Teatava vanemliku uhkustundega avastasin mõned päevad tagasi, et seesama blogi sai juuli algusega 1. aastaseks. Tervelt aasta aega olen teinud midagi, mida ma varem teha suutnud ei ole – pidada päevikut.
Ausalt öeldes ei ole ma selle järele ka kunagi otsest vajadust tundnud. Kuid see, mis sai taaskord alguse juhusest ja asjade kokkulangevusest, on teinud mind tuttavaks täiesti uue valdkonnaga ja ärgitab mind praegu pigem jätkama kui lõpetama.
Teemade ring on küll oluliselt laiemaks valgunud, kui ma algselt arvasin, ning reisi- ja jooksumuljed on fototeemad esiplaanilt välja trüginud, aga tühja kah. Ma olengi mitu erinevat inimest, mitte ainult keegi, kelle meeldib pildistada.
On inimesi, kes suudavad blogisse kirjutada iga päev ja isegi paar korda päevas (see on lausa imetlusväärne, kuidas nad seda suudavad, sest see on sisuliselt täiskohaga amet). Piirdun jätkuvalt üksikute tipphetkedega oma nädalates või kuudes, vähemalt senikaua, kuni ma ei tunne, et pean kirjutama kirjutamise pärast, ja et tegelikult ei ole mul midagi öelda.
Palju õnne! Kirjuta ikka fototeemadel ka:) Oleks põnev lugemine!
Palju õnne aastapäeva puhul! 🙂 Mina olen päevikut vahelduva eduga pidanud küll, aga blogi pole minu jaoks siiski traditsiooniline päevik. Päevikut olen kirjutanud ikka ainult enda jaoks – enda jaoks siin ja praegu ja ka enda jaoks 10. või 20. või kes teab mitme aasta pärast. Blogi on selline avalikum asi, kus “filtreerid” ennast teiste jaoks ja arvestad (ka vaikiva) tagasisidega.
Küllap varsti kirjutan jälle rohkem fototeemadel, eriti kui huvilisi on 🙂