Nüüd küll juba kodus, ent mõned mõtted Indoneesia kohta tahavad veel kirja panemist, et teemat kuidagi kokku võtta. Ja ehk on see info abiks kellelegi, kes samasse piirkonda reisida planeerib.
Mõne koha pealt meenutab Indoneesia mulle paljusid teisi arenguriike. Korduvad linnastseenid, kus domineerivad rollerid, pudukaupmehed ja tänavad madalate üksteise külge ehitatud majadega, niiske palavus, tolm ja katkematu lärm.
Teisalt on teatud erinevused. Need on seotud nii usu, kultuuri aga ka keskkonnaga. Eri saartel võib maastik küllaltki palju varieeruda. On vulkaanilised piirkonnad, kus puid ja põõsaid praktiliselt ei olegi ja mägisemad alad, kus leidub okaspuid, sõnajalametsi ja kraatrijärvi. Samas on ka lopsakat džunglit, erkrohelisi riisipõlde ja palmisaari.
Suuremate saarte ääres ei ole lihtne tavamõistes ilusaid randu leida. Valge liivaga rannad jäävad pigem eemale väiksematele saartele, kuhu jõudmine on Indoneesia mõistes üsna kallis. Aga eks see sõltub sellest, kuhu minna. Indoneesia on üüratult suur ja mina saan rääkida eelkõige selle osas, mida nägin Jaaval, Balil, Lombokil, Sumbawal ja Floresel.
Rannik on palistatud helesinise vee ribadega, kust leidub väga heas korras korallrahusid. Esineb ka randu, kus on must liiv ja ühtmoodi lapikud sinkjasrohelised kivid, või kus liivaterad on sama suured nagu kuskus ja astudes märjale liivale vajud pahkluudeni sisse.
Kahjuks on Indoneesias levinud ka tüüpiline arengumaa probleem nimega plastik. Seda vedeleb pea igal pool ja toimub räme ülepakendamine. Kui osta poest hambapasta ja suur veepudel, on justkui iseenesestmõistetav need mitte ainult kilekotti vaid kahte eraldi kilekotti toppida. Kurb. Inimesed ehitavad osmikud prügi peale ja pahatihti voolab kogu öömaja solk koos muu tänavaprahiga rentslisse.
Indoneesia on üldjuhul väga soodne sihtkoht. Kuigi on kohti, kus on 5 tärni kuurordid püsti löödud, siis lihtsam öömaja maksab 100-150 krooni öö. Paljudes kohtades ei ole öömaja osas ka valikut, lihtne ongi kõik, mis saada on. Levinud on veetünn kopsikuga dušši asemel ja ilma potita tualett. Kuuma duši võimalused piirduvad merevee või kuumaveeallikatega.
Toit on võrdlemisi tagasihoidlik. Levinumaks hommikusöögiks on banaanipannkoogid ja põhiroaks praetud riis või praetud nuudlid praetud munaga. Õnneks saab tšillikastmega peaaegu kõik nauditavaks teha. Parimaks toiduelamuseks jäid grillitud mereannid Kupangi ööturul ja hõrgutised Bajawa söögikohtades. Suur pudel vett maksis ca 7 krooni, õlu 25 krooni, riisi- või nuudliroog 20 krooni, kana 25 ja mereannid 30-40 krooni.
Rohkem läheb raha transpordile. Indoneesia oli esimene riik, kus ma avastasin, et omapead väikeste külabusside ja paatidega seigeldes võid maksta isegi rohkem kui ühe turistidiiliga. Samas, mida rohkem ida poole liikuda, seda vähem organiseeritud lahendusi pakutakse. Üldjuhul muudabki transpordi kalliks see, et iga tegelane proovib saada oma tagasihoidliku kasumi nende käputäie välismaalase pealt, kes mööda juhtuvad.
Internet on levinud kohtades, kus turiste liigub, ja maksab ca 10 krooni tund. Floresel esineb seda vähem ja on kallim nagu ka Gili saartel. EMT-l oli levi peaaegu kõikjal, TELE2-ga oli probleeme kogu reisi vältel. Kui levi juhtus olema, siis ei saanud helistada või sõnumeid kätte.
Raha tasub vahetada suuremates linnades. Nurgataguste rahavahetajate juures on kurss parem kui pangas või lennujaamas. Vahetada tasub suuremaid dollari rahatähti, ühe- ja viiedollarilistele on kurss oluliselt kehvem. Kokkuvõttes on paraku siiski peaaegu kõik oluliselt kallim, kui viimane Indoneesia LP märgib. Nagu ikka.
Minu lemmiksaareks jäi Flores, see oli ehe ja mitmekesine. Lomboki lähistel asuvad Gili saared reisi lõpus olid samuti omamoodi lihtsad ja mõnusad. Nendele, kes soovivad vaheldust Balile, on viimased ehk lihtsaim ja kiireim viis leida rahulikku rannapuhkust ja mitte midagi tegemist.
Kui mul oleks olnud vähemalt nädal veel, oleksin Timoris ringi reisinud. Kui kuu aega veel, oleksin arvatavasti läinud Papuasse. Aga ehk jõuab sinna mõnel järgmisel reisil.
Transpordi osas täiesti nõus, kuigi päris Floresele ei jõudnud, siis isegi Javal liigeldes osutus koos turistidega organiseeritud transpordi võtmine peale mugavuse ka soodsmaks. Toidu osas jäi samuti meelde chillikaste ehk kohalik ketšup milleta poleks vist hakkama saanud, samuti miskit pähklisojakastme sarnast, mis riisitoidule veidigi maitset andsid. Toidud olid tõesti ok, aga kindlasti kõige paremad meenutused Gili saarte grillitud kala ja mereannid. Samas nt banaanipannkooke sai ka kodus pärast proovitud, aga ei tulnud üldse nii head välja 🙂 Omamoodi tore oli see, et Pintangi hind oli üle riigi paika pandud, ehk siis üle 25 kr ei maksnud see kuskil, vähemalt milleski sai kindel olla, miinimum oli vist 18kr kui ma õigesti mäletan. Plastikut ja prügi tuli ka merelt tohutult, pole vist kunagi nii palju üksikuid plätusid rannas kohanud 🙂