Reis tossava mootoriga laevakesega Battambangist Siem Reapi kestis umbes 7 h ning kulges küll mööda jõge, küll mööda põõsastikuga täis pikitud veeala, mille vahelt laev hädavaevu läbi mahtus. Huvitavaks tegi sõidu mitte aga kena loodus, vaid uskumatu külaelu nii kallastel kui ka vee peal.
Majad ei ole ehitatud mitte kaldale postide otsa nagu tavaliselt siin ja mujal Aasia riikides, vaid otse vee peale. Ja mitte ainult üksikud majad, vaid terved külad, kus ühes majakeses pakutakse süüa ja teises käivad lapsed koolis. Kogu elu toimub vee peal. Tee peale jäi ka lihtsalt paate, mis olid muudetud elamiseks või liikuvaks poeks või mõlemaks. Ja nii mõnelegi oli peale löödud antenn, et televiisorit vaadata. Kõige veidram on see, et majad saavad asukohta muuta – lihtsalt rakenda maja suti suurema paadi taha ja vali endale uus elukoht.
Kambodžas ringi rännates on raske mitte märgata, kui leidlikud inimesed transpordi korraldamisel olla võivad. Nagu mainitud on populaarseim liikumisvahend motikas/võrr/roller (koondnimega moto). Ükskõik kui vana, peaasi, et liigub. Peale mahub kogu pere ja peaaegu kõik muu, mida vedada vaja. Seni suurim asi, mida ühel motikal näinud olen, oli abieluvoodi, aga umbes meetri-paari suurused pakid ja 4 inimest rattal on tavalised (meiegi reisime sageli motol kolmekesi, kuna nii on odavam).
Turistile on moto ka üldjuhul soodsam kui tuk-tuk/ rikša, mis on siin riigis moto, millele on väike katusega käru taha rakendatud ning sageli vanast veekanistrist oma jahutussüsteem juurde arendatud. Moto taha rakendatakse ka puidust kärusid, kuigi siin seal kohtab veel hobu- ja lehmarakendeid.
Levinud liikumivahend on ka ratas, millega sõidavad tavaliselt lapsed, kes mootorrattaga veel sõita ei saa. Maapiirkondades ringi reisides näeb igal pool valgetes pluusides ja sinistes seelikutes/ pükstes koolitüdrukuid ja -poisse, kes väikeste salkadena kooli või koju väntavad. Samuti ei saa mainimata jätta veoautosid, mille parim stiilinäide on lahtise kabiiniga robustsemat sorti mudel, eesotsas kiivriga juht, must visiir vastu päikest läikimas.
Hoolimata sellest, et kiivrid on siin üksikutel sõitjatel (palju tavalisem on kirurgimask või midagi analoogset tolmu kaitseks), ei tundu õnnestusi eriti juhtuvat. Esiteks on kiirused suht väikesed ja teiseks on siinne liikluskultuur üllatavalt viisakas. Kehtib vana hea reegel – tuuduta, kui tahad mööda sõita. Kuigi siin on parempoolne liiklus, on ok mõnikord nö. teises reas sõita ja end vastu tulevate ratturite vahelt läbi vingerdada. Ristmikul otsustakase jooksvalt, kes esimesena läheb. Ent kõik toimib, keegi ei pahanda ega ropenda kaasliiklejate peale ja ummikuid sisuliselt ei ole.
Autosid leidub samuti, suurem osa neist Toyota mudelid. Ka turisti jaoks on see üks alternatiiv reisimiseks kohtades, kus buss käib harva või mitte üldse, kuigi kallis. Tegutsevad shared taxi’d – mitte, et neil mingi eristuv märk küljes oleks. Need on lihtsalt kohalikud, kellel on auto ja kes mingi tasu eest sind koos teiste reisijatega järgmisesse sihtpunkti nõus viima on.
Bussid ja mikrobussid käivad esimene pool päevast suuremate linnade vahel (pimedas ei taha siin keegi liigelda), aga sõltuvalt teest ja bussi vanaduse astmest võib sõit mõnikord väga hüplev ja pikk olla. Minu jaoks oli iseenesest üllatav, kui palju siin Tai abiga heas korras asfalteeritud teid tehtud on. Bensiinijaamu on siin muide väga vähe. Bensiini ostetakse tavaliselt teeäärsetest riiulitest, kus on letil terve rida 1l coca cola ja sprite’i pudeleid, mille sees on bensiin. Ei saa mainimata jätta, et ma arvasin alguses, et tegemist on koduõluga.
Lisaks kõigele eelmainitule leidub siin aga ka terve rida tõelisi transpordileiutisi. Nt Battambangi kandis toimib bambusrong ehk sisuliselt bambusest tehtud plaat, mis on pandud rongiratastele ja töötab mingi mootoriga (kui ma ei eksi, siis kasutatakse seda ka paatidel ja kangastelgedel, vahet ei ole). Reisironge Kambodžas ei ole, on ainult kaubarongid, mis lisaks kaubale veavad ka töölisi, aga rongi liikumiskiirus on umbes 15 km/h. Pole ka ime, kui vaadata lähedalt, kui viltu ja sinka-vonka raudtee lookleb. Bambusrong, mida juhivad teismelised poisid, liigub umbes samal kiirusel ja sellega veetakse nii reisijaid, kaupa kui ka motikaid. Kui teine bambus- või kaubarong vastu tuleb, võetakse bambusplaat ja rattad raudteelt eest ära. Suurema arvu reisijatega bambusrongil on eelisõigus.
Üle Mekongi viivad aga erinevates kohtades paat-alused, mis on kinnitatud kas vanadele kütusetünnidele või kahele puidust paadile ja töötavad samuti paadimootoriga. Peale mahuvad mitte ainult paarkümmend inimest ja motikat, vaid ka autod. Võimalusi on loendamatult palju.