24 tundi pärast seda, kui me Tallinnast startisime, jõudsime Hongkongi. Meie seljakott küll ei jõudnud, aga see eest saime natukene taskuraha, et päev mõnusalt sisustada. Lend Bangkokki läks alles 12 tunni pärast, nii et sõitsime bussiga linna ja kõndisime ringi.
Nagu aimata oligi, piirasid linna igast küljest pilvelõhkujad. Küll uhked ja igatpidi läikivad, küll lihtsad, tüüpilisi äärelinnade pleekinuid ja natuke räämas korruselamuid meenutavad ehitised. Ainult ehk umbes 30-40 korruselised ja kohati jube kitsad. Ronisime mäe otsa ja nautisime vaadet.
Kokkuvõttes oli Hongkong täitsa tore, kuigi seljakotiga reisides pigem väldiks seda laadi suurlinnu. Huvitaval kombel oli Hongkong kombinatsioon totaalsest heaoluühiskonnast ja nt mõne suure linna Hiina linnast, mida omakorda vürtsitasid väikesed britilikud iseärasused. Viimane on ka mõistetav, arvestades, et Hongkong oli inglise koloonia.
Õhtul lendasime edasi Bangkokki, kus ootas meid ees juba tuttav niiske, soe õhk, mida Eestis talvel nii väga igatsen. Hongkongis oli muidu suht jahe, umbes nagu Eesti suvi. Järgmisel päeval kõndisime ringi Banglamphu linnaosas, sõime väga nämm toitu tänaval, uudistasime 46 meetri pikkust kuldset buddha Wat Phos ja lõpetuseks õnnestus lennujaamast ka kott kätte saada.
Seejärel asusime Bangkokist Sri Racha suunas teele ning järgmine peatus oli Trat, kust ma ka hetkel kirjutan. Homme läheme Hat Lekis üle Kambodža piiri ja ees ootavad vapustavad lõuna Kambodža saared ja võimsad vihmametsad kogu oma lopsakuses. Täna ütles ka telefon üles, täpselt õigel ajal, sest homme levi nagunii ei oleks.
Hei, rändurid, tore teist lugeda!
Käisin täna kastsin lilled ära ja kõik oli kenasti korras.
Head seiklemist ja hoidke hing valla 🙂
Tsau rändurid. Nii tore, et kohale jõudsite ilusasti. Ma ka jõudsin tagasi, kahjuks siis 🙂 Veidi depressiivne, täna hommikul oli küll selline tunne välja asutades uksest, et pange palun tuled põlema. Nii pime, kole ja külm. Tsüklis olen ka (punane vein siis), üritan välja murda, samas väga ei pinguta veel, pühad ju tulekul 🙂 Ma kardan, et ega trenni ei jõua ka enne ku sa tagasi. Olge tublid siis seal.
Aitäh, Helen, et lilled ikka juua saavad 🙂
Oo, Tiina! Ei jõua oodatata, et muljeid kuulata. Pea ikka pühadeni vastu. Me juba nädalake reisil ja kogu minu trennivorm on ammu kadunud. Vean end vana-aasta jooksule ikka jõuga kohale.