Raske uskuda, et alles paar nädalat tagasi olin ma maailma teises otsas, elades hoopis teist laadi reaalsuses. Hämmastav, kui lihtne on olnud uuesti oma ellu tervitada kõik need mugavused, millest olin mõneks ajaks loobunud ning mille olemasolu isegi unustanud, võtta garderoobist “Eesti elu” nimeline kostüüm, suruda see selga, valida sobivad rekvisiidid ja tuletada meelde oma osa.
Näiliselt olen tagasi, aga mõtetes siiski veel kaugel eemal. Pigem olen etenduse pealtvaataja kui näitleja minarollis. Kodus tundub elu veerevat nii nagu siis, kui lahkusin; suurt midagi ei ole muutunud. Ainult et minu enda jaoks on vahepeal kõik ümber paigutunud. Asjad, mis enne tundusid olulised, ei tundu enam üldse nii olulised ja rohkem kui eales varem elan ma hetkede nimel, mis tekitavad positiivseid võnkeid.
Aga et oma eelnevad Kagu-Aasia reisi teemalised postitused kuidagi kokku võtta, lisan kolleegi Martini näitel oma hinnangud kõige-kõigemate asjade osas Malaisias, Myanmaris, Tais, Laoses ja Vietnamis:
- Kõige rohkem vau momente – pakkus Myanmar
- Kõige parem toit – Tai toiduturgudel, Ho Chi Minh City tänavatel
- Kõige paremad kohad matkamiseks – Põhja-Laoses ja Sapa piirkonnas Vietnamis
- Kõige ilusamad rannad – ikkagi Tais (Indoneesias leidub samuti imeilusaid randu)
- Kõige soodsamad riigid reisimiseks – Myanmaris ja Põhja-Laoses oli mu päevaeelarve ca 20 dollarit, mujal mõnevõrra rohkem
- Kõige põnevam pildistada – igal pool Aasias on tõeline nauding pildistada, aga kõige põnevam oli see minu jaoks Myanmaris ja Põhja-Vietnamis
- Kõige sõbralikumad inimesed – on Myanmaris (ja Kambodžas, kui võrrelda varasema reisiga)
- Kõige lihtsam üksi reisimiseks – seljakotireisijate lemmikud on Tai ja Malaisia, seal on kergem ja mugavam reisida ning võimatu end väga üksi tunda
- Kõige meeldejäävamad fraasid – “hello, miss/ my friend/ sister”, “motorbike?”, “good price, just for you”, “how much you give?”, “where you come from?”, “where you go?”
- Kõige rohkem reisivad rahvused – mina kohtasin kõige rohkem prantslasi, kanadalasi ja hollandlasi; teiste eestlastest backpackerite otsa ma kahjuks ei sattunud
- Kõige rohkem veetsin aega – transpordivahendites, kolmest kuust vast nädala jagu jutti veetsin ma bussides, paatides, veoauto kastides, rongides jne
- Kõige südamelähedasem – oli külastada külasid mägedes; see, kuidas need inimesed elavad, liigutab mind sügavalt
- Kõige raskem reisil olles – on olla haige ja saada halbu uudiseid kodust
- Kõige tüütumad müratekitajad – mootorrattad, kuked ja kohalik muusika bussides
- Kõige suurem eneseületus – sukeldumiskursuse läbimine
- Kõige rohkem jään ma taga igatsema – vürtse, värskeid puuviljamahlasid, džunglihääli, Aasia lõhnu, päikest, sooja merevett ja tunnet, et aega on küll ja küll ja küll…
Aga kas kodus on hea olla? Ma mõtlen, et kui kolm kuud eemal olla, seal, kus väga südamelähedane on ja aega tundub olevat küll ja küll, siis võib väike reisimasendus tulla? Mul tavaliselt tekib. Ja kui ma nüüd siin Hispaanias kuu aja pärast oma aasta lõpetan, siis ma tegelikult ei oska öelda, mis tunded mind valdavad. Ma loodan, et rännutunne on nakkav ja ma kodus kaua olla ei taha.
Hei Mait! Reisimine on sõltuvusttekitav, aga kodus on ka hea olla. Kohati kahtlen, kuidas ma siia ellu uuesti suhestun, aga masenduse asemel naeran ma tagasi olles märksa rohkem kui varem ja tunnen palju suuremat elujanu. Võõrsil läbielatu omandab kodus uue varjundi ja sa kannad seda kogemust endaga kaasas kui talismani, mille väärtust ainult sina oskad mõista 🙂 Head koju naasmist!