Ma ei ole mõnda aega jooksmisest kirjutanud, aga mõte joosta sel aastal Tallinnas oma teine maraton küpses tegelikult juba paar kuud tagasi.
Pärast reisilt naasmist olen 3-4 korda nädalas jooksmas käinud ja ühe abivalmi meistersportlase näpunäidete järgi oma treeningplaani pidevalt eri tüüpi ja eri pikkusega jooksude näol mitmekesistanud. Mõnikord on mul tekkinud tunne, et ma käin nii palju jooksmas, et olen end heas mõttes “ära jooksnud”. See superlaeng, mis ma jooksmisest saan, on olnud sõltuvusttekitav. Isegi nii, et olen olnud valmis läbima ka pisut ebatraditsioonilisemaid distantse, läbi võsa ja üle kraavide.
Erinevalt esimesest korrast ei tunne ma maratoniks ettevalmistudes erilist ebakindlust või ärevust selle ettevõtmise ees. Ma tean, et ma suudaksin need 42,195 km läbi joosta. Ent sedapuhku on ka ootused endale palju kõrgemad, kui esimeseks maratoniks valmistudes. Nii seadsin endale ambitsioonika plaani parandada oma eelmist aega ca 12 minutiga ning joosta maraton 4 tunniga.
Umbes kuu aega on jäänud 12. septembrini, mil Tallinna maraton toimub ja selleks, et aru saada, kui hästi mu treeningud soovitud eesmärgi suunas edenevad, otsustasin Rahvajooksu raames poolmaratoni joosta. Ootamatult kujunes see mulle elu kõige raskemaks jooksuks.
Selleks, et joosta maratoni 4 tunniga, peaks poole lühema distantsi ideaalis jooksma alla 2 tunni. Eesmärk sai seatud 1 tunni 56 minuti peale, millega oleks jooksutempo ca 5:30 per km. Plaan B oli joosta samas tempos, millega ma peaksin jooksma, et maratonil 4 tunni sisse jõuda ehk 5:40 per km ja pisut alla 2 tunni.
Esimesed 13 km suutsin 5:30 tempot hoida. Jalad tundusid kerged ja mõnusad, enesetunne oli hea, ainult pulss trügis kiiresti väga kõrgele. Juba 6 kilomeetrist oli mu pulss üle 190 löögi minutis. See oli äärmiselt ebaloogiline asjade käik, kuna treeningu ajal oli sama tempoga pulss 160-170 ringis olnud ning ka treeningud olid näidanud positiivset arengut, viidates, et suudan sama distantsi läbida palju kiiremini ja oluliselt madalama pulsiga kui paar kuud tagasi.
Kaalusin alternatiive, aimates, et sellise pulsiga sellises tempos ma lõpuni vastu ei pea, aga jätkasin siiski sama moodi. Mõtlesin, et ilmselt mõjutab jooksu ca 30 kraadine kuumus ja kõrge õhuniiskus, aga lootsin, et kohanen ning otsustasin pulssi lihtsalt ignoreerida. 14-15 kilomeetril tundus nagu oleks keha täielikult üle kuumenenud. Õhk seisis ja kõige tipuks tuli veel päike ka välja. Joogipunktides haarasin 2 topsi, ühest jõin, teise valasin endale pähe. Käed olid tulikuumad ja selleks, et neid natukenegi jahutada, hoidsin neid oma märja särgi küljes.
Siis hakkasin tempot alla võtma, ent pulss sellest ei muutunud. Kogu jooksu keskmiseks jäigi uskumatul moel 192 ja ühtlasi sain selle jooksuga teada oma uue maksimaalse pulsisageduse – 209 lööki minutis. Viimased kilomeetrid tundusid lõputud. Ma ei ole kunagi tõsiselt kaalunud mitte lõpuni jooksmist, aga selle distantsi jooksul mõtlesin ma selle peale mitu korda.
Üldse suutsin ma mõelda eelkõige selle peale, kui suur janu mul on. Joogipunktis ei teinud ma mingit vahet veel ja energiajoogil, mõlemad maitsesid ühtmoodi. Minu arvates oleks sellise ilmaga joogipunkte ka oluliselt rohkem võinud olla. Pärast seda, kui tempo hakkas langema, kadus fookus ära; ma ei vaadanud enam aega, suutsin vaid mõtte jõul ennast edasi jooksma sundida. Lõpetades jõin hoobilt liitri spordijooki ära, olles ilmselgelt täiesti dehüdreerunud.
19 kilomeetri märgi asemel arvasin end millegipärast nägevat 20 kilomeetri märki. Ma ei tea, kuidas ma suutsin näha 19 asemel numbrit 20, aga suur oli mu üllatus nähes taas 20 kilomeetri märki, kui arvasin end olevat juba 21 kilomeetril. Teel finišisse suutsin viimase jõuraasu tööle panna ja tempot tõsta. Võtsin kõige otsema tee, kuid siis ilmus kellegi käsi ette, mille peale ma peaaegu pikali kukkusin. Selgus, et olin üritanud valest kohast läbi murda.
Lõpetasin ajaga 2:02:26, nii et kilomeetri aeg tuli 5:48. Esimest korda jooksin aeglasemalt, kui olin plaaninud. Finišisse jõudes olin pettunud, kuna ma arvasin, et tulemuste põhjal võib teha järelduse, et 4 tundi maratonil on minu jaoks kõigest hoolimata ikkagi kättesaamatu.
Alles natukene hiljem, kui olin rääkinud paari teise jooksjaga ja vihm mind maha jahutanud oli, ei tundunud mu aeg mulle endale enam nii kehv, kuna sellise õhuniiskusega pidavatki olema raske oma õigete võimete piires joosta. Võrreldes tulemust oma eelmise aasta poolmaratoni ajaga, selgus, et olin varasemast siiski 5 minutit kiiremini jooksnud, nii et lohutasin end sellega, et mingi areng on siiski nii või naa toimunud.
Mõtlesin selle peale, miks seekord nii läks.
Ma ei tea, kas õigetele või valedele, aga mingitele järeldustele ma jõudsin:
1) Kuigi mul soovitati joosta ilma oma joogita, kuna pudel lisab raskust ja võtab seeläbi tempot alla, siis olen üsna kindel, et eilsel jooksul oleks see mind väga aidanud. Ma ei suutnud joogipunktis korraga nii palju juua, kui vaja oleks olnud ja janule mõtlemine jooksu ajal segas keskendumist. Maratonile päris ilma mingisuguse oma joogita (kasvõi väikeses pudelis) ma minna ei julge.
2) Ilmselt oleksin pidanud oma tempos tegema korrektuuri varem, kohe kui pulss kõrgeks tõusis. Ehk oleksin siis nt 5:40/ km tempoga lõpuni joosta jõudnud ja kokkuvõttes paar minutit isegi kiiremini jooksnud. Hoidsin liiga jonnakalt oma esialgsest plaanist kinni. Üldse ei oleks sellise pulsiga ilmselt eriti joosta tohtinud, millega ma jooksin.
3) Ma tegelikult ei tea selle jooksu põhjal, kas ma suudaksin maratoni 4 tunniga joosta või mitte. Tean ainult, et sarnase ilmaga mina oma treenituse juures seda ilmselt siiski ei suudaks. Niisiis otsustasin, et lähen ka Ülemiste jooksule. Kui ma seal madalama pulsiga soovitud tempos joosta jõuan, siis ehk on kõik veel võimalik. Nii et ei midagi muud, kui tuleb oma kange keha ka täna rajale vedada ja edasi harjutada 🙂
Hei, uudistest võis kuulda, et ka tipud e. võitjad kirusid kuuma ilma ja liigharvasid joogipunkte. Minu pulss läks viimasel 4-5 kilomeetril ka enda kohta ikka väga kõrgeks ja finishijoonel pilt virvendas. Oligi üks väga raske jooks.
Tallinna maratoni juhendist: Rajal asub 11 teeninduspunkti. Teeninduspunktid asuvad kilomeetritel: 4, 8, 12, 15, 18, 22, 25, 29, 33, 36, 39. Teeninduspunktides pakutakse vett ja spordijooki ja energiat andvaid toitaineid (banaan, geelid jms)
Ehk siis 3-4 km tagant on jooki. Hamburgi maratonil oli vesi iga 2.5 km tagant ja 5 km tagant oli täiskupatus ning siis oli tõesti kindel tunne, et vedelikupuudust ei tule. Samas loodan et 12 sept kell 9 on ilm jahedam ja kui joogipunktis haarata ühte kätte vesi ja teise spordijook, siis peaks kokkuvõttes saama vedeliku kätte küll. Mina ei hakka oma jooki kaasa tassima.
Aga joogipuudusega seoses tuleb meelde juulis 30 kraadiga ja päiksega toimunud Kõrvemaa 6h rogain, kus joogipunktis vesi otsas oli. Vaesed inimesed, kes oma tühja paunaga sinna kohale jõudsid.
Muuseas, kui krossijooks meeldib, siis tule orienteeruma. Teisipäevakud ja neljapäevakud ootavad. http://www.oknomme.ee/ ja http://www.ton.ee/
Siim, hästi jooksid 🙂 Kahju, et ei jaksanud sammu pidada. Kas Sa lähed Ülemistele ka või pigem taastud?
Ma käisin suve alguses ühel orienteerumisdistantsil – see oli tõesti täitsa põnev vaheldus lihtsalt jooksmisele. Kaido, ma saan aru, et Sa oled siis ka 12. septembril stardis? Eks ma selle joogi osas mõtlen veel, aga ehk ostan endale mingi väiksema pudeliga vöö, just in case… vaatab.
Mul oli Stockholmis sarnane olukord, kui kuumaga oli pulss võrreldes trennidega ca 20 lööki kõrgem (sama tempoga siis). Ehk siis kui on kuum ilm, siis tuleb plaanid ümber teha ja tempot alla lasta. Isegi kogenud jooksjad said järjest haamreid.
Ma soovitan maratoni alguseks võtta oma jook kaasa, siis on ca 5-10 km rahulik ja ei pea joogipunktides trügima. 0,5 l pudel ei ole raske, pealegi oled ilmselt trennis ca sellise raskusega harjunud.
Muidu aga supertubli, et lõpuni jooksid!
Mnjah… loodan Ülemiste jooksul teada saada, mis vorm mul tegelikult on, aga eks selle järelduse saan juba täna teha, et kuuma ilma jaoks minu treenitus nii hea ei olnud.