Pühapäeval jooksin oma esimese maratoni. Suutsin täita oma eesmärgi ja läbida 42,195 km. Lõpetasin üle oma esialgsete ootuste ajaga 4 tundi, 12 minutit ja 39 sekundit.

Maratonile eelneval nädalal sõin rohkem süsivesikurikast toitu, käisin ainult kahel korral jooksmas ja püüdsin mitte väga palju ringi rahmeldada. Sellest hoolimata oli ärevus tuntav ja neljapäeval oli pulss joostes oluliselt kõrgem kui tavaliselt. Mind lohutas see, et treeneri sõnul on võistluspabin jooksja jaoks pigem hea kui halb.

Maratoni hommik

Vaseliiniga keha sisse mökerdades tekkis tunne nagu läheksin lahingusse. Tegelikult tundubki nagu oleks igal jooksjal maratonile minnes oma sõjaplaan. Oma strateegia, kui kiiresti joosta; mida, kui palju ja millal süüa-juua; mida selga panna; mida kaasa võtta jne. Tagantjärele võin öelda, et minu lahinguettevalmistus minu puhul justkui töötas. Kas see ka kellegi teise puhul töötaks ei oska öelda.

Start oli 9.30. Kuna ilm tundus päikeseline olin otsustanud pikkade retuuside ja lühikeste käistega pluusi kasuks. See oli ka lõppkokkuvõttes suht õige valik, hoolimata sellest, et suurem osa distantsist tuli läbida vihmaga. Alguses oli vihm isegi hea, kuna see jahutas keha maha ja õige jooksuriietus juhtis niiskuse kehast eemale, nii et külm ei hakanud. Kui aga natukene rohkem sadama hakkas ja lombid tekkisid, asfalt libedaks läks ning botased läbimärjaks said ei olnud enam nii mõnus.

Läbisin erinevad valutasemed. Juba ca 15 kilomeetril tundsin, et taldadele hakkavad tekkima villid. Seejärel hakkasid tunda andma sääred, siis labajalad ja siis puusad. Need, mida ma kõige rohkem kartsin, ehk selg ja põlved, ei hakanudki valutama. 30-35 kilomeetril, mida üldjuhul kõige raskemaks hetkeks peetakse, oli mul võhma küllaga ja ka pulss oli minu kohta üllatavalt normaalne, ainult et säärelihased tahtsid lõhkeda ja villid tundusid mõlemal jalal juba terve päka suurused olevat.

Mingil hetkel otsustasin, et ma ei tohi enam jalgadele mõelda, muidu ei saa ma edasi joosta. Ja mul ei tekkinudki kordagi tahtmist seisma jääda või kõndima hakata. Jooksin oma pudeliga, mida  paaris joogipunktis energiajoogiga täita lasin. Mingit sööki ma ei tahtnud ja energiageeli mul endal kaasas ei olnud, energiajoogist ja vahepeal võetud ühest valuvaigistist täiesti piisas mulle.

Alustasin 4:30 lõpetada plaaninud pace keeperitega, ca 39 kilomeetril jõudsin järele 4:15 pace keeperitle ja 40 kilomeetril jooksin neist mööda. Olin 4 tunni ja 30 minutiga lõpetamiseks endale ajad, millega vaheajapunkte läbida, pastakaga käe peale kirjutanud. Jooksin ühtlase tempoga, lõpus kiirus pigem isegi natukene kasvas. Keskmine pulss oli 174.

Hea oli see, et väga palav ja tuuline ei olnud, muidu ei oleks ma jõudnud ehk tempot hoida. Palju aitas muusika, vahepeal isegi laulsin kaasa… Ma ei teagi, millele ma joostes mõtlesin. Ilmselt eelkõige pealtvaatajatele ja teistele jooksjatele. Kalkuleerisin oma aegu ja võtsin kilomeetri korraga. Pärast 34 kilomeetrit mõtlesin, et ainult 8 kilomeetrit veel, tavaline treeningdistants, nii et siis läks mul kokkuvõttes kergemaks.

Finiš oli tore

Paratamatult tuli naeratus näole. Hea on joosta, kui pealtvaatajad kaasa elavad. Jäin seisma ja mulle pandi medal kaela. Paar sammu hiljem sain aru, kui kanged jalad olid ja alles nüüd, paar päeva hiljem, lubavad reie- ja säärelihased enam-vähem normaalselt kõndida ja istuda.

parast-maratoni

Ausalt öeldes ei teagi veel, kas ma hakkan jooksmisega edasi tegelema ja kui tõsiselt ma seda võtaksin. Selle paari kuu jooksul hakkas jooksmine mulle tegelikult meeldima, ent ma tean, et sellega jätkamiseks oleks mul enda jaoks uued eesmärgid vaja püstitada ja see, kas ma seda teha tahaksin selgub ilmselt aja jooksul.

Kahtlemata andis kogu see ettevõtmine mulle võimaluse oma piire tunnetada ja iseennast paremini tundma õppida. Hetkel on tunne, et võiksin põhimõtteliselt kõigega hakkama saada, kui vähegi tahan. See on hea tunne.

20 replies on “Kuidas ma maratoni jooksin”

  1. Kui esimene maraton joosta nii, et tuttavad meessportlased saadavad su tulemuse peale mobiilisõnumeid “Mida???!!! Selline tulemus???!!!”, siis see viitab, et sind ootab eest jooksja karjäär.

  2. Ma arvan, et Berliin tuleks ikka ette võtta ja eesmärgiks, mida sa kindlasti suudaksid täita oleks joosta alla 4 tunni 🙂
    Ma arvan, et enam-vähem igaüks, kel pole just mingit füüsilist takistust suudab hea treeningu ja ettevalmistusega maratoni läbida, samas teha seda nii väikese ettevalmistusega ja sellise ajaga on ikka SUPER. Seepärast ma siiralt usun, et leidsid oma pikamaajooksu ande, mis kuskil peidus oli. Ma arvan, et patt oleks kui sa nüüd jooksmisega hüvasti jätaksid. Suvi on kohe käes ja praegu parim aeg ringi lipata 🙂

  3. Kui vihma ei saja ja iPodis oleks kiiremad lood näiteks Slipknoti või Slayeri repertuaarist, siis 4 tundi on Marisel alistatav.

  4. Matuke, see polnud lihtsalt maratoni läbimine, see oli suisa supertulemus. Kõva mutt oled!:)

  5. Noo aga Maris ongi meil ju kange naine 🙂

    Isegi mul tekkis sinu lugu lugedes jälle tahtmine maratoni jooksma minna, nagu ta mul aeg-ajalt ikka tekib, aga praegu on ikkagi teine aeg. Ühel päeval ma veel jooksen!

    Vinge tulemus ja eriti lahe, et oma eesmärgi ületasid.

    Ja sa saadki kõigega hakkama, kui sa vaid piisavalt tahad ja oma ihu ja hinge ja kogu oma jonnaka julguse sinna sisse paned. Nii et võta uued piirid ette ja lase edasi, ükskõik siis mis valdkonnas. See ongi elamine.

  7. Supertulemus. Oled sel aastal Eesti jooksjate hulgas naistest kuues (kokku 18 naist on jooksnud). Kust tean? Eestis pannakse nimelt kokku väga mõnusat tabelit:
    http://www.hermesclub.ee/huvitav/2009/2009_maratoni_edetabel.htm

    Mõtlen augustis Helsinki peale – rada näib olevat mõnus (ei ole mitut ringi) ja jooks teostatav päevakruiisina, s.t. pole isegi ööbimist vaja korraldada. Registreerimine juuli lõpuni. Jätka mõnusa trenniga ja 4 tundi saabki alistatud nagu naksti.

  8. Aitäh info eest! Aasta lõpuks ei ole mu koht enam aga kahjuks nii ilus kui praegu 🙂 Igatahes Helsinki kõlab põnevalt. Eks ma mõtlen, esialgu mõtlesin järvejooksudel kaasa lüüa ja siis vaadata, kuidas jooksmine ja veel üks maraton tundub.

  11. Kui tohib küsida, siis mis muusika sa endale klappidesse olid valinud maratoni jaoks?

  12. Ikka tohib 🙂 Mul ei olnudki muusika väga läbi mõeldud, kuigi kokkuvõttes oli see minu jaoks kõvasti abiks. Aga listis oli Hed Kandi, Basement Jaxx, Herbie Hancock, Gilles Peterson, Brazilelectro…

  13. nii nii, ma olen ka proovinuid siin erinevaid võimalusi aga nüüdseks olen välistanud ükskõik mis stiilis house’i, elektro ja dnb. olen otsinud tõesti mõnda head klassikalist rocki plaati aga siiani pole leidnud.

    elektro ja dnb kütet olen trenni tehes nii palju kuulanud, et enam ei.
    kus juures olen mõelnud ka võimalusele üldse ilma muusikata joosta.

  14. Kusagilt nagu meenub, et rock pidigi olema kõige sobilikum. Aga tegelikult on päris mõnus kuulata ka raadiosaateid – sport ja kultuur ühes… Ühtlasi olen mõelnud joostes hispaania keelt meelde tuletada, kui mingi õppeprogrammi oma mp3 mängijasse saan.

  15. Tundub, et jooks millest siin räägiti (pildi järgi) on kevadel joostud Taani maraton.
    Olin ise samal jooksul.
    Nõks oli külm ja jalad olid märjad. Eriti külm hakkas pärast jooksu.
    Järgmine maraton on plaanis joosta kevadel Pariisis 11. aprill 2010
    Kas keegi on ehk huvitatud jooksma ehk Pariisi maratoni?
    Teeks koos trenni või arutaks treeningu erinevaid variante.
    Jagaks emotsioone.

  16. Kopenhaagenis sai minu poolt näiteks seda jooksu, katkine käsi kahjuks kaelas, pealt vaadatud alguses, kuni vihma sadama hakkas. Pariisi maraton on ahvatlev, kunagi võiks isegi plaani võtta aga pole veel kindel, et järgmisel aastal see toimuma saab. Kõik oleneb enesetundest ja mis vormi parajasti jõudnud olen, kui varem sai osalemised kirja pandud väga vara, siis seekord panen viimasel hetkel – 2viimast maratoni ennast pea aasta varem kirja pannud ja enne mõlemat, segas luumurd osalemise ära 😀 elu esimese maratonikogemuse sain peale achilleuse kõõluse vigastusega eemal oldud 4nädalat, 3nädalase trenni pealt suht raskelt aga läbisin. teine maraton oli ka pöiaprobleemidega võideldes.
    edaspidi otsustan sellised asjad viimasel hetkel. aga vahest koos trenni teha on kindlasti hea mõte – annab energiat ja seltsis ikka segasem. tugevamate-pikemate trennide puhul peavad kaaslased muidugi võrdsemad olema ja see saab enamasti takistuseks.

  17. Pariisi nagu ka New Yorgi maraton kõlavad ausalt öeldes väga ahvatlevalt, aga ma arvan, et kui, siis oleks minu jaoks reaalsem võtta midagi sellelaadset ette alles 2010 teisel poolel. Järgmise aasta alguses plaanis natukene reisida ja ei jõuaks korralikult ette valmistada.

  18. Sain äsja kutse järgmisele Kopenhaageni maratonile, mis toimub 23. mail 2010. Ise hellitan nüüd mõtteid järgmisel aastal Sügisjooksu raames Tallinnas toimuval maratonil osalemisest…

  19. Supertulemus. Oled sel aastal Eesti jooksjate hulgas naistest kuues (kokku 18 naist on jooksnud). Kust tean? Eestis pannakse nimelt kokku väga mõnusat tabelit:
    http://www.hermesclub.ee/huvitav/2009/2009_mara…

    Mõtlen augustis Helsinki peale – rada näib olevat mõnus (ei ole mitut ringi) ja jooks teostatav päevakruiisina, s.t. pole isegi ööbimist vaja korraldada. Registreerimine juuli lõpuni. Jätka mõnusa trenniga ja 4 tundi saabki alistatud nagu naksti.

Comments are closed.