Sumbawa on võrdlemisi suur saar Lomboki ja Florese vahel. Enamik turiste näib soovivat Sumbawat iga hinna eest vältida ja otse Floresele põrutada. Eks see on ka mõistlik. Sumbawa on vilets, räpane, agressiivne ja võib kokkuvõttes olla päris “rough”, kuigi ilusaid vaateid kohtab ka sellel kidura loodusega mägisel saarel.

Denpasarist Balil saab lennata Floresele Maumere’sse (Merpati) või Labuanbajole (Trans Nusa). Ühtlasi sõidab Mataramist Lombokil otsebuss Sumbawa idaossa. Mataramist tuleb Labuanbajo suunas ka väiksemat sorti laev, mis sõidab 3-4 päeva ja peatub siin-seal saarte läheduses snorgeldamiseks. Arvamused on läinud lahku, osade arvates on see olnud vaga lahe, osade arvates mitte.

Meie suutsime iga nurga peal peatuvate puupüsti täis bussilogude ning rolleritega saare 3 päevaga läbi loksuda. Hommikust õhtuni, tolmus ja kuumuses. Lühikest vahemaad sõidab buss siin terve igaviku.

Taliwangist saime rolleritega saare idaosas asuvasse Maluki rannikukülla, mis pidi surfareid ligi meelitama. Võibolla ei olnud siin surfihooaeg, aga surfaritest ei olnud haisugi. Järgmisena sõitsime bussiga Sumbawa Besari ja sealt edasi Dompusse. Pidime küll Bimasse välja jõudma, aga millegipärast tulime õigest peatusest paarkümmned km enne maha. 99% juhtudest küsin, kas see on õige koht, kui ma kindel ei ole, aga seekord mitte.

Nii olimegi pimedas kusagil pärapõrgus, ümbritsetuna 20 pealisest rollerikambast, kes kõik läbisegi tähelepanu võita üritasid. Bussijaamad on neil siinkandis sageli linnast väljas. Dompu jääb meelde selle poolest, et kõnniteed olid suuri auke täis (hiljem avastasime, et see on siin paljudele linnadele iseloomulik) ja seal oli ka seni kõige äärmuslikum öömaja senise reisi jooksul.

047

Sumbawa kubiseb neetult tüütutest rollerivendadest ja raha nöörivatest bemojuhtidest. Pidevalt kõnetab sind keegi lausetega Hey Mister, where you’re going? Ok-ok, we go… Where you come from? Transpordiga üritatakse pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata, sh ka bussijuhid. Selge, et välismaalase käest kiputakse kordades kõrgemat tasu küsima, aga esineb ka keerulisemaid skeeme. Nt, kuna indoneeslased eriti inglise keelt ei mõista, siis kirjutatakse number liivale, aga sõidu lõpuks väidab juht, et kirjutas ühe nulli rohkem…

Lõpuks jõudsime Sapesse, kust pidime praamiga üle mere Floresele saama. Muidugi oli vahepeal graafikut muudetud, nii et oleksime pidanud peaaegu 2 päeva Sapes kükitama. No tänan, ei. Sape oli üks järjekordne urgas, kus ei olnud mitte midagi teha ega vaadata, rääkimata söögikohtadest või internetist.

Mõne aja pärast kohtasime vastabiellunud Rootsi paari, kes lendasid Balilt Bimale ja lootsid samuti laevaga Labuanbajosse saada ja olid neid ümbritsevast ilmselgelt šokeeritud. Pulmareisile pole Sumbawale mõtet minna.

Pika kauplemise peale saime järgmisel hommikul paadi peale, mis sõitis 8h. Meri oli üllatavalt rahulik. Labuanbajo oli võrreldes vahepealse paari päevaga paradiis. Kuna hetkel on Ramadan, siis moslemikesksel Sumbawal oli päris keeruline päeval midagi süüa saada peale puuviljade ja pika säilivusajaga kreemiküpsiste, mida putkadest osta saab. 85% Florese elanikest on katoliiklased, nii et lõpuks sai süüa.

019