Võrreldes Indoneesiat teiste Kagu-Aasia riikidega, kus ma varem käinud olen, on üheks suurimaks erinevuseks usk. Ca 88% elanikkonnast on moslemid ja seda läbivalt üle kogu riigi, kuigi nt Balil domineerib hindu kultuur, Floresel kristlus ja põliselanikud on pooleldi animistid.
Olgugi, et Indoneesia on kõige suurema moslemite arvuga riik maailmas, tundub islam seal siiski väga liberaalne. Sellegipoolest väljendub see paljudes igapäevastes pisiasjades. Tänavatel kohtab naisi värvilistes pearättides, poisse-tüdrukuid mošeest välja lippamas ja kogu melu taustal kõlab valjuhäälditest paar korda päevas kaeblik-pühalik kutse palvele. Üsna kindlalt äratab see koostöös kohalike kukkedega varajastel hommikutundidel ka kõige väsinuma backpackeri.
Meie sattusime Indoneesiasse püha kuu Ramadani ajal. See ei ole just kõige parem ajastus, kuna kohalikud siis sageli puhkavad ja ringi reisivad (sest, mis tööd sa ikka teed, kui päeval on lämbelt palav ja süüa ei saa). Pileteid siselendudele on raskem saada ja need on kallimad. Üldse on transpordivõimalusi sellel ajal vähem kui tavaliselt.
Päeval tuleb Ramadani ajal leppida poest leitava snäki ja puuviljadega, kuna süüa saab alles pimeduse tulekul. Alkoholi nagu eriti saada ei tohiks, aga õllenäljased said enamikel juhtudel oma isu kohaliku Bintangi näol ka konservatiivsemates moslemi linnades rahuldatud (kui mitte muud moodi, siis hiinlaste käest sai ikka). Lisaks villitakse kasutatud veepudelitesse puskarit arak, mis lõhnab nagu mootoriõli.
Indoneesiat jäävad meenutama bemod ehk miniatuursed ühistranspordisõidukid, mis valju muusika tümpsudes sust tänavatel mööda kihutavad, lahtise ukse peal želeetatud soenguga mehehakatis-kassiir tuusalt välja rippumas, samal ajal kui tema eakaaslane rõõmsalt vilistades rooli keerab. Bemosõit on omamoodi elamus, igas linnas on see erinev ja ometi leidub seda fenomeni üle riigi pea igal pool.
Läbiv teema on bemode isikupärasemaks muutmine läänepäraste kleepekate ja huvitavate sõnumitega (stiilis playboy või heaven). Sama omased on bemodele ka südamekujulised aksessuaarid, pehmed mänguasjad ning plärisevad kõlarid istme all. Sa ei saa jätta muigamata, aga see kõik kuulub asja juurde. Ainult ettevaatust, tõnäoliselt lööd esimestel kordadel välja hüpates pea ära.
Arvestades, kui vähe indoneeslased inglise keelt räägivad, siis on üllatavalt paljud neist omandanud tervituse “Hello mister”. Järgmine tasand on “How’re you doing?” või “Who are you?” või “Where you come from?”, aga õnneks seda juba suur osa enam ei oska. Kohtades, kus välismaalasi vähem liigub, saad sedalaadi tervituse tõenoliselt igalt lapselt või mööduvalt rollerimehelt ja päeva lõpuks on see omamoodi väsitav.
See räägib mõndagi ka Indoneesia inimeste kohta. Nad on uudishimulikud ning soovivad väga saada kontakti ja tähelepanu, olemata üleliia pealetükkivad, aga mitte alati ka nii sõbralikud nagu inimesed budistlikes riikides on. Eks vaesus, viletsus ja turistide vähesus võib esile tuua soovi välismaalasi “natukene” nöörida, aga pärast mõningast suhtlemist muutuvad nad siiraks ja abivalmiks. Selleks läheb lihtsalt veidi kauem aega, et tõsine ja umbusklik ilme asenduks laia häbeliku naeratusega.
Mis puudutab fotode tegemist, siis mitte kusagil mujal maailmas ei ole ma kohanud inimesi, kes jooksevad mul järel, et ma neid pildistaksin. Siin kohtasin. Fotole jäädvustumine on nende jaoks ilmselt suur asi, eriti maakohtades.