Üks järeldus, millele ma Kuubal jõudsin, on see, et selles riigis on hea reisida kiirustamata. Võtta aega lihtsalt olemisele ja pigem näha vähem kohti, aga sügavuti. Just nii ma toimisingi, jõudmata ligi kolme nädala jooksul, mil ma Kuubal viibisin, läbida rohkemat kui poolt saart.
Võib ehk öelda, et Trinidad on üks armsamaid linnu Kuubal. Maakivitänavad ja madalad, värvilised koloniaalstiilis majad, mille kõrgete võretatud akende vahelt kohalikud laisalt välja kõõluvad, et tänavamelule kaasa elada, on ainult üks osa esteetilisest naudingust, mida sellel linnakesel pakkuda on. Kui sellele lisada veel park, kus õhtuti jalgu kõlgutades etteasteid jälgida, üks putka, kust 10 kohaliku peso eest suurepärast pizzat osta saab ja teine, mis janu kustutuseks suhkruroo jooki pakub (ja mille järele valitsenud nõudlust allolev pilt illustreerib), õhtuti dominot mängivad papid ja tänavamuusikud, on tegemist tõepoolest väga mõnusa kombinatsiooniga.
Ilmselt oli see üks põhjus, miks me Trinidadi umbes 5 päevaks peatuma jäime. Ühel päeval rentisime rattad ja sõitsime lähedalasuvasse Playa Ancóni. Ranna ilu jäi õigupoolest küll Cayo Jutíale alla, aga rattasõit ei lähe ilmselt pikaks ajaks meelest. Kui minu rattal ei olnud pidureid ja sadulal istumine oli pehmelt öeldes ebamugav, siis Thomase ratta sadulal ei olnud üldse polstrit ja tagasiteel tuli tal leppida ka ühe pedaaliga. Kogu situatsioon oli sedavõrd koomiline, et pidime poolel teel ühe mojito ja sigari peatuse tegema, et tekiks tahtmine linna tagasi jõuda.
See, millise kirega kuubalased salsat tantsivad on imetlusväärne. Trinidadi peamise plaza lähedal asuv casa de la musica inimestest pungil tantsuplats oli peaasjalikult soliidses vanuses kuuba härrasmeeste päralt, kes vaheldumisi naissoost turiste tantsima palusid ja juba põrandal tantsu vihtuvatele paaridele keerulisemate sammude osas õpetussõnu jagasid. Trinidadi kuulsasse koopasarnasesse diskoteeki jäi sel korral siiski minemata, kuna meie lõbusat itaallaste ja islandlaste seltskonda oli võimatu casa de la musicast eemale kiskuda.
Lootuses näha Kuuba imetabaseid randu ilma turistideta, otsustasime sõita põhjarannikul asuvasse linna nimega Remedios, et sealt lähedalasuvatele saartele sõita (saared on omavahel sildteedega ühendatud). Paraku ei õnnestunud ka sel korral mootorratast rentida (me kahtlustame, et mootorratta rent on Kuubal raske sellepärast, et turistid taksoteenust kasutaksid, kui busse ei ole) ja otsustasime kangekaelselt, et proovime kohaliku transpordi ja hääletamisega kuidagi kohale jõuda.
Järgmisesse linna saimegi kollektiivtakso sarnase transpordivahendiga, aga sealt edasi oli paraku raskem. Lõpuks õnnestus teiste turistide rendiauto peale saada ja nii jõudsime Cayo Las Brujasele, kus veetsime ühe meeldiva pärastlõuna rohekassinakalt helkival rannal. Remedios ise oli aga omamoodi vastand Trinidadile. Lihtne ja pisut tahumatu, ent hea vaheldus ja ei grammigi vähem tõelist Kuubat, pigem vastupidi.
Ühe öö peatusime Santa Claras, mille külastamise peamisi sihtmärke meie ja (tõenäoliselt ka paljude teiste) jaoks oli Che Guevara muuseum ja mausoleum, mis olid minu arvates mõlemad üsna tagasihoidlikud. Huvitav on see, et Alberto Korda kuulus foto, millega suurt revolutsionääri tavaliselt majaseintel, veepaakidel, mootorratta lampidel, turistinännil jm kujutatakse, ei olnud muuseumis. Ülal tehtud foto pärineb nt Santa Clara bussijaamast.
Prantsuse mõjutustega Cienfuegos sai meie viimaseks peatuspaigaks enne Havannasse naasmist. Peatusime kodumajutuses kesklinnast pisut eemal lahe ääres, kus valitses ütlemata rahulik atmosfäär. Õhtul linnas ringi jalutades jäid silma erinevad tantsutunnid ja mõneks ajaks pakkus mulle pildistamisrõõmu muuhulgas ka nt tuline vaidlus tantsususside teemal. Ilma hispaania keelt mõistmata jääb poolest naljast (ja infost) siin küll ilma.
Lõpuks leidsime end tagasi Havannas, kust kõik alguse sai. Sellel linnal on karakterit ja stiili, kuigi mingid linnaosad on pea sama räpased kui Indias. Viimasel õhtul tegime oma casa particularis ise süüa. Thomas valmistas wiener schnitzelit, kuubalased hoolitsesid juurviljade ja magustoidu eest ning mina olin üldine assisteeriv tööjõud. Viimane kohvi Plaza Viejal ja oligi aeg juba edasi Mehhikosse lennata.
Loodan, et see ei jää mulle viimaseks korraks Kuubal. Oleks huvitav näha, kuivõrd see riik nt 5 aasta pärast muutunud on ja seda ta kindlasti on. Kuna emotsioone ja mõtteid on palju, siis teen peatselt veel ühe kokkuvõtva postituse raha, transpordi, toidu, inimeste jms kohta Kuubal. Seniks hasta luego, amigos!
