 enam nii naljalt väljas jalutada ei tahtnud. Bussiga El Salvadori poole teele asudes võis aga märgata ka ilusamat äärelinna osa, kus siis ilmselt Guatemala keskklass ja eliit elavad.
Guatemalas reisimisest
Viimase 5 aasta jooksul tunduvad majutuse hinnad olevat mitmekordistunud. Toit ja transport on aga endiselt väga soodsad, kui süüa lihtsates toidukohtades ning sõita võimsalt huilgavates ja pahatihti ehk liiga hulljulgelt kihutavates Blue Birdides või siis rahvakeeli „chicken bus“-ides. Kokkuvõttes oli meil Guatemalas reisides üks väiksemaid päevaeelarveid Kesk-Amerikas (24 USD päevas per inimene).
Jutud selle kohta, et Guatemalas on ohtlik, ei ole kindlasti alusetud, aga end ise märklauaks seadmata (pimedal tänaval kõndides, väärtuslikumaid esemeid eksponeerides) ja tavapäraseid turvameetmeid järgides, ei tohiks probleeme tekkida. Kui välja arvata Kesk-Ameerika häirivalt tüüpiline stseen tänavanurgal sõrm päästikul turvavate politseinikega, siis tundsin ma end üsnagi turvaliselt.
Kontrastid Guatemala elanike vahel on kohati väga suured. Raske on võrrelda rahvariietes mööduvat maiat, laps salliga kõhu peal, pamp kuklas ja toidukauss pea peal elatist teenimas või külameest ma ei kujuta ette mitmekümnekilost pakki elu hinna eest tirimas ning kohalikku keskklassi, mis suuremates linnades sugugi nii väike ei tundunud olevat. Ent samas, mu ettekujutuses oli Guatemala ehk isegi pisut äärmuslikum, eksootilisem ja üllatavam…
Mulle jäi mulje, et viimase 5-10 aastaga on palju muutunud ja ilmselt muutub veel kardinaalsemalt lähemate aastate jooksul. Elanike seisukohalt on areng ju hea, aga reisimise seisukohalt – kui võimalus, siis pigem minna ja külastada seda erilist riiki nüüd kui hiljem.