Malaisiast Lõuna-Taisse

Georgetowni saabudes seadsin sammud Hiina linnaossa. Õhtu eel olid tänavakokad oma putkad püsti löönud ja auravate pottide-pannide ümber käis vilgas tegevus. Astusin ligi ja võtsin ühe curry mee, sellele piirkonnale iseloomuliku vürtsise nuudlisupi.

Öömaja leidsin ühe teise reisija soovituse peale kohas nimega Hutton Lodge. Kui toa jagamine teiste reisijatega sobib, siis on see väga hea diil.

Pilvelõhkujate kõrval leidub Georgetownis palju koloniaalstiilis maju. Põikasime sisse Hiina esimeseks kapitalistiks tituleeritud mehe poolt kunagi ehitatud ja tänaseks korralikult renoveeritud sinisesse paleesse. Särtsu täis vanaproua tegi meile tunniajase sissejuhatuse Hiina arhitektuuri ja sisekujunduse põhimõtetesse. Nt rääkis ta vee tähtsusest Hiina majades – vesi peab saama aatriumi kaudu majja sisse sadada, olema ringluses ja siis aeglaselt majast välja voolama. Nagu rahagi.

Muuhulgas astusin sisse ka ühte avarasse mošeesse. Suurem osa Malaisia inimestest on moslemid, aga mošeede kõrval eksisteerib siin näilises harmoonias nii hindude kui ka kristlaste pühamuid. Sõbralik valvur pani mulle selga musta rüü ja pähe kollase rätiku ning lubas mošees naukene ringi jalutada. Lahkudes anti kaasa tasuta lektüür teemal islam – „The True Religion of God“.

Eile varahommikul sõitsin minibussiga umbes 9 tundi Krabisse Lõuna-Tais. Tai viisa taotlemine piirilt oli lihtne. Vaja läks üht fotot, täita tuli üks ankeet ja maksma ei pidanud midagi. Muide maapiirilt saab viisa 2 nädalaks, aga Taisse lennates kuuks ajaks.

Krabis on väga hea õhtune toiduturg, kus saab imemaitsvaid toite süüa. Ja nagu sellest veel ei piisaks, siis on siin iga päev veel ka päevaturg, kust ma just paar tundi tagasi kotitäie mandariine ostsin. Lisaks ööbisin Krabis senise reisi parimas võõrastemajas nimega Smile Guesthouse. Kes siia poole teel, soojalt soovitan.

Tänane päev möödus suuremalt jaolt paadis. Mõtlesin, et kui juba siinkandis olen, siis võiksin ka Koh Phi Phil ja paaril teisel saarel ära käia. No ja käisingi. Saared, Maya beach eesotsas, olid tõepoolest ilusad. Valge liiv, helesinised lahesopid ja … uskumatult palju turiste. Turistid sõitsid igast suunast mootorpaatidega kohale, uhasid rannale, sealt vette ja välgutasid kaameraid. Kui ära võib ühe ilusa koha tuhandete turistidega veel rikkuda?

Korallid, mida siin nägin olid suuremad kui need, mida varem olin näinud, aga samas ei olnud nad erivärvilised ja peale 3 tüüpi kalade midagi suurt ei näinud.

Seega otsustasin kuhugi vaiksemasse rannakohta redutada, et saaks rahulikult raamatut lugeda ja oleks piisavalt vaikust ja lihtsalt niisama olemist. Nii et homme hommikul loodan leida bussi Ranongi Myanmari piiri ääres ja sealt paadi Ko Changi, kuhu jääksin järgmise nädala alguseni. PS! see ei ole see suur saar, kuhu korraldatakse paketikaid; samanimeline väike saar asub ka Andmani rannikul.

Lõpetuseks paar sõna Malaisia kohta. Malaisia on ideealne riik Kagu-Aasias reisimise alustamiseks, kuna enamjaolt on turisti elu väga lihtsaks tehtud. Transport on organiseeritud, inimesed sõbralikud, toit maitsev, vaatamisväärsused hästi pakendatud, elamine soodne ja sageli wifi levialas.

Nagu vürts, mis muudab toidu nauditavaks, teeb just kultuuriline mitmekesisus Malaisia minu jaoks omamoodi huvitavaks. Igas linnas on väike Chinatown ja Little India oma inimeste, harjumuste, toidukultuuri ja uskumustega. Kindlasti võib Malaisias kohata ilusat loodust ja kogeda lääneliku organiseerituse juures ka kergemat sorti aasialikku kaost. Reisida on üsna soodne (öömaja ca 6-10, toidukord ca 1,5-3 dollarit) ja viisat ei ole vaja.